ERR Hersonis: linn, kus elu käib rindejoone vahetus läheduses
Herson on ilmselt ainus Ukraina linn, kus elu käib niivõrd rindejoone lähedal. Ukraina ja Vene vägesid lahutab seal vaid Dnepri jõgi. Jõe äärde minna "Aktuaalse kaamera" võttegrupil siiski ei õnnestunud.
Hersoni oblasti sõjalise administratsiooni esindaja ei püüa võttegruppi veenda loobuma sõidust Hersoni, küll aga hoiatab suurema ohu eest.
"Kui 2023. aastal lendas linna ja oblastisse 25 000 mürsku, siis 2024. aastal 40 000. Kasvanud on ka kannatanute hulk, neid on 200 võrra rohkem kui 2023. aastal," ütles Hersoni oblastivalitsuse esindaja Oleksandr Tolokonnikov.
Aga kohale jõudes saime aru, et peamiseks ohuks ei ole mitte mürsud, vaid droonid.
Tulime operaator Tarmo Aarmaga ilmselt õigel päeval Hersoni, madalad pilved ja udu segavad Vene droone, mis kohalikke elanikke terroriseerivad.
"Ma seisan, räägin telefoniga ja mulle hüütakse – "jookse!". Pööran ümber, vaatan, aga inimesed näitavad, et jookse, jookse eluga. Aga mina ikka seisan ja vaatan ja see hakkab minu poole laskuma. No ja kõik..." rääkis Jana.
Saades teada, et olime eelmine kord Hersonis tervelt poolteist aastat tagasi, pärast Kahhovka hüdroelektrijaama õhkulaskmist, hakkasid kõik kohalikud meile rääkima droonidest.
"Varem, kui te siin olite, meid lihtsalt pommitati, aga nüüd jahitakse meid droonidega. Eile või üleeile läks mu mees tööle ja sai vaevu drooni eest minema, sest see ajas teda sõna otseses mõttes sellel tänaval taga," lausus Lidija.
Mida lähemal jõele, seda ohtlikumaks muutuvad droonide rünnakud. Hoovides on mahapõlenud autod, tänavatel ei ole hingelistki, ühistransport ei käi seal ammu enam. Ja kui peaks midagi juhtuma, siis vaevalt julgeb sinna tulla kiirabi. Aga juba kvartali võrra eemal töötab väike turg. Kala ei ole küll ammu enam kohalik.
"Meie kalast paremat ei olnud kusagil, ma ütlen teile ausalt. Aga pärast Kahhovka hüdroelektrijaama asja ei leia ma enam kalal selliseid maitseomadusi," ütles Maria.
Marial on vedanud, tal on töö. Paljud Hersoni elanikud, eelkõige pensionärid on sunnitud lihtsalt ellu jääma.
"Kõik istuvad minimaalse sissetuleku peal, kõik istuvad minimaalsel palgal. Supermarketid ja apteegid on eraomandis. Aga tööd ei ole linnas üldse," lausus Tatjana.
Linnas on loomakliinik. Natalja viib sinna kaks korda nädalas oma kassi nimega Malõš. "Ma kardan väga. Püüan kodust välja minna ainult kõrvalasuvasse poodi. Suur armastus kassi vastu paneb välja minema ja arsti juurde minema," ütles ta.
Nagu paljudes teisteski rindelähedastes linnades ja külades on need, kes soovisid, juba ammu lahkunud, aga need, kes ei soovinud, on sõjaga harjunud.
"Meie jaoks on praegu nii, et mida halvem ilm, seda parem, sest udu ja halva nähtavusega, nii nagu meie aru saame, droonid või need, kes neid juhivad, ei näe meid nii hästi. Ja kui käib kõva paugutamine ja miinid lendavad, siis me teame, et nende miinide varu ei ole ka lõputu. Ja kui nad meie kallal töötasid, siis on teatud ajavahemik ..." rääkisid Ljudmilla ja Mõkola.
Toimetaja: Marko Tooming