Kunstnikud lõid Pallase galeriisse eestlaste kultuuriloos kaduva konku
Tartus Pallase galeriis on grupp kunstnikke galerii keldrikorrusele loonud ruumiinstallatsiooni, mis näeb välja nagu harilik konku kogu oma kola ja salapäraga. Kunstnike sõnul on konku arhitektuuri- ja kultuuriloos kustuv nähtus, mis vajab vähemalt üks kord veel esile tõstmist.
Konku ehk panipaiga loomise idee Pallase galerii keldrikorrusele sündis kunstnik Epp Margna unenäos. Unenägudemaailmas jõudis Margna koos Aapo Ilvesega arutledes järelduseni, et praeguses maailmas on konku kaduv osa eestlaste kultuuriloost – tänapäevased kolakambrid on liiga valgustatud ja korras ning korrapärased.
Pallase konku on aga ehe näide omaaegsest n-ö korralagedusest. Enamus konkus eksponeeritud asju pärineb näitusel Hino talust.
"Teades, et ma olen enda loomingus natüürmortide ja värkide puhul koju piisavalt palju kola korjanud kokku, siis n-ö eksponaatide puuduse üle ei olnud üldse põhjust pabistada, et ei saa kokku. Ja lisaks väga paljud mu abikaasa Epp Margna tuttavad kursusekaaslased aitasid väga hoogsalt siia veel n-ö objekte juurde tassida," rääkis Pallase õppejõud, näituse üks kunstnikest Toomas Kalve.
"Mul ikka konku on osa lapsepõlvest selles mõttes, et igal aastal seda konkut üritati koristada ja siis kuu aega hiljem see taastas oma algse kuju. Meil oli alati täiesti uskumatut, ebamaist kraami igasugustes kohtades, igasugustes kogustes," meenutas samuti näituse üks kunstnikest Kadri Kalve.
Lisaks lapsepõlvest pärit asjadest on Kadri Kalve konkusse toonud ka mõne pisara ja küüne.
"Me just arutasime koos emaga, et see oli lustiga tegemise näitus tegelikult. Ja nüüd me näeme, kuidas see on nii palju elevust inimestes tekitanud, nii palju äratundmist, et tundub, et vahepeal need kõige lihtsamad asjad ongi see, mis tegelikult lõpus inimestele kohale jõuab," rääkis ta.
Konkust võib leida endiselt kõike, aga mitte kunagi seda, mida päriselt vaja oleks. Näitusel olevas konkus näiteks norskab ka keegi. Unimüts sümboliseerib konku salapärast, uudishimutsema panevat vaimu.
"Pole mitte midagi huvitavamat kui vanainimeste lauasahtlid ja kolakastid, pööningud ja nii öelda konkud. Ükskõik, kuhu läksid, esimesel võimalusel siiski sai kohe siirdutud sinna. See kaootilisus ja mitmekesisus, mis seal oli, läbi aegade kihistus, oli igal juhul lapsele vähemalt väga põnev maailm," rääkis Toomas Kalve.
Toimetaja: Merili Nael
Allikas: "Aktuaalne kaamera"