Tartu kultuuripealinna eesmärk oli korraldada aasta läbi üritusi kogu Lõuna-Eestis. Samuti võeti eesmärk teha rahvusvahelist programmi. Eelarve oli 26 miljonit eurot, millest programmile läks 17 ning turundusele ja kommunikatsioonile kuus miljonit eurot. Ülejäänud summaga kaeti muud kulud.

"65 protsenti meie projektidest on rahvusvahelised. Meil eesmärk oli miljon külastust aasta jooksul. Seda me ei ole veel saanud kokku lüüa lõpuni, aga see tuleb. /.../ Me seadsime eesmärgiks, et bränd Tartu 2024 oleks üks tuntumaid brände sel aastal Eestis. /.../ Eesmärk oli veel, et võiks olla kuni 1000 üritust aasta jooksul, aga tegelikkuses on nii, et meil on 350 projekti, mis tegid 1602 üritust aasta jooksul," selgitas Tartu 2024 juht Kuldar Leis.

Leisi sõnul saab hinnata eesmärkide täitumist mõne kuu pärast. Samas on tema sõnul selge, et kultuuripealinn tõi Tartusse ja Lõuna-Eestisse rohkem turiste. Pakuti nii kohalikule kui ka turistile laia valikut kultuurisündmuseid, millest osa saada.

Paljud programmis osalenud toovad välja, et tänu kultuuripealinna rahastusele oli võimalik mitmeid projekte ellu viia, teha turundust nii Eestis kui ka välismaal ning leiti ka koostööpartnereid Euroopast. Nii aitas see raske majandusolukorra üle elada.

"Võiks öelda, et see oli omamoodi kiirendi, et see kiirendas protsesse, milleni me võib-olla oleks jõudnud siin oma väheste ressurssidega, aga võib-olla pigem mitte. See lõi platvormi võrgustikuks Euroopas ja uute projektide tegemiseks," ütles Kondase keskuse juhataja Mari Vallikivi.

Galerist Reigo Kuivjõgi sõnul on austust väärt juba asjaolu, et tänu kultuuripealinnale on kultuur ja kunst olnud tavapärasest rohkem fookuses. Samas oleks ta mitmeid asju teisiti teinud nii sihtrühma valikul, kommunikatsioonis kui ka inimeste kaasamises. Ta ei tajunud, et Tartu oleks olnud kultuuripealinna peategelane.

"Tartu nägu ma ei oska sealt küll väga välja leida. Ma ei oska sealt otsida Tartule isikuomast nägu," tõdes ta.

Ka kirjanik Mart Kivastiku sõnul oli Tartu kultuuripealinnast puudu Tartu ise, kuigi väga heal tasemel kultuuri, mida oleks saanud näidata, on palju.

"Minu jaoks on see nagu rändtsirkus. See oleks võinud toimuda ükskõik kus. See, et ta oli nüüd Tartus – mille poolest ta oli Tartus siis? Sellisel kujul ta oleks võinud isegi rohkem olla Narvas, minu arust. Selles mõttes, et Narvas on tõesti kõigest puudus. Siis oleks lennanud peale kõige, kunstide ja värkidega, üle Eesti toonud sinna kokku, aga praegu see oli nagu sisse ostetud üritus ja ainuke, mis siit puudu jäi, oli Tartu, millest mul on kahju," rääkis Kivastik.

"Ma arvan, et ükskõik, mida me teinud oleks, väga hea, et need kriitikud on olemas, väga hea, et nad ütlevad midagi, siis saabki tulevikus loodetavasti teistmoodi teha. Ma sain ka näiteks pärast avapidu esimese kõne, et miks Tartut nii vähe on. Kümne minuti pärast tuli teine kõne, miks Tartut nii palju on ja Lõuna-Eestit nii vähe on. Väga hea, kui inimesed oma arvamust avaldavad," sõnas Kuldar Reis.

Tartu Ülikooli kultuurikorralduse lektori Kristina Kuznetsova-Bogdanovitši sõnul oleks aga võinud paremini selgitada, miks mingid projektid valiti programmi ja teised mitte.

"Suhtlemist tegelikult oleks valdkond ilmselt oodanud rohkem, et neile põhjendataks, miks meid valitakse, miks meid ei valita, mida me saame teha teistmoodi. Ma arvan, et kommunikatsiooni, suhtlemist, põhjendamist, arutamist kindlasti tasuks suuremal määral teha," ütles ta.

Küsimusi tekitab ka see, kui palju olid kultuuripealinna tegevused suunatud kohalikule ja kui palju turistile. Leisi sõnul oli see suunatud mõlemale. Kuivjõgi hinnangul oleks võinud mõelda enam kohalikule. Nii on küsimus, kui palju ligi 1600 üritusest kohalikud võitsid.

"Publik jaguneb alati kahte otsa. Üks, kes on hästi aktiivne kultuuritarbija olnud kogu aeg, vahet ei ole, kas on kultuuripealinn või mitte. Teine, kes kultuuri väga ei tarbi – on selline osa tartlaskonnast, kes kultuuri väga pole harjunud tarbima, käib võib-olla aastas korra ühel kultuuriüritusel –, see ei saanud suurt midagi aru, et siin kultuuripealinn oleks käinud," selgitas Kuivjõgi.

Kultuuri vähe tarbivate inimeste kaasamiseks oleks Kuivjõgi hinnangul varasemate kultuuripealinnade näitel tõhus olnud maamärkide loomine, mis annaks võimaluse ka kultuuri tarbimata tunnetada kultuuripealinna olemasolu. Maamärk ei pea tema sõnul olema tingimata betoon, mille rajamisest kultuuripealinn teadlikult hoidus.

Samas tunnetatakse, et maamärkideta ja paljude sisse toodud artistide tõttu jäi Tartusse aastast vähe alles.

"Tartu mõistes tohutu eelarve – 24 miljonit on vist see raha –, see nagu läks kuhugi ära, aga ei jäänud siia. Kui pärast see dekoratsioon maha võetakse, mis meil järele jääb? Ma ei taha nii kuri olla, aga natukene teeb kurvaks," ütles Kivastik.

Kuigi kitsaskohad on kultuuripealinnadel sarnased olnud, on Kristina Kuznetsova-Bogdanovitši sõnul Tartule juba eos keeruline väljakutse olnud eesmärkide paljusus.

"Kellel on võib-olla üks konkreetne põhitegevus, põhieesmärk paika pandud, nagu võib-olla oli Liverpoolil ja Marseille'l, kes lahendavad üht probleemi. Neil on ka lihtsam õnnestuda. Tartu puhul kindlasti see ambitsioonikas eesmärk ja eesmärkide paljusus tegi keeruliseks õnnestumise," rääkis Kuznetsova-Bogdanovitš.

Probleeme nägid ka kultuuripealinnas osalejad. Tunnetati nii usaldamatust kui ka liigset bürokraatiat. Kaamera ees aga ükski osaleja, kellega "Aktuaalne kaamera" ühendust võttis, kriitikast rääkida ei soovinud.

"Ma arvan, et võib-olla üks põhipõhjuseid on see, et me ei jõudnud kõigiga tegeleda nii palju, kui ootus oli, sest kui projekte on 350, siis võib tekkida see ootus, et me suudame kõigiga sügavuti tegeleda, et me teeme nende eest turunduse näiteks ära, mida ei ole kunagi lubatud," ütles Kuldar Leis.

Reigo Kuivjõgi sõnul võib aga kriitikast hoidumise taga olla kas hirm või häbi.

"Taolise käitumise puhul on alati kaks põhilist tagamaad – kas see on hirm või häbi. Ja Tartu linn üldse viimastel aastatel – see ei ole üldse kultuuripealinnaga seotud – on pisut liikumas sellise vaikiva ajastu poole, kus kriitikat justkui ei ole lubatud teha. Võib-olla see tendents kajastab ka seda suundumust, /.../ võib-olla kardetakse rahastuse katkemist või üldse tagasi nõudmist," arutles Kuivjõgi.

"Eks igal pool, eriti kultuuril, kelle rahastus on tihti pigem alarahastatud, siis kõik taolised võimalused, mis võiks seda rahastust veelgi kärpida, on hirmutavad ja inimesed pelgavad seda," lisas ta.