Kui inimene peab arvestama, et tema nõupidamised advokaadiga võivad jõuda "organite" kätte, tagatiseks vaid umbmäärane lubadus et "me ausõna ei kuritarvita", pelutab see teda ka advokaadiga suheldes avameelsusest. Sel juhul pole parim võimalik kaitse enam tagatud ning õigusemõistmine vajub jõuorganite poole kaldu.

Võimalus advokaadiga usalduslikult ja privaatselt suhelda on kliendi elementaarne õigus, milleta pole ei õiguste kaitset ega usaldust õigusemõistmise vastu. Paraku ei taga Eesti seadused seda olukordades, kus toimetatakse jälitustegevust.

Usaldamatus riigi vastu

Usaldus Eesti ühiskonnas väheneb. Õiguskantsler rõhutas hiljuti advokatuuri üldkogul peetud kõnes, et levib üleüldine usaldamatus ning hirm pealtkuulamise ja jälgimise ees on suur. Ta meenutas nõukogudeaegset hoiatust: "Kui telefoniga räägid, ole vait!"

Prokuratuur vastas kiirelt. Jälitustegevus olla vajalik kuritegevuse vastu võitlemiseks, advokaadi-kliendi kõnesid kuulatavat pealt vaid kohtu loal ja saadud teavet ei kasutatavat kriminaalasjades tõenditena. Toimikusse (st avalikkusse) ei sattuvat süüdistusega mitteseotud jälitusmaterjale.

Advokaadid, kes näevad lähedalt nii eksinute kui ka süütute "menetlemist", ei saa avalikkuse mure seesuguse tühistamisega leppida. Teame lähiajastki näiteid kliendisaladuse jämedast rikkumisest jälitustegevuses, kohtutoimikutest netiavarustesse jõudvatest andmetest, teame veelgi suuremast ohust teabehanketoimingute puhul.

Euroopa Liidu õigus annab advokaadi ja kliendi vahelisele suhtlusele erilise kaitse just nimelt tagamaks eksinule õiglast õigusemõistmist ning süütule võimalust end ka ülekohtu ja riigi eksituste vastu tõhusalt kaitsta. Selle suhte erilist konfidentsiaalsust on rõhutanud nii Euroopa Inimõiguste Kohus kui ka Euroopa Kohus.

Advokaadi kutsesaladust ehk inimese õigust enda advokaadiga konfidentsiaalselt, riigi sekkumiseta suhelda rõhutavad nii Euroopa inimõiguste konventsioon, Euroopa Liidu põhiõiguste harta ning direktiiv, mis käsitleb õigust kaitsja abile. Advokaadi ja kliendi vahele peab jääma nii õigusnõustamise sisu kui isegi advokaadi poole pöördumise fakt. Hirm, et advokaadile usaldatud info võib jõuda kõrvaliste inimesteni ning seda võidakse nende vastu kasutada, heidutaks inimesi enda õigusi advokaadi abiga tõhusalt kaitsmast.

Kliendisaladus kehtib ka jälitustoimingutes

Kuigi jälitustoiminguid ei tohi kunagi teha kergekäeliselt, on need kuritegude avastamiseks mõnikord siiski vajalikud. On selge, et salajasel pealtkuulamisel võib salvestuda ka advokaadi ja kliendi vaheline vestlus. Just seepärast tuleb seadusega kehtestada selged reeglid inimese ja advokaadi suhtluse konfidentsiaalsuse kaitseks.

Jalgratast pole vaja leiutada, reeglid on Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga paika pandud. Esiteks peab seadus selgelt määrama, mida loetakse kutsesaladuseks ning sätestama, kuidas, millistel tingimustel ja kes eristab kutsesaladusega kaetud materjali muust teabest. Seda ülesannet ei või täita uurija või prokurör omapäi, vajalik on kohtu järelevalve.

Teiseks peab seadus selgelt määrama, kuidas kutsesaladusega kaitstud teavet uurida, kasutada ja säilitada. Seaduse, mitte jõuameti töötaja äranägemisega peab olema paika pandud, mis tingimustel võib inimese ja advokaadi vahelist suhtlust kriminaalmenetluses kasutada ning millal ja kuidas tuleb salvestised usaldusväärselt kustutada. Eesti riik seda õigust ühiskonnale ei taga.

Euroopa Inimõiguste Kohus on öelnud ka, et advokaatidel ja nende klientidel on õigus teada, kui neid on pealt kuulatud. Neid tuleb sellest teavitada kohe, kui see ei kahjusta enam jälituse eesmärki. Neil on õigus nõuda, et neid puudutavad andmed kustutatakse või hävitatakse viivitamata ja sõltumatu isiku järelevalve all. Eestis need õigused seaduses kirjas ei ole.

Arusaam, et advokaadi-kliendi suhtluse saladusega on kõik korras niikaua kui jälitusmaterjale kriminaalasjas tõendina ei kasutata, on vale. Kui kliendi ja advokaadi vahelist vestlust muudest jälitusmaterjalidest ei eraldata, võivad erilise konfidentsiaalsusega kaitstud suhtlust kuulata või lugeda kõik, kellel menetluse materjalidele ligipääs. Enamgi, selline suhtlus satub sageli ka kriminaaltoimikusse ja avaliku menetluse korral sealt ka avalikkuse ette.

Riik, mille kohustus kodanike ees on kaitsta nende advokaadiga suhtlemise konfidentsiaalsust, pole siin ülesandega hakkama saanud.

Eesti seadused ei paku piisavat kaitset

Jõuametite rõõmuks Eesti õigusruum inimeste ülaltoodud õigusi ei kaitse. Puuduvad reeglid kutsesaladusega kaetud teabe muust materjalist eraldamiseks ja kaitsmiseks. Inimesel ega tema advokaadil pole õigust taotleda kutsesaladusega kaitstud teabe viivitamatut kustutamist.

Kuni seadust pole, jääb advokaatidel ja nende klientidel õiguste kaitseks üle vaid kohtusse pöördumine lootuses, et asi lahendatakse Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika põhjal.

Positiivseid näiteid on, aga Eesti kohtupraktika on selles ebaühtlane. Ja isegi kui kohus otsustab, et salvestised tuleb hävitada, on kahju selleks ajaks juba sündinud, sest kutsesaladus on saanud teatavaks inimestele, kellel ei tohiks sellele ligipääsu olla, eeskätt jõuametnikele kes on menetluses inimese ja tema advokaadi otsesõnu vastaspooled.

Usalduse taastamiseks on seega väga vaja uurimis- ja kohtupraktika muutust ning ka seadusandja sekkumist. Kriminaalmenetluse seadustikku tuleb lisada selged reeglid, mis kaitsevad advokaadi ja kliendi vahelist suhtlust nii, nagu Euroopa Inimõiguste Kohus on nõudnud.