Viimastel päevadel on Estonia juurdeehitise küsimus taas avalikkuse ette jõudnud. Seekord on fookuses muinsuskaitseameti tellimusel koostatud Estonia juurdeehitise pärandimõju hinnangu mustand, mis saadeti kõikidele huvitatud osapooltele tutvumiseks ja arvamuste esitamiseks. Amet tänab kõiki asjaosalisi, kes on võtnud vaevaks dokumendiga sisuliselt tutvuda ja tagasisidet anda.

Tuleb kahjuks nentida, et kaasamise faasis konstruktiivse tagasiside andmise asemel on mitmed juurdeehitise soovijad võtnud suuna tehtud töö tühistamiseks, sest hinnang Estonia suuremahulisele juurdeehitisele ei silluta teed rahvusooperi nõutud lahendusele.

Muinsuskaitseameti kui töö tellija ja töö koostaja aadressil on kõlanud põhjendamatud süüdistused, millele ei saa vastamata jätta.

Pärandimõju hindamine – mis see on ja miks seda vaja on?

Pärandimõju hindamine on dokument, mis tuleb alati koostada, kui UNESCO maailmapärandi objektil – antud juhul Tallinna vanalinnas – kavandatakse tegevusi, millel on oluline mõju pärandipaiga ülemaailmse väärtuse säilimisele.

Pärandimõju hindamise puhul on tegemist väga kindla UNESCO poolt ette kirjutatud mõjude hindamise formaadiga. Selle fookuses, nagu nimigi ütleb, on kavandatava tegevuse mõju hindamine kultuuripärandile ehk maailmapärandi nimekirja kuuluvale Tallinna vanalinnale.

See ei ole dokument, milles hinnatakse mõjusid kõikidele muudele juurdeehitusega seotud valdkondadele, näiteks mõju muusikakultuuri edendamisele. Kui soovida sellist erinevate valdkondade mõjude võrdlevat hindamist, tuleb tellida teine dokument. Sellise analüüsi tellimise pädevust aga ametil pole, kuna riik on delegeerinud muinsuskaitseametile kultuuripärandi hoidmisega seotud ülesanded.

Tegemist on esmakordse taolise hindamisega Eestis, sest ükski viimastel kümnenditel planeeritud tegevus ei ole pannud Tallinna vanalinna ülemaailmset väärtust niivõrd tõsiselt proovile kui Estonia teatrihoonele soovitav suuremahuline juurdeehitis.

Soovitud lahendus ei taga vanalinna väärtuslike osade (nt bastionaalvööndi maapinnas säilinud üliväärtuslikud kaitserajatised ja vööndile iseloomulik ajalooliselt välja kujunenud hoonestusstruktuur koos avaliku hoonestamata alaga, ajaloolised vaated jms) säilimist ja on seega otseses vastuolus Tallinna vanalinna ehitamist reguleeriva Tallinna muinsuskaitseala põhimäärusega.

Vast kõige sarnasema kaliibriga juhtum leidis aset 2000. aastatel, mil vanalinna külje alla Estonia ooperiteatri naabrusesse kavandati Viru hotellile 17-korruselist juurdeehitist ehk nn Viru poega, mis jäigi lõpuks rajamata, kuna oli vastuolus selles samas määruses olevate muinsuskaitseliste põhimõtetega. Toona pärandimõju hindamist ei tehtud, kuna see polnud siis veel kohustuslik. Hindamise formaat täpselt sellisel kujul kujunes välja alles 2022. aastal.

Kes võib pärandimõju hinnangut koostada?

UNESCO reeglid pärandimõju hindamise läbiviimiseks näevad ette, et hinnangu koostaja peab olema kultuuripärandi valdkonna ekspert, kusjuures pole oluline, kus ekspert töötab, vaid see, millised on tema teadmised ning et eksperdi hinnangud baseeruksid üldtunnustatud muinsuskaitselistel põhimõtetel ja maailmapärandi paiga väärtustel.

Piisava inimressursi olemasolul oleks olnud seetõttu igati põhjendatud, et analüüsi oleks ekspertorganisatsioonina koostanud muinsuskaitseamet ise. Kuna ametil seda võimalust ei olnud, otsustati, et mõjuhinnangu koostamine tellitakse n-ö väliselt eksperdilt. Nagu ikka, võeti kolm pakkumist ja selgitati välja sobivaim kandidaat.

Hinnang telliti maikuus, tol hetkel vabakutselisena töötanud valdkonna tippspetsialistilt Triin Tõrs-Ojarilt, kes käesoleva aasta septembris asus tööle Tallinna linnaplaneerimise ametis.

Seda asjaolu on mõjuhinnangu kritiseerijad hinnanud aga huvide konfliktiks, mis on põhjendamatu etteheide. Teadupärast on huvide konflikt vastuolu ametiisiku ametikohustuste ja erahuvide vahel, kus ametiisiku erahuvid võivad sobimatult mõjutada tema ametikohustuste täitmist ja sellega kaasnevat vastutust.

Maailmapärandi nimekirja kantud Tallinna vanalinna säilimise tagamine ei ole ekspertide erahuvi, vaid rahvusvahelistest lepingutest ja õigusaktidest tulenev kohustus. Tegemist on põhjendamatu süüdistusega, mis devalveerib alusetult ameti väärikust ja valdkonna spetsialistide eetilisust ning ekspertsust.

Kuidas edasi?

Nüüdseks on lõppenud pärandimõjude hindamise töödokumendile tagasiside andmise etapp. Ettepanekute esitamise tähtaeg oli 28. oktoober 2024 ja lähiajal on plaanis kõik arvamused põhjalikult läbi töötada.

Kuna Eestis pole varem sellist pärandimõju hindamist toimunud, on see omamoodi pilootprojekt ja suur soov on seda teha võimalikult hästi. Kurb on siiski nentida, et maad on võtnud vastandumine ning ekspertide mustamine, selle asemel, et leida ühiseid lahendusi, olla üksteise suhtes lugupidavad ja ausad ning aktsepteerida üksteise kompetentse.

Muinsuskaitseamet ei ole kindlasti rahvusooperi arenemise vastu, sest selline tugev kultuuriasutus on oluline ka Tallinna vanalinna ruumilisele ja funktsionaalsele mitmekesisusele. Areng ei saa siiski tulla teist kultuurivaldkonda ohvriks tuues ja seadust rikkudes.

Muinsuskaitseamet on seisukohal, et olemasolevat dokumenti täiendades on igati põhjendatud sellega edasi minemine.