Ajaloost rääkimine ja kalapüük on väga sarnased. Mõlemal juhul kasvab rääkimise objekt tihti ajaga suuremaks.

Parim riik ajaloo väänutamise õppimiseks on loomulikult Venemaa, mida kutsutakse ka etteaimamatu minevikuga riigiks. Just seal muutub ajalugu väga kiiresti sõltuvalt hetkel valitseva poliitilise jõu propagandavajadustest. Mõni lugu on aga jääv.

5. aprillil möödub 783 aastat 1242. aasta jäälahingust. Vene ja ka meie nõukogudeaegsed ajalooõpikud rääkisid, et see oli üks väga tähtis lahing. Noor Novgorodi vürst Aleksander Nevski võitis Peipsi peal Liivi ordu vägesid.

See, et keegi ei tea, kus lahing toimus, kui suur see oli ja mis oli selle reaalne mõju, ei näi üldse segavat. Mida kaugemale lahing jääb, seda suuremaks Nevski kasvab. 1547. aastal kanoniseeriti ta pühakuks ja pärast seda algas lõputu ülistamine ja mälestamine.

Kui palju on temale pühendatud kirikuid, ei tea keegi. Isegi väikeses Eestis on neid mitu, neist tähtsaim muidugi Nevski katedraal Toompeal. Selle ülesanne oli põlistada Vene ülemvõimu imago Eesti pinnal igavesest ajast igavesti. 2008. aastal Venemaal toimunud küsitluse põhjal valis vene rahvas Nevski koguni ajaloo silmapaistvamaks isiksuseks ja seda enne Stalinit ja Putinit.

Suhkur tassi põhjas on loomulikult kõige värskem imetlusakt. Samolva küla juures, mis asetseb Pihkva oblastis Oudova rajoonis püstitati 2021. aasta 11. septembril grandioosne 15 meetri kõrgune Nevski mälestusmärk. Vladimir Putin ja kogu Vene eliit olid muidugi kohal. Huvitava kokkusattumusena avati see ehitus New Yorgi kaksiktornide rünnaku kümnendal aastapäeval. Samolvas, Eestis tuntud ka kui Samblaküla, toimib praegu ka jäälahingu eramuuseum ja turiste kuuldavasti käib.

Mida me siis teame? Seda päris kindlasti, et kõige suurem roll Nevski legendis on Sergei Eisensteini 1938. aasta filmil "Aleksander Nevski". Selle patriootlik mõju toimib praegugi. Nevskile omistatud laused nagu "kes mõõgaga meie juurde tuleb, see mõõga läbi ka hukkub!" on üks olulisemaid ideoloogilisi juhendeid siiani. Tõde on aga see, et keegi ei tea, mida Nevski ütles ja kuidas ta välja nägi. Tore on fakt, et Venemaal väga olulisel Aleksander Nevski ordenil on peal hoopis näitleja Nikolai Tšerkassov, kes Nevskit filmis mängis.

Kõige efektsemad kaadrid, kuidas raudrüüs rüütlid vajuvad läbi jää ja upuvad, ajavad järveinimesi naerma. Normaalse selle aja jääga võib seal peal sõita kerge tank. Kõige tõenäolisem on aga see, et lahing ei toimunud üldse jääl, vaid kusagil kaldal.

Pärast monumendi püstitamist on jäälahingust tehtud rida videoversioone. Näiteks dokudraama "Suured Venemaa lahingud. Jäälahing". See tehti viis aastat tagasi Venemaa kultuuriministeeriumi tellimisel. Praegu on sellel olnud Youtube'is koguni 1,6 miljonit vaatajat. Sealt saab küll teada, et Derpt ehk Tartu on iidne Vene linn, aga muidu üritatakse siiski jalgu maa peal hoida. Väga palju kordi on kahanenud ka lahingus osavõtjate arv, näiteks rüütleid ei olnud mitte sadu ega tuhandeid, vaid kolmekümne ringis.

Väga suur osa rüütlite väest olid eestlased, mis teeb jäälahingu ajaloos tuntud lahingutest kõige suurema eestlaste osakaaluga võitluseks. Küll on päris selge, et lahingu tähtsus oli suuresti kohalik ja tohutu tähenduse, eelkõige Venemaal, on see saavutanud ideoloogilistel ja propagandistlikel põhjustel.

Seega on Aleksander Nevski tänapäevane lugu eelkõige Venemaa enda siserahvuslik strateegiline müüt. Samamoodi toimib ka näiteks lugu 28-st panfilovlasest, kus tõe osakaal narratiivis on napp. Sel on täita oma roll elanike ja eelkõige noorsoo valmistumisel suvaliseks sõjaks ja nagu Ukraina sõja praktika tõestab, asi toimib.

Meie peaksime endale selgeks tegema, et teiste rahvaste suureksmüüditud kangelaste austamiseks ja ülistamiseks meil häid põhjusi ei ole. Suur osa neist on nagu jutu alguses mainitud kalalugu, et koju jõudes on kala suuremaks kasvanud. Kõik need Suvorovid, Mitšurinid, Matrossovid, Lomonossovid, Nevskid, pronkssõdurid ja Jeltsinid ei ole meie asjad. Kui nad on olulised vene rahvale, siis ei sega Venemaal keegi nende saavutusi kummardamast ja monumente panemast. Aga palun meile mitte.

Martin Luther King ütles ilusasti, et meie ei tee ajalugu, me oleme ajaloo poolt tehtud. Las meid teeb siis meie enda ajalugu, mitte kellegi teise taktikaline tõde.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.