Koos 2025. aastaga algas eesti raamatu aasta. Raamatuaasta olulisust rõhutab juba ainuüksi see, et aasta esimesed riiklikult olulised kõned rõhutasid raamatute olulisust.

President Alar Karis sõnas raamaturiiulite taustal peetud uusaastakõnes, et "Hariduse alus on lugemisoskus. 2025. aastal möödub 500 aastat esimese eestikeelse trükise ilmumisest, algab raamatuaasta. Oleme pooltuhat aastat olnud lugev ja kirjasõna oskav rahvas. Ega väikesel rahval polegi teist võimalust kui tark olla."

Riigikogu esimees Lauri Hussar pidas oma uusaastakõne samuti raamaturiiulite taustal ja kinnitas, et just raamatutest on meil suur abi keeruliste olukordadega toime tulemisel ja tulevikku vaatavate otsuste tegemisel.

Kui aastavahetusväsimus välja puhatud, ummistuvad raamatukogude riiulivahed riigikogu liikmeist ning linnapea- ja vallavanemakandidaatidest, kes seal parasjagu Instagrami jaoks selfisid klõpsivad või Tiktoki tarvis videoid teevad... hashtag: "raamatuaastaoncool". Lihtne inimene peab endale küll küünarnukkidega teed rajama, et raamaturiiulini jõuda, aga mis teha, pole ju lihtsal inimesel hashtag'i ega midagi.

Usutavasti leiavad pidulikest sõnavõttudest ja raamaturiiulite ees tehtavatest selfidest tublisti tröösti kõik kirjanikud, kelle loometegevust näevad nii kaaskodanikud kui ka riik eelkõige ekstravagantse hobina, millega tegelemiseks peab päris töö kõrvalt aega leidma, ja eks lohuta see kõik lugejaidki, kes avastavad uuel aastal raamatupoodi minnes, et kirjavara on veel kallimaks läinud.

Iseenesest on väga hästi välja mõeldud, et raamatuaasta on just 2025. aastal, mil oleme tunnistajaks maksukoormuse tõusule ja palga tõusmatusele. Kõht on tühi? Loe raamatut. Ei jaksa automaksu maksta? Müü auto maha ja loe raamatut. Toas on külm, sest küte ja elekter on kallis? Ehita raamatutest elutuppa soe onn ja loe. Kalleid raamatuid ei pea isegi ostma, sest neid saab raamatukogust jumala muidu laenutada.

Küllap jõuab meieni lähiajal ka mõni sotsiaalkampaania, mis teeb meile selgeks, kuivõrd tähtis on vaimne rikkus, palju tähtsam kui materiaalne rikkus igatahes, kuigi sotsiaalreklaami tegijatele ja levitajatele makstakse ilmselt ikka materiaalset, mitte vaimset tasu.

Kuna raamatuaasta täpne sisu ei ole veel teada – loodetavasti ei piirdu see siiski kahe kõne ja mõne reklaamikampaaniaga –, siis läksin oma koduse raamaturiiuli juurde, et heita pilk sellele, mida on klassikud eesti raamatute ja raamatuaasta kohta kirjutanud.

Nagu igal eestlasel, on minulgi alati käeulatuses Anton Hansen Tammsaare "Tõde ja õigus". Te ju ikka teate, et vastavalt põhiseadusele ei tohi ükski eestlane olla "Tõest ja õigusest" enam kui 1,5 meetri kaugusel?

Tammsaare "Tõe ja õiguse" esimesest köitest leidsin järgmise lõigu.

"Öösel, kas õlle mõju vähenemise tõttu või mõnel muul põhjusel, ärkas Andres asemel ja ronis sealt tasakesti välja. Esteks mõtles ta uuesti õlleankru kallale minna, aga siis meenus talle, et on raamatuaasta. Ta tegi kapiukse lahti, võttis sealt "Ärahellitatud printsessi", istus laua äärde ja hakkas BSH lugu lugema, sest BSH suu läbi tahtis ta kõneleda oma Issandaga."

Kui Vargamäe Andrese piibel oli Piibel ja eestlaste piibel on "Tõde ja õigus", siis valgete heteroseksuaalsete meeste ehk vehmide piibel on Jaroslav Hašeki "Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil". Niisiis üks lõik "Švejkist".

""Nii nad kuulutasidki eesti raamatu aasta välja," ütles virtin härra Švejkile, kes oli aastate eest palga peale saanud, kui komisjon ta lõpuks kirjanikuks tunnistas, ja elatas ennast nüüd sellega, et kirjutas jõledaid kriminaalromaane. "Missuguse eesti raamatu, proua Müllerova?" küsis Švejk. "Ma tean kahte eesti raamatut. Üks tegeleb autori sisekaemusega ja ei sisalda ühtegi koma. Ja siis ma tean veel ühe tennisisti kirjutatud astroloogilist abimeest. Ma pole kumbagi lugenud.""

Inglise kirjanik Jerome K. Jerome on end eesti rahva südamesse kirjutanud romaaniga "Kolm meest paadis (koerast rääkimata)". Üks lõik sealtki.

"Eestikeelsete raamatute hulk kasvab iga aastaga. Kirjutatakse romaane, novelle, elulugusid, luuletusi, esseid, ajalooraamatuid, harilikku klatši, olmerealismi ja isegi ulmet. Raamatupoes käimine äratab minus kõikvõimalikke õelaid instinkte. Mul tekib tunne, et võtaksin raamatu kätte ja materdaksin seda inimest vastu pead, kes selle kirjutas, seni kuni ta hinge heidab, ja siis mataksin ta maha ja paneksin selle raamatu talle hauakiviks."

Vene kirjandusega pole meil viimasel ajal arusaadavalt enam eriti head suhted, aga Ilja Ilfi ja Jevgeni Petrovi "12 tooli" on siiski klassika, millest ei saa mööda vaadata.

"Ippolit Matvejevitš ajas põsed pungi ja noogutas pead. Nüüd taipasid isegi lühikese aruga Nikeša ja Vladja ning agar lukussepp raamatuaasta salajast tagamõtet. "Vanuse järgi, härrased," ütles Ostap, "alustame lugupeetud Maksim Petrovitšist." Maksim Petrovitš hakkas nihelema ja andis vastu tahtmist kolmkümnend rubla. "Parematel aegadel annan rohkem," ütles ta. "Paremad ajad tulevad varsti," lausus Ostap. "Muide, kirjanikesse, keda ma käesoleval juhul esindan, see ei puutu.""

Ilusat eesti raamatu aastat!

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.