Neljapäeval tähistatakse Eestis juba kolmandat korda eesti kirjanduse päeva. Nagu selle lühikese ajaga traditsiooniks saanud, esitavad eesti kirjanikud sel päeval oma ja teiste loomingut nii linnades kui ka valdades, salongides ja otse põllul, näidatakse kirjanikke ja nende koeri, tehakse kirjanduslikku diskot. Koolides on sel päeval kirjanike toitmine lubatud ja tehisaru kirjutab eesti keeles kolm isamaalist kõnet, mis on hoopis paremad kui need eelmised.

Kolme aastaga saab igast asjast rutiin, ilmselt läheb eesti kirjanduse päevaga samamoodi. 30. jaanuaril saame veenduda, et eesti kirjanduse päev on rahvale juba nii tavaliseks ja armsaks saanud, et isegi lipp unustatakse välja panna nagu võidupühal või vabariigi aastapäeval.

Rutiin ei ole iseenesest midagi halba ja nõnda kannab Anton Hansen Tammsaare sünnipäeva järgi valitud 30. jaanuar ikka selle riikliku tähtpäeva ellu kutsumisel kõlanud mõtteid, et "Eesti kultuur ja iseolemine püsib tekstidel, mis nii kirjutatud kujul kui ka suuliselt edasiantuna hoiavad vaimset sidet olnud ja tulevaste põlvkondadega. Kirjandus hõlmab kogu rahvast, erinevaid vanuse- ja ühiskonnagruppe. Emakeelse ilukirjanduse lugemine rikastab sõnavara, aitab mõtestada ümbritsevat maailma ja sõnastada oma kujutlusi viisil, mida ei võimalda ükski teine kunstivorm."

Nii et kui selline on rutiin, siis selles rutiinis võiks täitsa elada ja kõigil on kergem õhtul rahulikult uinuda tänu teadmisele, et eesti kirjanduse eest on sel ühel päeval täie tõsiduse ja pidulikkusega hoolt kantud.

Enne magamaminekut võiks pereringis küll mõne eesti kirjandusega seotud teema arutelu alla võtta. Näiteks, et miks hani ja mehed Tallinnas käisid, miks oli Jussikesel seitse kitsetalle, kes armastab sakslast ja kes jaapanlannat, kas karu südant tunned sa ja mitu indiaanlast on Jaan Krossi romaanis "Vigvami poisid".

Eesti kirjandus ei ela kõige halvemaid aegu ja seetõttu pole nii pea vaja 30. jaanuaril riigilippu heisata leinalipuna. Häid elavaid kirjanikke tuleb juurde igal aastal, halbu tuleb ka ja isegi see on hea. Kirjasõna on hästi kättesaadav, Eesti iseolemine püsib ja isegi kui kirjutajaid on rohkem kui lugejaid, on seegi märk, et keel ja kultuur on elujõulised.

Muidugi peab igal pidupäeval kõnelema ka muredest. Raha on kirjanduses vähe, muidugi, aga kus seda palju oleks, raamatute tiraažid on langemas ja mingi sada häda veel, aga kokkuvõttes läheb eesti kirjandusel hästi, mida tõestavad kõik need ilu- ja aimekirjandusteosed, mida raamatupoodides lõhnaküünalde ja lustakate kohvitasside vahelt leida võib.

Aga ikkagi, kui meil nii hästi läheb, siis kuidas on juhtunud nii, et eelmise aasta müüduim eestikeelne raamat oli "Chuck Norrise anekdoodid". Enim osteti Chuck Norrist, siis oli tükk tühja maad ja siis tuli Andrus Kivirähk. Sellesse väiksesse naljaraamatusse oleks nagu kätketud kõik, mis meie maal halvasti on: see tuleb USA-st, see on täis labast huumorit, see eksponeerib vaimuvaesust ja halba maitset.

"Kas see on lõpp?" nagu küsis tundmatuks jääda sooviv munk vend Johanneselt. Kui tark vend Johannes veel elaks, siis vastaks ta, et "See ei ole lõpp. Kõik kestab edasi. Selle Chuck Norrise pärast ei lõppe veel meie püha üritus".

On just väga hea, et Chuck Norris neil rasketel aegadel meile appi tuli. Chuck Norris sümboliseerib eesti rahva, keele, kirjanduse ja kogu meie kultuuri elujõudu.

Ikka me räägime, et meid on vähe, me oleme nõrgad, aga imekombel oleme püsima jäänud, lausa nii püsima, et kirjutame ja loeme emakeeles raamatuid ning tähistame isegi sellele tegevusele pühendatud päeva. See on ju puhas Chuck Norrise saavutus. Eesti kultuur on Chuck Norris. Eesti keel on Chuck Norris. Eesti kirjandus on Chuck Norris.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.