Praegu on läänelikus maailmas valdav arusaam, mille seeme külvati maha juba valgustusajal: teadus ja usk, loodu ja Looja peavad olema lahutatud. See arusaam iseloomustab siiski vaid osa maailmast.

Inimese loomusesse on sisse ehitatud soov tunnetada tunnetamatut. Meie planeedi elanikkonnas hulgas on usklikke jätkuvalt tunduvalt rohkem kui mitteusklikke ning ka eestimaalastest tunnistab mõnda usku suhteliselt järjepidevalt ligikaudu 29 protsenti. Lisaks leidub neid, kes otsivad uue vaimsuse raames kõrgematelt jõududelt abi. Teadlastes nähakse aga pigem materialismi kandjaid ja kaitsjaid.

Teadus ei suuda jumalat kinnitada ega kummutada

Lahutatuse arusaam on küll valdav, ent kas teadusel ja usul on siiski mingi ratsionaalselt tõestatav seos? Võib alustada postulaadist, et usklikule on jumala puudumist sama võimatu tõestada kui mitteusklikule tema olemasolu.

Jumalat on võimatu ratsionaalse arutelu abil tõestada, seda kinnitab ka kirikuisa Augustinus: "Millest aru saadakse, ei saa olla jumal." Puhtalt inimliku teadmise ja eksperimendi pinnalt ei ole võimalik tõestada ei jumala olemasolu ega puudumist. Ainus ja peamine, mis eristab uskliku ja mitteuskliku veendumusi, on usk ise. Kuigi ka usk, side jumalaga, on ratsionaalselt tõestamatu.

Aga kas teadlasele on usku vaja? Ilmselt mitte neile, kes on veendunud, et piisava ressursi korral on võimalik kõik maailma toimimise saladused lahti muukida ning enda tööriistadeks muuta. Usku võib aga vaja minna neil, kes tunnetavad enda teadussuunal või laiemalt maailmakõiksuse üle mõtiskledes teatud piire või nn suuri küsimusi.

Kas see kõik, mis me oleme ning mille keskel elame, saab olla vaid asjade õnnelik kokkulangemine lõpmatu hulga võimaluste hulgas? Juhuslik plahvatus aegade algul, välgulöök ürgookeani? Kas kõik on tekkinud ning toimib ilma igasuguse korrastava või loova jõuta?

Ka nendele küsimustele ei anna ratsionaalne arutelu vastuseid. Olukorras, kus pea iga kaine mõistusega teadlane julgeb kinnitada, et me ei tea maailma toimimisest kõike, oleks arrogantne väita, et suudame selle puuduliku teadmise juures otsustada Looja olemasolu või puudumise üle.

Kas teadlasel on usku vaja?

Peale suurte küsimuste võib teadlasel usku vaja minna selleks, et anda oma tegevusele hinnangut. Kas see, mida ma teen, on õige ja ligimese hüvanguks vajalik? Kas teaduses on kõik lubatud või tuleb oma avastuste eest ka vastutus võtta?

Teadus on loonud inimkonna ajaloos seninägematu heaolu, aga ka suurima ressursside ületarbimise ja võimaluse nii, et inimliik hävitab ennast. Teadus on andnud suurepärased infotehnoloogilised vahendid, mis muudavad ühiskonna toimimise lihtsaks ja mugavaks, ent on loonud ka tööriistad, mis võimaldavad tekitada inimeste mõttemaailmas enneolematut kaost.

Heaoluühiskonna üks alustala on polümeermaterjalid – ilma nendeta oleksime tagasi eelmise sajandi alguses, ent samas seisame silmitsi märkimisväärse jäätmeprobleemiga. Meditsiin on pikendanud ja parandanud elukvaliteeti, ent geneetikaga seotud Pandora laegas võib olla alles avamata. Need on vaid mõned näited, kuid peaaegu igas teadusharus leiab nii kasulikke saavutusi kui ka nende pahatahtlikust, väärast või oskamatust kasutamisest tekkivat kahjulikku mõju.

Usu üheks peamine alus on endast loobumine – täielik pühendumine Loojale, tema loomingule ja ligimesele. Usus ei saa tahtlikult kurja teha. Usule vastandub enesekesksus – veendumus enda (isiku, rahvuse või inimkonna) kõikvõimsuses.

Siin on mõtlemise koht: kumba lähenemist me praeguses olukorras rohkem vajame? Kas uusi teadussaavutusi, millega planeeti veel efektiivsemalt ekspluateerida ning tihedas ressursikonkurentsis teistest üle sõita või paradigma muutust – keskendumist võtmiselt andmisele, hoidmisele, toetamisele ja kasvatamisele? Kui otsustame muutuse kasuks, siis julgen väita, et ilma usuta on see võimatu.

Õnnistatud ülestõusmispühi!