Väärteomenetlused on enda sisult ja võimalikelt tagajärgedelt hüpanud viimase kümnendi jooksul ühest galaktika otsast teise. Kui veel 2011. aastal mõistsime väärtegudena pisirikkumisi nagu näiteks poevargus, punase fooritulega tee ületamine või loominguline lähenemine kiirusepiirangute järgimisse, siis 2025. aastal on objektiivne reaalsus midagi hoopis muud.

Tingituna Euroopa Liidu õiguse järkjärgulisest ülevõtmisest ja Euroopa Liidu otsekohalduvate õigusaktide osakaalu suurenemisest on varasematest pisirikkumistest saanud steroide täis süstitud süüteod, mida me millegipärast menetleme endiselt nagu tegu oleks lihtsa liiklusrikkumisega, ehkki need ei ole seda.

Võtame näiteks liiklusrikkumised. Nende karistusõiguslik määratlus läbi keelatud teo kirjelduse on igale keskmisele isikule arusaadav karistusnormi kunagi lugematagi. Selle tuvastamine ei nõua samuti kõrgemat teaduskraadi, enamasti ei nõua see isegi rikkumist vahetult tuvastava ametniku olemasolu, vaid toimub automatiseeritult. Ka karistusmäärad, isegi nende tõstetud kujul, ei kujuta endast rikkujale üldjuhul elumuutvalt drastilisi tagajärgi, vaid piirdub mõningase ebamugavustundega trahvi maksmisel.

Sama olukord ei ole aga näiteks Euroopa Liidu õigusest üle võetud andmekaitse või rahapesu tõkestamise reeglitega seonduvate rikkumistega. Keelunormid on õiguslikult keerulised, tihtipeale blanketsed ja sisustatud läbi viidetega Euroopa Liidu määrustele ning direktiividele. Menetlused ise on mahult ja rikkumiste tuvastamiselt keskmisest kordades keerulisemad, mahukamad ning nõuavad sellega seotud isikutelt eriteadmiste tegelikku olemasolu. Karistused. Nüüd jõuame sinna teise galaktika otsa. Mõistetavad karistused võivad küündida kõige drastilisemal juhul isegi enam kui 20 miljoni euroni.

Praktikas on veel akuutseid probleeme. Karistusega kaasnev põhiõiguste riive ei tähenda üksnes määratud trahvi tasumisest tekkivat riivet. Sellel on ka kaudseid täiendavaid võimalikke tagajärgi ja neist tingitud põhiõiguste riiveid.

Näiteks väärteo toimepanemise eest karistamine võib tuua endaga kaasa nii karistatud äriühingu kui ka selle juhtorgani liikmete maine vastavusnõuete minetamise. See omakorda võtab neilt ära õiguse edasiselt üldse tegutseda mõnel maine nõuetega hõlmatud konkreetsel tegevusalal. Seega on väga intensiivne riive jätkuv ja praeguses õigusruumis ei ole selge, kui kaua.

Sisuliselt saame öelda, et meie õigusruumi üle võetud uued väärteod on kohati sisult keerukamad ja tagajärgedelt raskemad kui kuriteod. Seda peaks arvestama ka nende süütegude menetlusi reguleeriv menetlusseadustik.

Üldreegel on, et mida intensiivsem riigi sekkumine isiku eraellu ja mida karmimad võimalikud rikkumise tuvastamisele järgnevad tagajärjed, seda ulatuslikumad peavad olema menetluslikud võimalused enda õiguste kaitseks. Paraku väärteomenetluses osalevate isikute õigused – nii kaitseõiguse teostamine kohtueelses menetluses kui ka kohtumenetluses – kriminaalmenetlusseadustikule omaseid tagatisi ei paku, vaid jätavad menetlusega hõlmatud isikud nende igas rollis sisuliselt alasti. Vahet ei ole, kas sa oled parasjagu tunnistaja või menetlusalune isik.

Pöördusin veebruaris õiguskantsleri poole hinnangu saamiseks, kas väärteomenetluse seadustiku §-st 33¹ tulenev tunnistajale esindaja kasutamise õiguse välistamine on kooskõlas põhiseadusega. Mul on hea meel, et ka õiguskantsleri büroo näeb selles probleemi ja on lubanud normi põhiseadusega kooskõlla viimiseks pöörduda riigikogu poole.

Selline proaktiivne lähenemine on igati tänuväärne ja aitab kaasa mitte ainult menetlusosaliste põhiõiguste paremasse tagamisse, vaid teenib ka suuremalt õigusrahu ja õigusselguse hüvega seonduvat eesmärki ning võimaldab optimeerida tulevikus kohtumenetlustele kuluvat (kõigi osapoolte) ressurssi. Jäävad ära põhiseaduse vastuolu ajendil tõendite lubamatuse tuvastamisega seonduvad protseduurilised vaidlused (praegusel näitel tunnistajate ütluste osas) ja nii pooled kui ka kohus saavad keskenduda asja sisulisele lahendamisele.

Tegu on seadusandjalt juba ammu kiiret lahendust vajanud tegeliku võrrandi fragmentaarse osaga. Ärge saage minust valesti aru, kõnealuseid Euroopa Liidu õigusest ülevõetavaid õigusrikkumisi ei peaks menetletama mõnes muus formaadis kui väärteomenetluste raames.

Formaat ise on õige. Küll aga tuleks väärteomenetluse seadustik tervikuna ajakohastada selleks, et läbiviidavate menetluste raames oleks tagatud menetlusse kaasatud isikute põhiõigused, arvestades menetletava teoga kaasnevaid reaalseid võimalikke riiveid menetlusosaliste põhiõigustele. Kui tagajärg meenutab steroide täis pumbatud süütegu, siis sarnase võimendusega peaks seadus lähenema ka menetlusosaliste kaitseõigust tagavate normide sisustamisele.