Milline on praegu olukord Donetski oblastis?

Kuni 2014. aastani oli see võimsaim tööstuspiirkond. Donbassis elas üle viie miljoni inimese. Enne täiemahulist sõda oli siin (Ukraina kontrollitud territooriumil – toim) 1,9 miljonit inimest. Nüüd on jäänud maksimaalselt 340 000. Inimesed lahkuvad. Pärast täiemahulise invasiooni algust lahkus piirkonnast üle pooleteise miljoni inimese.

Tänane olukord on väga raske. Vaenlane tulistab Donbassi iga päev. Sõna otseses mõttes, 2500–3500 tulistamist päevas. Nad kasutavad kõike, mis neil on – juhitavaid pomme KAB-250 ja KAB-500 (kannavad vastavalt 250 ja 500 kilogrammi lõhkeainet – toim), ballistilisi rakette ja suurtükituld.

Rindeasulates kasutavad nad ka FPV-droone. Nii et inimesed lahkuvad. Aitame neid koostöös politseiga. Loodi üksus Valge Ingel, mille liikmed viivad oma eluga riskides inimesi rindejoonelt minema. Sarnane Fööniksi üksus loodi ka hädaabiteenistuses. Kõige raskematel juhtudel palume sõjaväe abi.

Kõik rindejoonel asuvad linnad ja külad hävitati täielikult. Selliseid linnu nagu Marjinka, Krasnohorivka, Vuhledar lihtsalt ei eksisteeri enam. Sama võib öelda ka Bahmuti ja Avdijivka kohta. Kahjuks on Toretski linnas veel inimesi alles – 1300 inimest. Tšassiv Jari linna on jäänud üle 400 inimese. Kuid viisime kõik lapsed eesliinilt ära tänu Fööniksi ja Valge Ingli kooskõlastatud tegevusele.

Siiski ei ole kõik elanikud valmis evakueeruma. Paljud loodavad saabuva talve vähemalt oma kodudes üle elada. Kuidas valmistute talveks?

Püüame kõik inimesed rindejoonelt ära viia, nii Kurahhovest, Tšassiv Jarist kui ka Toretskist. Kokku on meie piirkonnas praegu elektrita enam kui 130 asustamata piirkonda. Elektrikud teevad kõik võimaliku ja võimatu elektrivarustuse taastamiseks, kuid vaenlane ei lase meil seda teha.

Kõik nendesse asulatesse viivad teed on tule all ja vaenlase üks prioriteetseid sihtmärke on meie elektrikute meeskonnad. Nendes eesliinipiirkondades on võimatu valmistuda 2024.-2025. aasta kütteperioodiks. Neisse kohtadesse jäänud inimesed soojendavad oma kodusid ahju puidu ja briketiga küttes. 

Kas küttepuid ja briketti jätkub? Ja kuidas toimetada need eesliinilinnadesse ja -küladesse?

Teeme nüüd koostööd oma rahvusvaheliste partnerite, annetajate, humanitaar- ja heategevusorganisatsioonidega, et nad saaksid aidata meil tuua kõik kütteperioodiks vajalik eesliinile. Kuid seda kõike tuleb teha ametivõimudega kooskõlastatult. On olnud juhtumeid, et Punase Risti esindajad läksid iseseisvalt rindelinna ja said kahjuks surma. Samamoodi lähevad mõnikord meie ajakirjanikud rindealadele ilma meie ja sõjaväelastega kokku leppimata ja kahjuks ka surevad.

Kui aga võtta rindejoonest kaugemad kohad nagu Kramatorsk, Slovjansk, Dobropillja, siis algab seal kindlasti kütteperiood, katlamajad saavad valmis. Meil on probleeme veevarustusega, kuid püüame neid lahendada, et meie elanikud saaksid selle talve enam-vähem mugavates tingimustes üle elada. Enam-vähem, kuna kogu meie piirkond on tule all, lihtsalt rindejoonele lähemal on see tugevam ja sagedasem ning sellistes linnades nagu Kramatorsk, Slovjansk ja Družkivka vähem intensiivne.

Milline on olukord praegu Pokrovskis?

Kümnel kilomeetril piki rindejoont kehtestati range liikumiskeeld, sest vaenlane võib seal kahurisuurtükiväega jõuda igasse punkti ja tänaval on lihtsalt üliohtlik olla. Mis puutub Pokrovski linna, siis vaenlane asub sellest veidi üle kaheksa kilomeetri kaugusel. See on väga lähedal. Pokrovskist lahkus üle 30 000 inimese, sealhulgas üle 3000 lapse. Kõik haiglad evakueeriti.

Nüüd on linna jäänud vaid paar perearsti. Seal tegutseb endiselt mitu väikest kauplust ja Ukrpotšta (Ukraina riiklik postiettevõte – toim). Sealt tuleb ära minna. Pool tundi enne meie vestlust tulistas vaenlane juhitavate pommidega Pokrovski kesklinna. Kõik juurdepääsuteed on samuti tule all – mitte ainult Pokrovskisse, vaid ka Mõrnohradi, Kostjantõnivkasse ja teistesse rindeasulatesse.

Võib-olla oleks pidanud inimeste evakueerimisega varem alustama?

Evakueerimine kui selline algas täiemahulise sõja alguses. Aitäh meie vabatahtlikele, rahvusvahelistele partneritele, heategevus- ja humanitaarorganisatsioonidele. Nüüd käib meil kohustuslik evakueerimine ja lastega perede sundevakueerimine rindejoonelt. Oleme peaaegu kõik lapsed ära toonud. Inimesi võetakse vastu Dnepropetrovski, Taga-Karpaatia ja Kiievi piirkonnas. Peaaegu kogu riik aitab meid, võttes vastu meie inimesi – see tähendab poolteist miljonit inimest.

Pärast Vene vägede sissetungi tänavu mais Põhja-Harkivi oblastis Vovtšanski lähedal kritiseerisid paljud Ukraina ajakirjanikud ja blogijad tsiviilvõimu ehitamata või halvasti ehitatud kaitsestruktuuride pärast. Nüüd, Venemaa pealetungi taustal Donbassis kritiseeritakse ka teid. Kuidas te sellele vastate?

Juba täiemahulise sõja algusest peale oleme ehitanud kaitserajatisi oma kaitsjatele, oma sõjaväele. Selles aitavad meid rohkem kui kümme muud Ukraina piirkonda. Rohkem kui tuhat meie piirkonna elanikku töötab iga päev kindlustuste ehitamisel. Aga nad töötavad seal, kus saavad töötada tsiviilisikud ehk rahumeelsed inimesed. Rindejoone lähedal asuvates kohtades ehitavad kaitserajatisi sõjaväelased. Tsiviilisikutest spetsialistid töötavad väljaspool kümnekilomeetrist tsooni. Oleme töötanud ja jätkame tööd vaenlase takistamiseks. Kõik, kes ütlevad, et kaitserajatisi pole või et need on halva kvaliteediga, pole Donetski oblastis käinud ega neid näinud.

Need inimesed jahivad oma YouTube'i kanalitele meeldimisi ja vaatajate arvu, kogudes kokku kõike negatiivset. Okupandid ei saa Donetski oblastit vallutada just tänu meie sõjaväelaste ja tsiviilisikute kooskõlastatud tegevusele. Sõda on kestnud peaaegu kolm aastat ja me teeme kõik, et neid takistada. On ka neid kriitikuid, kes ütlevad, et näe, sõda käib, aga nemad parandavad teid. Jah, aga vabandust, me peame haavatuid evakueerima, viima oma lapsed ja täiskasvanud turvalisematesse kohtadesse.

Kas suhtlete piirkonna tavaelanikega? Mida nad ütlevad, kui teete neile ettepaneku lahkuda?

Suhtlen tavainimestega iga päev. Mitte ühelgi perel pole soovi välja kolida kodust, mille ehitasid nad ise või nende vanemad ja vanaisad. Inimesed ütlevad, et see on meie kodu, see on meie maa. Keegi ei taha lahkuda. Kuid ikkagi lahkus poolteist miljonit inimest – oma elu päästma.

Võib-olla jäävad inimesed siia sellepärast, et nad suhtlevad oma sõprade ja sugulastega, kes elavad okupeeritud aladel? Lõppude lõpuks oli see kunagi üks piirkond...

On näiteid, kus vanemad jäid okupeeritud territooriumile ja lapsed läksid Ukraina kontrolli all olevale territooriumile. Jah, inimesed suhtlevad omavahel. Kuid mitte ükski inimene ei mõista vaenlast, kes tuli meie juurde mõõgaga.

Pool Donbassist ei ole Ukraina kontrolli all. Venemaa pealetung on viimastel kuudel intensiivistunud. Üha enam räägitakse läbirääkimiste ja vaherahu võimalikkusest. Mida te sellest arvate?

Meie jaoks on külmutatud konflikt vastuvõetamatu. Meil on näide aastast 2014, kui okupandid võtsid ära osa Donetski oblastist. Ja teatud aja pärast alustasid nad meie vastu täiemahulist sõda. Konflikti külmutamine annab vaenlasele aega jõudu koguda ja edasi liikuda. Okupanti tuleb karistada selle eest, mida ta tegi, meie laste, meie inimeste surmade eest. Mitte ükski Donbassi elanik ega ükski Ukraina elanik ei anna seda andeks. Nad peavad maksma ja hüvitama kogu tekitatud kahju. Maksma vastavalt rahvusvahelise kohtu otsusele.