Käisin hommikul ujumas ja kuulasin rattaga sõites kõrvaklappidest ühte oma lemmiksaadet, Raadio 4 "Разбор полетов". Sealt sain teada, et lisaks viimase aja suurimatele protestidele Serbias toimusid ka protestid Slovakkias. Slovakid protesteerisid oma peaminister Robert Fico Kremli-meelse poliitika vastu. Vaatasin Euronewsist järgi ja tuleb välja, et Fico olla kunagi suisa lubanud Slovakkia Euroopa Liidust välja viia. See ajas palju inimesi vihale ning tagajärjeks olid suured protestid 40 asulas. Kui 40 külas ja linnas inimesed tänavale tulevad, siis on tegemist juba soliidse aktsiooniga, mis aga minu radarile pole kuidagi üldse jõudnud.

Praegu toimub maailmas palju erinevaid sündmusi ja nii kiiresti, et üks sündmus varjutab teise ja kohati tekib mulje, et kogu elu on muutunud kuidagi skisofreeniliseks. Näiteks on Eestis üsna tähelepanuta jäänud, et Gruusias kestavad igapäevased valitsusevastased protestid juba oktoobri lõpust saadik. Kusjuures tegu pole väikeste protestidega pealinnas, vaid regulaarselt toimuvad aktsioonid peaaegu kümmekonnas linnas.

Tunnistan ausalt, et ma ei oodanud grusiinidelt sellist järjekindlust. Niipalju kui ma tean, käivad Gruusia protesteerijad tänavatel graafiku alusel, et keegi oleks igal õhtul väljas. Kusjuures, kui mul poleks sotsiaalmeedias paari virtuaalsõpra, kes enam-vähem igapäevaselt protestidest pilte postitavad, siis ma ei teaks Gruusias juhtuvast midagi.

Iisraeli ja Gaza sündmustega olen põgusalt kursis, sest kuulan regulaarselt BBC uudiseid ja brittide jaoks on seal toimuv oluline ning kajastamist väärt. Võib-olla kõige enam olen kursis Ukrainas toimuvaga. Seda tänu Rainer Saksa igapäevastele ülevaadetele ja paarile podcastile, mida ma lausa religioosse innuga kuulan. Rohkemaks pole ei jõudu, energiat ega aega.

Sellepärast olin päris üllatunud, kui sain Venemaalt mõned nädalad tagasi sõimukirja. Nimelt tuli välja, et president Alar Karise intervjuus soomlaste Ylele öeldud lause, et Eesti teeb kõik endast oleneva Venemaa põlvilisurumiseks, läks Venemaal suure kella külge. Kuna venelased on videoblogija rahvas, siis treisid kümned kui mitte sajad videoblogijad sellest ka klipi.

Kusjuures ma suhtusin alguses vähe ettevaatlikult sellesse, et kas president Karis ikka ütles midagi sellist. Ent kontrollimisel selgus, et ütles küll. Jälle üks sündmus, mis minust mööda oli läinud.

Kui nüüd võtta natukene pikem kirjavahetus oma Venemaa tuttavaga kokku, siis nõudis ta minult Karise nimel vabandamist. Ja kirjutas mulle, et tänu sellistele asjadele kannatab Eesti reputatsioon Venemaal. Mina jälle vastasin, et kuna ma kõigi eelduste järgi lähematel aastatel Venemaale niikuinii ei satu, siis on mulle sellest, mida Venemaal Eestist arvatakse, suhteliselt ükskõik. Selle peale järgnes sõimuvalang, millest sain teada, et Venemaal arvatakse, et Eesti kohe-kohe valmistub Venemaad ründama. Igatahes olla meil valmis juba F-16 hävitajad, mis vaata et lähitundidel stardivad Moskvat ja Peterburi ründama.

Ma ei oska öelda, kust otsast mu Venemaa tuttava teadmised logisevad, aga see, et Eesti piir läheks kunagi Hiina müürini, on väljaspool laulusalmi ikkagi väga absurdne. Jama on muidugi selles, et Venemaa propaganda tõkestamine on viinud ka selleni, et väga raske on olla kursis sellega, mis teemad on Venemaal praegu aktuaalsed.

Kuna ligipääs Venemaa inforuumile on raskendatud, siis raskendab see ka Venemaal toimuva jälgimist. Seetõttu võibki nentida, et Venemaa kaob mul kuidagi üldise infomüra sisse ära. Tegelikult pole see tingimata halb.

Venemaa on riik, mille kohta kehtib reegel: kui sa arvad, et sind enam midagi ei üllata, siis Venemaa üllatab jälle. Hiljuti näiteks sattusin sotsiaalmeedias klipi peale kuidas jakuudi lapsi lasteaias patriootiliselt kasvatatakse. Lapsed olid pandud sõjaväevormi ja nad lausa pakatasid armastusest oma presidendi vastu. Videos oli näha ka nende õnnelikud vanemad. Kõik kokku oli suhteliselt õõvastav.

Venemaal toimuvaga võiks ja peaks kursis olema, ent absurdi ja sürreaalsuse tase on seal viidud sellisele tasemele, et tundub, nagu ei asuks Venemaa mitte Narva jõe taga, vaid kusagil teisel planeedil. Mingeid asju keeldub minu mõistus lihtsalt vastu võtmast.

Gruusias, Slovakkias ja isegi Kesk-Aasia riikides toimuv on mõistetav ja omast kohalt ka loogiline: protesteeritakse korruptsiooni, Kremli-meelsuse või riigi vägivalla vastu oma riigi kodanike kallal. Venemaal toimuva jälgimine nõuab aga järjest rohkem pingutust.

Kõigest hoolimata on mul küsimus: kas kuskil on ka piir, millest järjest sürrealistlikumaks muutuv elu Venemaal enam edasi ei lähe? Praegu ei paista seda piiri küll kuskil.