Juttu tuleb sõnavabadusest ja aluseks Jacob Mchangama raamat "Vaba sõna. Globaalne ajalugu Sokratesest kuni sotsiaalmeediani" (Jacob Mchangama, "Free Speech. A Global History From Socrates to Social Media", 2022).

Sõnavabadus on midagi, millest ikka ja jälle peab rääkima, et seda ei unustataks. Võimud, eriti autoritaarsed režiimid, kompavad pidevalt piire, milles seda vabadust ohjata või enese kasuks tööle panna.

Sõnavabaduse alguse kohta vastavad eri rahvaste esindajad ilmselt erinevalt. Ameeriklaste jaoks algas see ilmselt põhiseaduse 1. parandusega 1791. aastast, eurooplase jaoks võib see olla 1789. aasta Prantsusmaa inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioon, britid võivad viidata John Miltoni "Areopagiticale" aastast 1644. Kuid kõikjal näib see olevat lääne kontseptsioon, mis sündis kusagil valgustusaja kandis. Tegelikkus on pisut keerulisem.

Vanas-Kreekas kuulutas Perikles vaba debati ja eriarvamuste sallimist juba aastal 431 enne meie aega. Meie aja 9. sajandil kasutas vabamõtleja Ibn al-Rawandi aga abbassiidide kalifaadi viljakat mõttekeskkonda prohvetluse ja pühade raamatute küsimärgi alla seadmiseks. Ehk sõnavabadust esines ammu enne valgustusajastut.

Ajalugu näitab, et sõnavabadus on vältimatu vahend võitluses rõhumise vastu. Katsed suruda maha radikaale, valeinfot, propagandat jne, näitavad, et neid ei saa tõhusalt elimineerida ilma sõnavabadust kui sellist ohtu seadmata.

Praktika näitab, et mida kõrgemale keegi poliitilisel redelil tõuseb, seda suurem on kiusatus loobuda vabaduse põhimõtteist ja kehtestada tsensuur avaliku huvi sildi all.

Uus tehnoloogia on aga alati olnud vastumeelne neile, kelle autoriteet võib järskude muudatuste läbi kannatada. Juba 1525 kuulutas humanist Rotterdami Erasmus, et trükkalid täidavad maailma trükistega, mis on rumalad, harimatud, vaenulikud, usuvastased ja õõnestavad. 1858. aastal kirjutas New York Times, et Atlandi-ülene telegraaf on pinnapealne, kontrollimatu ja liiga kiire tõe edastamiseks. 1948. aastal öeldi raadio kohta, et see õõnestab nii inimeste moraali kui mõistust. 2008. aastal kuulutas president Barack Obama, et interneti arhitektuur kujutab demokraatia jaoks suurimat ohtu.

Vastasseis sõnavabaduse egalitaarse ja eliidiliku arusaama vahel ulatub antiikaega. See pärineb erinevusest Ateenas kõigile vabadele meessoost kodanikele hääle andmise ja sõnavabaduse piiramise vahel eliidiga Roomas.

Tänapäevalgi on kahtlejaid sõnavabaduse pidamises peamiseks vabaduseks. Paljud näevad sõnavabadust kui võimurite tööriista vähemuste kõrvale tõrjumiseks. Suurema osa ajaloost on võimule tõe rääkimine olnud mittesoovitav ja ohtlik. Sõnavabaduse isemoodi kuldaeg oli ajaloos Ateenas, kus see oli poliitilise süsteemi ja kultuuri lahutamatu osa. Kultuuris tähendas see muuhulgas vabadust nalja heita ka jumalate üle.

Roomlased tegid vahet vabaduse ja piiramise vahel. Piiramatus tähendas vabaduse kuritarvitamist. Impeeriumiks muutudes aga vabadused vähenesid ja keisrid said kuritarvitusteks sobivaid õigusi. Omaette teema oli kristlus, kuna algul olid kristalsed tagakiusatavad, kuid võimule pääsedes alustasid nad senise kultuuripärandi massilist hävitamist.

Kõige vähem on ehk tuntud keskaja asjaolu, et islamimaailm oli tollal koduks kõige julgematele vabamõtlejatele. Tollane islamiusk ei olnud sama süsteemse inkvisitsiooniga kui kirik Lääne-Euroopas. Ja praeguse islamimaailma olukorraga võrreldes oli tollane islamisfäär väga vaba.

Ajaloo seisukohalt oli tohutu tähtsusega trükipressi leiutamine, mis andis mõtete levitamiseks võimsa vahendi. Trükimasin viis Lääne-Euroopa islamimaailmast kiirelt ette. Tänapäevaga võrreldes võib tuua sarnasuse interneti leviku ja rahva arengutaseme vahel. Kuid nagu iga tehnoloogia puhul, oli ka trükimasin oma varjuküljega, andes võimaluse poliitilise- ja usupropaganda levikuks.

Esimene Euroopa riik, mis formaliseeris usuvabaduse, oli Transilvaania vürstiriik 1557. aastal. Seejärel sai vabamõtlejate tugialaks Poola-Leedu unioon. 17. sajandil arenes Hollandis kosmopoliitne kultuur, mis sisaldas kõrgel tasemel sallivust ja sõnavabadust.

Valgustusajastu oli oma piirangutega, kuid suhteliselt salliv. Usuvabadus ei tähendanud siiski uute poliitiliste mõtete või võimule väljakutse esitamise lubamist. 18. sajandi keskel muutus valgustusajastu pealinnaks Pariis, kus liikumise eesotsas olid Voltaire ja temast radikaalsemad entsüklopedistid, eeskätt Denis Diderot. Voltaire'i sõnavabadus oli piirangutega, ta arvas vajalikuks lubada avaldada kõike, kuid koos hilisema karistuse võimalusega. Lisaks luges ta sõnavabadust väikese eliidi eesõiguseks.

Esimene paik, kus esmakordselt tagati sõnavabaduse seaduslik kaitse ja kaotati tsensuur, oli Skandinaavia. 1769 ja Rootsi trükivabaduse seadus olid sõnavabaduse ajaloos pöördelise tähtsusega. Jätan vahele Prantsuse revolutsioonid ja sõnavabaduse kiire arengu Ameerikas.

Teise ilmasõja järel kirjutas "Avatud ühiskonna" autor Karl Popper, et sallivuse püsimajäämine sõltub liberaalse demokraatia kaitsjatest, kes on valmis sõdima sallimatuse vastu sallimatusega. George Orwell sellega ei nõustunud, olles vastu teesile, et demokraatiat saab kaitsta vaid totalitaarsete vahenditega. Need kaks äärmust sõnavabaduse kaitsel on meiega ka praegu, tõustes kesksele kohale digitaalses ühiskonnas. Paljud riigid piiravad sõnavabadust kaitseks propaganda eest.

Netimeedia ilmumisega tekkis küsimus, kus on netiavarustes sõnavabaduse piirid ja kes neid kehtestab. Vastus on, et piire ei olegi ja igaüks kehtestab need ise. Probleem on tsentraliseeritud platvormidega, kus soovimatu sisu välja roogitakse.

Räägitakse ka niinimetatud eliidi paanikast, mis on pannud demokraatiad nõudma üha uusi piiranguid neti kasutamisele. See paanika on aga suunatud interneti kasutajatele, mitte platvormidele, mille jaoks sõnavabadus on piiratud aktsionäride, reklaamiandjate ja muude osapoolte huvidega. Sisu algoritmiline jagamine on muutunud problemaatiliseks.

Praegune status quo on ilmselt sobimatu, kuid ükskõik milliseid reforme digimaailmas vajatakse, tuleks igal juhul tunnistada sõnavabadust kui inimese vabaduse lahutamatut osa.