Praeguseks ära puhastatud ja muuseumi hoidlasse pandud kaks miinipildujat ehk pommiheitjat leiti talviste koristustööde käigus.

"Politseimuuseum hakkas korrastama oma idapoolse mantelkorstna põhja teisel korrusel ning sealt tuvisitahunnikust, korjuste ja muu prahi vahelt leiti korraga kaks miinipildujat," rääkis sihtasutuse Virumaa Muuseumid teadur Uno Trumm.

Miinipildujad sai Rakvere muuseum oma fondi sadakond aastat tagasi.

"1929. aasta detsembris andis kaitseminister Oskar Köster oma korraldusega Rakvere muuseumile terve hulga sõjariistu, sellega avati sõjariistade osakond," ütles Trumm.

Tegu on tõenäoliselt esimeses maailmasõjas kasutuses olnud miinipildujatega, mille muuseumi töötajad olid teise maailmasõja kartuses 1941. aastal ära peitnud. Kokku oli neid neli ja kuna kaht neist hiljem ei leitud, siis arvati, et sõjariistad on lõplikult kadunud.

"Meil olid olemas nimekirjad nendest esemetest, mis meil on, ja kaks kuulipildujat olid kadunud. Neid ei leitud ja nii oligi. Sõjaaeg, igale poole võis kaduda. Natsid kogusid väga eduliselt vanametalli 1942. ja 1943. aastal, nii et ilmselt võis ka peast läbi käia, et nad viidi hoopis vanametalli," ütles vanemteadur.

Lisaks miinipildujatele leiti prahi seest ka vanaaegset okastraati.

Eesti sõjamuuseumi teadur Siim Õismaa: leiud on 58 mm F. R-i miinipilduja ja 47 mm Lihhonini miinipilduja

ERR-ile aitas miinipildujaid tuvastada ja kirjeldada Eesti sõjamuuseumi teadur Siim Õismaa, kelle sõnul oli tegu Vene armees kasutusel olnud miinipildujatega.

"Mis puudutab üldiselt Vene armees kasutusel olnud ülekaliibrilisi miinipildujaid, siis neid ei peetud kõige ohutumateks ning suurem osa neist, mis jäid pärast Vabadussõda ladudesse, võeti relvastusest maha ja anti muuseumidele näituste jaoks ja kasarmutesse n-ö kaunistuseks. Pärast Vabadussõda järele jäänud laskemoon hävitati ohtuskaalutluste tõttu," sõnas Õismaa.

58 mm miinipilduja F. R. (Prantsuse 58 mm Dumézili miinipilduja nr 2 Vene modifikatsioon)
58 мм миномет ФР (58 мм миномет Дюмезиля (Дюмезиля-Лихонина) №2)

Õismaa: "Prantsuse 58 mm miinipilduja konstrueeriti I maailmasõja ajal suurtükiväekindral Jean Dumézili juhtimisel. Ehitati kahte tüüpi ja nendest omakorda erinevaid versioone. Teine tüüp oli esimesest 20 cm kõrgem, pikema ja laiema lafetiga ning kaks korda raskem. Relva hüüdnimi oli Crapouillot (Kärnkonnake).

Vene armee relvastusse võeti 58 mm miinipildujad 1915. aastal. Esimest tüüpi telliti 160 eksemplari ja teist 460 eksemplari. Vene sõjaväeinsener kapten Jevgeni Lihhonin kohandas Dumézili miinipilduja masstootmiseks Venemaa tehastes, millele osutas nimes sisalduv lühend F. R. (франко-русский). Kokku ehitati Venemaa tehastes üle 3400 F.R-i tüüpi miinipilduja. Lisaks puitlafetile ehitati 58 mm miinipildujaid ka kahel eri tüüpi metall-lafetil.

58 mm miinipildujast tulistati mitut erinevat ülekaliibrilist laskekeha. Enne lasku lükati miinipilduja rauda ainult miini 58 mm diameetriga vars. Laskekeha ise jäi miinipilduja rauasuudme ette ja selle stabilisaatorid, mis kinnitusid miini ja varre ühenduskohta, paiknesid paralleelselt viimasega, ulatudes miinipilduja raua välisküljele.

See miinipilduja ehitati tõenäoliselt  Tallinnas Balti laevaremonditehases ja seda kasutas mõningal määral Eesti jalavägi Vabadussõja ajal."

Tehnilised andmed
1. Tõstenurk: 45°– 82,5°
2. Raua pikkus: 480 mm
3. Relva kõrgus: 750 mm
4. Aluse pikkus: 900 mm
5. Aluse laius: 540 mm
6. Kaal koos aluse ja ratastega: 192 kg
7. Laskekaugus: 350–430 m olenevalt laskekehast
8. Laskekiirus: 2–4 lasku minutis
9. Meeskond: 5 meest
10. Laskekehad

Vene 47 mm Lihhonini miinipilduja
47-мм миномет Лихонина

Õismaa: "Relva konstrueeris Vene sõjaväeinsener kapten Jevgeni Lihhonin koos Peterburi-lähedase Kolpino Ižora terasetehase inseneridega 1915. aastal. Kuni I maailmasõja lõpuni toodeti Ižora terasetehases 767 Lihhonini 47 mm miinipildujat.

Lihhonini miinipildujast sai tulistada mitut erinevat ülekaliibrilist laskekeha. Enne lasku lükati miinipilduja rauda ainult laskekeha 47 mm diameetriga vars. Laskekeha ülekaliibriline lõhkeosa (mürsk) jäi miinipilduja rauasuudme ette ja laskekeha stabilisaatorid, mis kinnitusid mürsu ja varre ühenduskohta, paiknesid paralleelselt viimasega ning ulatusid miinipilduja raua väliskülje peale. Varre alla paigaldatava laengu ümbrisena kasutati Hotchkissi 47 mm laevasuurtüki mürsukesta.

Tulistamiseks vajas miinipilduja kolme meeskonnaliiget, veel kolm meest pidid kandma laskemoona. Relva veeti ratastega teljel käsitsi ühe või kahe mehe jõul; relva tõstmiseks oli vaja nelja meeskonnaliiget.

Teadaolevalt oli neid Eestis Vabadussõja ajal ja järel vähe, mitte üle 10 relva, kui palju nad kasutust leidsid pole teada."

Tehnilised andmed:
1. Tootja: Venemaa
2. Tõstenurk: 0°–70° (vähem kui 35° nurga all tagasilöögi tõttu tulistada ei soovitatud)
3. Laskekaugus: 170–400 m sõltuvalt laskekehast
4. Laskekiirus: kuni neli lasku minutis
5. Kaal: 90,1–99 kg (lahinguvalmis)
6. Meeskond: 3+3
10. Laskekehad

Kõigil miinidel oli ühesugune 596 mm pikkune vars, mis läks rauda 474 mm pikkuselt. Stabilisaatorite tiivaulatus oli 292 mm.