Vahetevahel on kasulik võtta kätte mõni vana raamat ja lugeda seda tänapäeva valguses. Leidsin riiulist 1913. aastal üllitatud John Bury raamatu "Mõttevabaduse ajaloost" (John Bagnell Bury, "A History of the Freedom of Thought", 1913). Seega tasub järgneva ülevaate puhul meeles pidada, et need mõtted avaldas autor aasta enne esimese ilmasõja algust.

Bury oli briti-iiri ajaloolane ja üks Bütsantsi ajaloo taaselustajaid. Raamat keskendub mõttevabaduse ajaloole, võitlusele võimu ja mõistuse vahel antiikajast läbi keskaja ja renessansi. Bury võtab kasutusele fundamentaalse mõtte, et kui inimesed võivad mõtelda vabalt, siis vabaduse mõõdupuu on nende võimes oma mõtteid väljendada ja jagada ilma mahasurumise hirmuta.

Levinud on ütlus, et mõte on vaba. Inimest ei saa takistada mõtlemast vabalt niikaua, kui ta oma mõtteid varjab. Sel eraviisilisel mõtlemisvabadusel on aga vähe väärtust. Tegelik mõttevabadus sisaldab ka väljendusvabadust ehk sõnavabadust.

Bury arvates loeti juba tema ajal enamuses tsiviliseeritud riikides sõnavabadust iseenesest mõistetavaks, kuid kulus sajandeid veenmaks valgustatud osa ühiskonnast, et oma arvamuse väljendamine ja suvalistel teemadel arutlemine on hea, mitte halb. Inimühiskonnad on olnud üldiselt mõttevabaduse, täpsemalt uute ideede vastu.

Tavainimese mentaalne maailm koosneb uskumustest, mida ta on omaks võtnud. Ja ta on instinktiivselt vaenulik kõige suhtes, mis võib tuttavliku maailma segi paisata. Kui aga ühiskond on tihedalt seotud religiooniga ja seda arvatakse olevat jumala kaitse all, siis loetakse ühiskonna kriitika jumalavastaseks. Inimesel on loomulikke õigusi, nagu õigus elule ja paljunemisele.

Ühiskonnad seavad õigustele ka piiranguid, kuna leitakse, et ilma nendeta ei saaks korrastatud ühiskond eksisteerida. Kui muudel juhtudel puudutavad piirangud kõiki, siis sõnavabaduse piiramine puudutab Bury arvates vaid väikest osa. Neid, kellel on arvamus, mida väljendada.

Jõudmine järeldusele, et arvamuse mahasurumine on viga, oli inimkonna jaoks üks tähtsamaid. Bury viitab, et peaksime olema antiik-Kreekale tänulikud just nende rolli eest mõtte ja arutelude vabaduse kujundamisel. Kreeklaste õnneks ei olnud neil piiblit ja see asjaolu oli nende vabaduse tähtis tingimus. Samal ajal oli vaimne vabadus, nagu kõigil ajastutel, piiratud vähemusega elanikkonnast.

Ka tollal leidus neid, kes ei uskunud küll religiooni tõde, kuid lugesid seda kasulikuks poliitilise vahendina.

Hilises Rooma vabariigis ja varases keisririigis ei olnud arvamustel mingeid piiranguid. Enamik eliiti ei uskunud riigireligiooni, kuid pidas seda vajalikuks rahva ohjes hoidmiseks. Kui üldiselt salliti Roomas kõiki religioone, siis kristlaste suhtes tehti erand. Võib öelda, et selle sekti kohtlemine oli usulise tagakiusamise algus Euroopas.

Algul teati kristlusena vaid juutide sekti. See oli ainus religioon, mida tulenevalt selle erandlikkusest ja sallimatusest kohtlesid paganad umbusu ja vastumeelsusega. Kristlust taluti, kuni see piirdus juutidega. Kui see laiemalt levis, siis olukord muutus.

Bury märgib, et kristlus meenutas judaismi, millest see oli sündinud. Ja seda sallimatuses ja vaenus Rooma ühiskonna vastu. Kuigi kristlus keelati, oli see siiski üsna avalikult sallitud. Kui aga keiser Konstantinus ristiusu omaks võttis, juhatas see sisse aastatuhande, milles mõistus oli aheldatud, mõte orjastatud ja teadmised ei edenenud.

Kristlased loobusid ristiusu riigiusuks saamisel teesist, et usk on vabatahtlik. Oma roll oli pühakirjal. Bury sõnul oli kahetsusväärne, et piiblisse lülitasid varased kristlased ka juudi tekstid, mis tema sõnul peegeldasid madala tsiviliseeritud taseme ideesid ja olid täis metsikusi. Pühakiri on tõke moraalsele ja intellektuaalsele arengule, kuna pühitseb kauge mineviku ideesid ja kombeid kui jumala poolt määratuid. Kirik alustas võitlust ketserluse vastu koos kõigi järelmitega teadusmõtte arengule.

Oli ka üksikuid helgemaid arenguid, eriti islamiteadlaste mõju levikuga, kuna nende kaudu jõudis palju antiikpärandist tagasi Euroopasse. Keskaja pimeduse tõrjumine algas 13. sajandi Itaaliast, kuigi see ei olnud kaugeltki veel 17. sajand, mil peeti sõda religiooni ja võimu vahel.

Humanismi saavutus 14.-17. sajandini oli mõistuse võimuletuleku algus ja teadmistele arenguvõimaluse andmine. Mis puutub reformatsiooni, siis selle eestvedajad olid kaugel enda omast erinevate õpetuste sallimisest. Nad lihtsalt asendasid ühe õpetuse võimu teisega.

Prantsusmaa revolutsioon kehtestas usuvabaduse, kuigi teatud tingimustega. Loosung "vabadus, võrdlus, vendlus" oli Bury sõnul samavõrd usutunnistus kui apostlite oma. Mõistusel oli selle levitamisel sama vähe rolli kui ristiusu propageerimisel. Loosungit hakati ellu viima fanaatikute poolt ja need sõnad ei tähendanud enam midagi. Kasutati usu propageerimise tavalist vahendit ehk terrorit. Kunagi varem ei oldud mõistuse nime raskema käega pruugitud.

Viimased 300 aastat on ratsionalism aeglaselt, kuid kindlalt kristlikku mütoloogiat hävitanud. Ja Bury märkus ateistide kõrvutamise kohta saatanaga: saatan ei saanud nimelt olla ateist…

19. sajandi lõpul oli sallivus kiirelt kasvanud. Mitte juriidiline sallivus, vaid avaliku arvamuse sallimine. Ei ole aga mingit põhjust väita, et sõnavabadus on piiramatu ja ühiskond peab loobuma enesekaitsest, kui see ähvardab ühiskonna liikmeid. Valitsus peab olema ohu hindaja, kuid valitsus võib ka eksida.

Lõpetuseks märgib Bury, et inimkonna areng sõltub üha rohkem asjadest, mis on tema kontrolli alt väljas. Tähtsaim on teadmiste edendamine ja tavade ning institutsioonide kohandamine uute oludega. Selles ongi vajalik arutelude vabadus. Ja aasta enne ilmasõja algust arvas Bury, et mõistuse võitlus võimuga näib olevat lõppenud vabaduse otsustava võiduga.

Kõik võivad olla ekslikud, võib vaid lisada.