Mida teie välja loete sellest Venemaa nii-nimetatud uuest lähenemisest, kus rõhk on kauglöökidel ja ilma piiranguteta löökidel tsiviiltaristule?

Esiteks, see näitab muidugi, et Venemaa ei ole suutnud rindejoonest läbi murda, ja tegelikult ukrainlased praegu ju suudavad territooriumi juba tagasi võtta. Nii et venelastele ongi jäänud üks võimalus ja see võimalus on siis kaugpommitamine. Kusjuures on alustatud tsiviilobjektide pommitamist, mis on ju sõjakuritegu. Ja ilmselgelt katsetatakse siis võimalust, et venelastel on suutlikkus saavutada see, et mingil hetkel ukrainlased lihtsalt alistuvad, kuna linnad ei ole enam kasutamiskõlblikud: sillad purustatakse, veehoidlad purustatakse, elektrijaamad purustatakse. Aga raske on oletada, et see tegelikult aset leiab. Pommitamine kindlasti on, aga ukrainlaste vaimujõudu sellega ei murra.

Lisaks Ukraina linnade terroriseerimisele üritab Venemaa mõjutada ka Läänt jõulisemalt. Nendesamade linnade ründamise käigus on antud saatkondadele hoiatus, et minge ära, et läheb väga ohtlikuks. Lisaks siis kogu see retoorika, et need relvatehased, mis toodavad Ukrainale relvi, on meil sihikul, kui vaja, siis kasutame tuumarelva, ja ka need hübriidrünnakud on muutunud ohtlikumaks, mida läänes korda pannakse. Mida sellest kõigest järeldada?

Mis puudutab seda venelaste nõuet, et saatkonnad Kiievist lahkuksid, siis nad on seda tegelikult juba mitu korda teinud ja on selge, et ükski saatkond Kiievist sellepärast ei lahku. See ongi niisugune propagandasurve. Pigem vastupidi – oli ju eile just Ukrainas külaliseks kantsler Merz, kes demonstreeris väga selgelt seda, mida ta arvab tegelikult venelaste ähvardustest, arvestades, et ta viis sinna ka majandusdelegatsiooni, ärimehed. See kõik oli märk venelastele, et me ei võta hoiatusi tõsiselt.

Kuivõrd see võib see hirmutamine siiski mingeid tulemusi anda, näiteks Lääne-Euroopa või Lõuna-Euroopa ühiskondades? Meie siin oleme natuke teise hoiakuga, me oleme kogu aeg selliseid ähvardusi kuulnud, aga rahvusvahelises meedias on päris palju selliseid hirmutavaid artikleid viimastel kuudel ilmunud. Võib-olla sellel on lõpuks mingi mõju? Venemaa ei peagi ise palju tegema, me hirmutame ennast ise juba.

No väga palju on rahvusvahelises meedias selliseid analüüse, mis tegelikult tihtipeale on täiesti laest võetud ja mis näevad ühes või teises Venemaa sammus ähvardust, et plaanitakse mingisugust rünnakut NATO riikidele. Sellist infot tegelikult olemas ei ole, see on kõik lihtsalt "hirmul on suured silmad". Loomulikult me peame kõik olema valvsad. Loomulikult pole ka kahtlust, et need artiklid võivad mõjutada avalikku arvamust. Kuid mulle tundub, et praegu siiski on üsnagi tugev see Euroopa riikide solidaarsus, et Ukrainat toetada. Ja need Putini ähvardused on ju tegelikult ka väga spetsiifilised – näiteks Kaliningradi teema. Ma ei usu, et üle Euroopa avalikkus nüüd väga täpselt teab, mis see Kaliningrad on või mis probleemid temaga seotud on. Nii et ma pigem praegu arvan, et see oluliselt ei mõjuta.

Putin sel nädalal rääkis pikemalt siis just Valdai foorumil oma mõtteid ja seal ta esitles kogu olukorda praegu nii, et Venemaa on rünnaku all, et Venemaa peab kuidagi kaitsma ennast ja kõik selline asi, mis näitab täiesti pea peal loogikat. Aga muuhulgas oli seal ka selline huvitav moment, kus tema rääkis, et Venemaa on territooriumi juurde võitnud 1300 kilomeetrit septembrikuu jooksul, mille peale analüütikud näiteks Rahvusvahelisest Sõjauuringute Instituudist võrdlesid seda lausa hallutsinatsioonidega, sest see on niivõrd erinev sellest, mida nemad näevad tegelikult rindejoonel. Millest see võib rääkida? Kas Putin üritab lihtsalt olukorda soodsamana näidata või võib-olla talle endale ka vahendatakse seda infot juba kallutatult?

Päris kindlasti proovib ta olukorda soodsamana näidata ja eks selle Valdai kõne analüüsimisel tulebki arvestada, et palju sellest oli mõeldud ka oma kodupublikule, kuigi öeldakse, et see on rahvusvahelisele publikule. Aga tegelikult loomulikult levitati seda eelkõige Venemaal. Kui vaadata seda kõnet analüütiliselt, siis ega seal midagi väga palju uut ei olnud: see, et Venemaa ei ole süüdi, Venemaa oli sunnitud sõda alustama, kuna Venemaad ähvardati... Põhimõtteliselt on ta seda juttu ju rääkinud kogu aeg, ainult küsimus on, mis sõnastus täpselt. Võib-olla see Kaliningradi võimaliku blokeerimise süüdistus ja teade, et sellel puhul võidakse Venemaa poolt kasutada tuumarelvi – see oli võib-olla uus mõõde, kuigi tuumarelvadega on Putin ka enne ähvardanud.

Milline on seni olnud Lääne ja NATO reaktsioon sellele Venemaa üha nahaalsemale lähenemisele?

Ma arvan, et kui kuulata peasekretär Mark Rutte vastust, siis see oli väga hea vastus. Esiteks ütles ta, et tegu on kaitsealliansiga ja loomulikult ei kavatse keegi sõjaliselt Kaliningradi rünnata, see on täiesti absurdne. Seda teavad väga hästi ka venelased, sellepärast, et venelased on lihtsalt oma väed Kaliningradist kõik ära viinud. Kui nad usuksid päriselt, et keegi kavatseb Kaliningradi rünnata, siis nad loomulikult seda ei teeks. Praegu ongi ju tegelikult niisugune paradoksaalne olukord, kus asjaolu, et Kaliningrad asub NATO riikide sees, nii-öelda seespool NATO perimeetrit, tegelikult kaitseb Kaliningradi. Kaliningradi ei ole tabanud ükski ukrainlaste droon. Nii et paradoksaalselt on olukord just nimelt vastupidine.

Ja teine asi, ja see on väga oluline, mida Rutte ütles, et NATO kaitseb iga sentimeetrit oma territooriumist. Nii et alati, kui venelased mingi ähvarduse teevad, siis kunagi ei ole liiast uuesti üle rõhutada, et NATO artikkel viis, kaitseme oma territooriumit. Ja Rutte seda ka tegi.

Aga kui rääkida natuke üldisemalt, siis NATO on ju niisugune tömp instrument, eksole. Ta on mõeldud sõja puhuks ja loomulikult kõik see, mis jääb allapoole sellist sõjategevust – selle puhul NATO-l kui organisatsioonil on probleeme, kuidas vastata. Sest ei ole igasugused aktsioonid sellised, et selle vastu alustame kohe sõda. Nii et sellised allapoole artikkel viit jäävad provokatsioonid... Siin NATO väga otseselt midagi teha ei saa, küll aga saavad NATO riigid. Ja NATO tagab selle julgeoleku, selle raamistiku, mis võimaldab riikidel julgemalt tegutseda, võimaldab riikidel ka Ukrainale abi anda, sest me peame arvestama, et kui riigid oleksid täiesti üksi, siis nad oleksid palju ettevaatlikumad ka Ukrainale oma relvade andmisel. Praegu ikkagi teataval määral riskitakse, aga kuna on olemas kollektiivne julgeolek, siis iga riik eraldi on valmis oma relvi Ukrainale andma. Nii et NATO mängib siin väga olulist rolli, aga ta ei ole niisugune otsene löögirusikas.

Kui me räägime nendest üha ohtlikumatest hübriidrünnakutest – siin Eestis oli ka see nädal Milremi teemast juttu –, kuidas siis riigid võiksid Venemaale vastata selliste rünnakute puhul?

Siin on mitmeid võimalusi ja ma arvan, et osa neist võimalustest ei ole tõenäoliselt ka avalikud ja kuuluvad muu tegevuse valdkonda. Aga loomulikult on poliitiline surve, diplomaatiline, nagu ka Eesti tegi, kutsudes välja Venemaa asjuri. Aga mis kõige olulisem: üha rohkem ja rohkem toetust Ukrainale. Eesti puhul see relvaabi ei ole võib-olla enam mainimisväärne, aga kõik, mida me teeme selleks, et Euroopa Liitu aktiivsemalt, energilisemalt kutsuda üles sanktsioone rakendama, kõik, mida me teeme seoses võitlejate sissepääsu piiramisega Euroopa Liitu. Need on kõik ka vastusammud nendele provokatsioonidele.

Ja ma arvan, et kõige võimsama vastusammu tegigi tegelikult [Saksamaa kantsler Friedrich] Merz. Merz ilmselgelt ka vastuseks sellele Leipzigi provokatsioonile, kus taheti relvastatud droonidega rünnata tsiviillennukeid, läks ja pani lauale hiigelsuure relvaabipaketi. Ma arvan, et see sõnum iseenesest oli täiesti märkimisväärne.

Kas nendest rahukõnelustest on lootust midagi kuulda lähiajal või on see selline surnud teema mõneks ajaks?

Ma arvan, et see on tegelikult surnud teema, mis ei tähenda, et ei kohtuta või ei tule selle kohta mingeid uudiseid. Putin ju ühelt poolt sõimas teravalt eurooplasi, aga mis puudutab Ameerika Ühendriike, siis seal ta oli palju nüansseeritum ja rõhutas, et Venemaa on huvitatud läbirääkimistest, tõi lauale ühe eraldi teema – see on siis Ukraina neutraalsuse küsimus, mis muidugi näitab seda, mida me oleme ka alati teadnud, et Putini jaoks ei ole küsimus mitte ainult Ukrainas kui territooriumis, vaid selles, milline on sõjajärgne Euroopa julgeolekusüsteem. Ja me näeme, et ta oma väljaütlemistega proovib seda juba kujundama hakata – see on osa tema läbirääkimistaktikast, millel me peame muidugi tähelepanelikult silma peal peame pidama, see kõik ei vasta mingil viisil meie huvidele.