"Rahaga lihtsalt lapsi ei ole võimalik osta, peab olema mingi struktuurne, süsteemne muu tugi ka seal. Näiteks Suurbritannias töötab osa ajaga umbes 37 protsenti naisi. Tööaeg on võimalik väga paindlikult ühitada lapse ümber," rääkis kahe lapse ema Burns.

Burns elab Suurbritannias teist korda. Esialgu kolis ta üksi 19-aastaselt ülikooliõpingute pärast Glasgow'sse, hiljem juba Londonisse. Nüüd koos lastega otsustas ta taas kodumaa tolmu jalgelt pühkida veidi rohkem kui kaks aastat tagasi. Uueks elukohaks valis naine ülikoolilinna Cambridge'i, mis meenutab paljuski tema sünnilinna Tartut.

"Minu vanem tütar – tema esimene keel on inglise keel, tal on ATH ja düskalkuulia (arvutamisvilumuse häire – toim.) ja Tartus ei olnud talle ingliskeelset keskkooli," põhjendas Burns elukohamuutust.

"Pluss, ma tean, et ta tahab minna kutsehariduse teed, mis Eestis ei ole väga tugev. Suurbritannias on hästi tugev see. Sellised ka nii-öelda sinikraetööd on pigem rohkem au sees, mulle tundub, kui siin."

Burnsile tundub Suurbritannia ühiskond naiste suhtes turvalisem. "Ma saan seal karjääri teha kauem, mulle ei anta hinnanguid minu vanuse ja väljaütlemiste tõttu, nagu neid antakse siin," rääkis Burns.

Just Eesti ühiskonna suhtumine naistesse ja emadusse ajendas teda kevadel kirjutama Eesti Ekspressi arvamusloo "Miks ma ei taha oma tütreid tänases Eestis naisteks kasvatada". Juba ainuüksi pealkiri ajas paljudel harja punaseks.

"Minu artikkel ei rääkinud sellest, et Eestis on halb sünnitada. Ma arvan, et Eestis on vanemapalga süsteem fantastiline ja see on palju parem koht, kus saada väikseid lapsi. Eesti beebide suremusstatistika on palju parem kui Suurbritannias. See on üks Euroopa parimaid kohti, kuhu tulla sünnitama. Aga mina rääkisin sellest, kuidas on last ka hiljem kasvatada," selgitas Burns.

Põhjuseid, miks tema arvates on üksikemal elu saareriigis parem, on mitmeid.

Näiteks tõi ta teistsuguse suhtumise lähisuhtevägivalda. "Ma jälgisin kõrvalt, kuidas on võimalik saada 48 tunniga lähenemiskeeld aastaks tasuta, täiesti valutult, nii et see ekspartner, kes saatis tuhandeid lihtsalt kiusavaid sõnumeid, talle ehitati niisugune kaitsev juriidiline müür ümber," rääkis Burns oma sõbranna näitel.

Ta tõi võrdluseks välja ka statistika – Eestis on 40 protsenti naisi kogenud lähisuhtevägivalda, Suurbritannias 30 protsenti. Ja kuigi meil on probleem palju aktuaalsem, siis lähenemiskeeldu antakse Eestis välja kuus korda vähem.

"Ma olen toetanud Tartu naiste varjupaika 11 aastat rahaliselt, asjadega, annetustega, püsiannetajad neile leidnud. Tean, kui raske, kui võimatu Eestis on sellist asja saavutada," tõdes Burns.

Teise näitena tõi ta esile liikluskultuuri.

"Meie käime kooli, poodi, linna, igale poole jalgrattaga. Autot ma rendin ainult siis, kui seda vaja on. Kui me kolisime, mul noorem tütar oli kuueaastane, siis mäletan, ta sõitis üle silla, mis meil maja lähedal on, vehkis ilmselgelt hästi aeglaselt sellest sillast üle sõita ja tal oli taga kahekordne buss. Mitte keegi ei närvitse, ei anna signaali, nad ootavad rahulikult ära, kui see väike laps saab üle silla, ja siis lähevad rahulikult mööda, kui üldse lähevad mööda. Autojuhid ikkagi otsivad silmsidet ratturiga, on hästi arvestavad, sõbralikud," jutustas Burns.

Eestis elas Karen Burns Viimsis, mis tähendas, et Tallinna tööl käimiseks veetis ta iga päev autos tunde. Masinnägemise tehisintellekti ettevõtte asutaja on välja arvutanud, et aastas hoiab ta autos veedetud tundide arvelt umbes kuu aega kokku.

Tallinnas ja ilmselt ka Tartus ei lubaks ta oma lapsi jalgrattaga liiklusesse.

"Mulle tundub, et siin lihtsalt autojuhid ei oska arvestada teiste autojuhtidega ega ammugi ratturitega."

Kui Eestis tekitas viimase aasta jooksul palju poleemikat ministeeriumi keeld koguda koolilastelt raha muuseumide ja teatrite külastamiseks, siis Suurbritannias on suurem osa muuseume sootuks tasuta. 

"Eestis on kõik kättesaadav raha eest, hea raha eest. Ma ise ei ole kunagi Lottemaal käinud, ma tean, et pilet on sinna hästi kallis. Suurbritannias on kultuur, eriti muuseumid hästi kättesaadavad kõigile. Need on tasuta," tõi ta järjekordse võrdluse. Näiteks teadusmuuseumi külastus Londonis maksab talle ja kahele lapsele kokku 21 naela, mis kulub transpordile.

Karen Burnsi arvates on jätkuvalt Eesti suureks häbiplekiks ka nõndanimetatud rongavanemad, sest riik ei suuda lastele tagada isegi välja mõistetud elatist. Suurbritannias võetakse hüvitis vanema palgast automaatselt maha: 12 protsenti ühe lapse, 16 protsenti kahe lapse või 19 protsenti kolme ja enama lapse puhul.

"Elatisvõlglaste süsteem Suurbritannias käib läbi riigi. Selle jaoks on täiesti eraldi asutus, mis nõuab elatisvõlglastelt raha läbi tööandja, nii et see läheb koos maksudega maha ja makstakse sellele inimesele, kellele see peab minema: perele, lastele, endisele partnerile."

Loetelu Suurbritannia eelistest võiks Karen Burns ilmselt jätkata pikalt, aga kokkuvõtteks on tal otsustajatele selge sõnum – kuulatagu naisi.

"See ei ole niisugune lihtne teema, et nüüd kõik peavad patriotismist sünnitama hakkama. See on ju rumal palve ja ma arvan, et ka rumal ootus. Naisi peaks palju rohkem kuulama. Neid päris muresid," võttis Burns teema kokku.