Jonas oli 25-aastane alustav ooperilaulja, kel veel õpingud muusikaakadeemias pooleli, kui jäi esimest korda beebiootele.

"Juhtus üllatus ja ehkki see oli ootamatu, siis see oli väga tore üllatus. Ma olin rõõmus. Minu elukaaslane oli rõõmus ja elevil," rääkis Jonas.

Teda paneb siiani imestama, et kui enne esimest korda rasedaks jäämist päriti temalt korduvalt, millal pisiperet oodata, siis päriselt lapseootele jäädes polnud kõik lähedased sugugi nii toetavad.

"Mulle heideti ette näiteks, et ma ei ole seda piisavalt läbi mõelnud. Seetõttu mulle isegi vihjati, et kuna ma ei saa kindel olla, et ma suudan selle lapse üles kasvatada, just nimelt tulenevalt rahalisest olukorrast, siis ka abort oleks adekvaatne valik."

Naine ei võtnud vastuolulist juttu kuulda ja nüüdseks on tema vanem tütar Teele asjalik noor täiskasvanu, kes on juba kätt proovinud filminäitlemises. Teele isa ja Pirjo teed läksid aga lahku. Kui naine uue armastuse leidis, oli tal varasem kogemus meeles.

"Siis ma mõtlesin, et nüüd peab kõik õiges järjekorras minema. Et kõigepealt kooselu, siis abielu, ühine kodu ja siis alles laps. Siis mõne aja pärast ma jäingi lapseootele. Ka see rasedus oli selline meeldiv üllatus, nii et ma tegelikult arvasin, et mul ei olegi probleeme selles vallas."

Kümnenda rasedusnädala paiku tekkisid Jonasel tugevad kõhuvalud ning naine kahtlustas kõige halvemat.

"See rasedus peetus ja ma pidin läbi elama midagi, mida tegelikult iga naine, kes tahab lapsi väga, kardab. See aeg oli mulle üliraske ja see langes kokku sellise perioodiga, kus ma tegelikult pidin ennast, vähemalt ma ise tundsin nii, et ma pean ennast tööl väga tõestama," meenutas Jonas.

Olukord kulmineerus umbes nädal aega enne esietendust. "Esietenduse nädala ma püüdsin lihtsalt kuidagi ellu jääda, et ma tegelikult teadsin, et mul enam ei ole seda last. Ma leinasin samal ajal. Sellest hoolimata pidin olema tööl tasemel."

Jonas ütleb, et enese süüdistamisest, kaotusvalust ja leinast pole ta siiani täielikult üle saanud, kuigi võttis pärast traagilist sündmust vaimu taastamise käsile. Ta läks psühholoogi juurde, tegeles vabastava hingamise ja nõelraviga - kõigega, millest lootis tuge leida. Kuid raseduse katkemisel olid ka selged füüsilised tagajärjed. 

"Isegi kui ma üritasin edaspidi last saada, siis ma tundsin väga pikalt, et mu keha töötab mulle vastu, et iga kord, kui kuu jälle täis sai ja päevad võisid alata, aga tegelikult lootus oli, et ma olen lapseootel. Siis ma tundsin, kuidas mu alakõht tõmbub krampi ja hakkab taas tootma neid spasme, mis mul selle katkemise ajal väga jõuliselt kehast läbi käisid," rääkis Jonas, lisades, et tegeles oma keha rahustamisega mitu aastat.

Kui loomulikul teel ei õnnestunud uuesti rasedaks jääda, otsustas Jonas abi otsida moodsast meditsiinist. Ta proovis kõigepealt tablettravi ja lõpuks kümmekond korda kunstlikku viljastamist.

"Kui ma hakkasin ennast süstima, siis esialgu ei olnudki sellel mingit tulemust ehk et kui süstimise ja ravimite abil peaks valmima tavapärasest palju rohkem munarakke, siis minul valmis ikkagi ainult see üks. Võib-olla tuli kaks või kolm või maksimum oli neli, siis oli see midagi erakordset. Aga see tähendas ka seda, et mul oli vaja munarakkude saamiseks teha neid süstimisprotseduure ja punktsioone palju rohkem. Ma läbisin neid nii palju, et ma lõpuks harjusin sellega ära," meenutas naine.

Kunstliku viljastamise teel õnnestus naisel lõpuks siiski rasestuda, kuid mõlemal korral katkesid needki rasedused.

Jonas soovib, et lapsesaamise keerukusest rääkimine ei oleks ühiskonnas tabu. "Elu ei lähe sageli lineaarselt. Me ei saa survestada naisi nooremana lapsi saama, me ei tea kunagi, mis on pinna all peidus, kellel on mis raskused. Ja me ei saa kellelegi ette heita ka teadlikke valikuid," leiab lauljanna.

Tema jaoks on ka oluline, et ühiskondlik diskussioon laste saamise teemal liiguks naistelt varasemalt rohkem meestele, sest tema arvates on naised nooremalt valmis lapsi saama, kui seda on mehed.

Ta tõstis esile aastast 2003 pärinevat Rein Taagepera artikli pealkirjaga "27-aastased poisid abielluma". "Minu meelest ta sõnastas üle 20 aasta tagasi juba selle väga filigraanselt ja väga tabavalt, et noored naised on nõus varem ja rohkem lapsi saama, kui mehes on rohkem meest. Ehk siis naine, kes on 27-aastane, kui talle öeldakse, et nüüd on sinu aeg hakata sünnitama, siis kellega ta tavaliselt koos on? Väga sageli on see naine koos eakaaslasega, 27-aastase mehega. Häbitult vähe räägitakse sellest, kuidas saavad mehed panustada sellesse, et naine tunneks ennast turvaliselt. Mina arvan, et siin on võtmeroll meestel: panustamine pereellu, laste kasvatamises osalemine, mitte ainult raha teenimine," leiab Jonas.

Aga kuidas siis läks nii, et nüüdseks 44-aastane naine on viimased paar aastat kahe tütre ema?

"Ma olin ennast nii vaimselt kui ka füüsiliselt ära kurnanud selle lapse saamise soovi ja tegevustega, et ma hakkasin sellest lahti laskma. Vanus oli jõudnud ka juba sinnamaale, et tõenäosus muutus üha väiksemaks. Ja tegelikult samal ajal paralleelis jooksis mõte lapsendamisest, et äkki see on see tee," meenutas ta mõttekohti.

Pärast seda, kui ta läbis koos abikaasaga PRIDE koolituse, kus õpetatakse olema lapsevanem teisest sünniperest maimukestele, tuli veel aasta aega oodata elumuutvat kõnet. Lõpuks 2023. aasta jaanuaris helises Jonase telefon ja talle teatati, et üks väike lasteaiaealine plikatirts otsib uut kodu. 

"Kahe päeva pärast olime juba turvakodus seda väikest tüdrukut külastamas. Ma mäletan oma üllatust, et ohoh, selline imearmas, nunnu, unine tol hetkel, ta tuli just lõunaunelt. See oli selline väga rõõmus ja samal ajal väga-väga ärev tund aega, kui me selle lapsega koos aega veetsime," kirjeldas naine esmakohtumist oma tulevase lapsega.  

Edasi käis väike tüdruk perekonnal külas. Üksteisega harjuti järk-järgult kuni tekkis arusaam, et laps ja vanemad sobivad kokku.