Sellest on üle viie aasta möödas, kui sattusime ülemaailmselt Danske Banki skandaali keskmesse. Danske Banki sisemise raporti kohaselt pesti läbi panga Eesti filiaali kuni 200 miljardi euro väärtuses musta raha. See on umbes 11 Eesti riigi 2024. aasta eelarvet. See on suur osa sellest, mida oleks vaja, et ehitada Ukraina uuesti üles või millist hinda maksab Euroopa demokraatlike väärtuse püsima jäämiseks.

Paar aastat tagasi olime ülemaailmselt samuti rahapesu skandaalide keskel, kui Eesti virtuaalvääringu teenusepakkujaid kasutati mitmesuguste kuritegude toimepanemiseks või kuritegelikul teel saadud tulu pesemiseks. Delfi kirjutas kümnetest ja kümnetest teenusepakkujatest, kes aitasid inimestelt vara välja petta.

See on aga ainult osa sellest, mida nägi rahapesu andmebüroo 2021. ja 2022. aastal sellest sektorist läbi käivat: inimkaubandus, lapsporno, terrorismi rahastamine, organiseeritud kuritegevus jne.

Eestis kunagi tegevusloa saanud ja sellest 2022. aasta alguses ilma jäänud Garantex vahendab siiani Venemaa eriteenistuste raha, aitab sanktsioonidest hoiduda ja pakub kanalit mõjutustegevusega seotud raha vahendamiseks. Nüüd teeb ta seda juba uue ärinime all, sest eelmine pandi nii USA kui ka Euroopa Liidu sanktsioonide nimekirja ning uurimisasutused blokeerisid tema veebilehe. Kui rahapesu andmebüroo ei oleks astunud neid samme, mida 2021. aasta teises pooles alustati, oleksime olnud ühel hetkel sarnase skandaali ees, nagu olime Danske Bankiga mõned aastad enne.

2021. aasta lõpus oli palju neid, kes rääkisid ülereageerimisest seoses virtuaalvääringu teenuse pakkujatega. Kui ainult killuke tegelikkusest avalikkuse ette ilmus, olid kriitikud kadunud. Teiste riikide jaoks oleme selle sektori järelevalvega teerajajad ja eeskujud, kusjuures oleme oma meetodeid ja tehnikaid õpetanud enam kui kümne riigi järelevalveasutusele.

Miks on rahapesu ohtlik kuritegu

Rahapesu esmane ohtlikkus seisneb sellest, et läbi kuritegeliku tegevuse saadud vara varjamise on võimalik hakata seda kasutama justkui legaalse varana. See tähendab, et rahapesu võimaldades ehk seda tõkestamata jättes lubame kurjategijatel pääseda nii, et kuritegevus tasub ära.

Kuritegevusega võib aga meist igaüks kokku puutuda, näiteks kui meilt petetakse raha välja, kui satume ise või satuvad meie pereliikmed narkootikumide sõltuvusse, kui maksmata maksude tõttu ei ole riigil raha, et riigikaitsesse panustada, kui korruptiivse ametniku tõttu jäävad meie huvid tagaplaanile.

Järjest on maailmas sagenemas ka inimkaubandus, keskkonnaalased kuriteod, aga eriti sanktsioonist kõrvalehoidmine, millega toidame Venemaa sõjamasinat. Kuidagi sai raha Hamas, kui ründas Iisraeli ning tappis selle kodanikke. Kõige laiemalt on rahapesu otsene oht demokraatiale, ühiskonnale, kus me tahame elada.

Rahapesu võimaldades kahjustame ka Eesti rahandussüsteemi ja majandusruumi, loome ebavõrdse majanduskeskkonna, hägustame majandussuhete olemust. Lihtsustatult: kui kõrvuti on kaks kohvikut, millest üks suudab pakkuda kohvi odavama hinnaga, sest kasutab oma tegevuse rahastamiseks kuritegelikku raha, läheb kõrval olev kohvik ühel hetkel pankrotti. Sellel teisel kohvikul ei ole kas kliente või on kohvi omahind kallim kui sellelt teenitav tulu.

Londonis juhtus see, et Vene rahaga osteti kesklinnas kinnisvara, millega läksid kinnisvara hinnad lakke. Mõjutatud ei olnud ainult kinnisvara hind, mida soovisid soetada Vene oligarhid, vaid kallimaks läksid ka muud objektid.

Need on vaid üksikud näited, kuidas kuritegelik vara mõjutab meie majanduskeskkonna usaldusväärsust, kui peaksime enda süsteeme lubama selliste varade pesemiseks. Need ei ole suvalised näited, sest näeme järjest enam, kuidas kuritegeliku vara eest ostetakse Eestis sõiduautosid ja kinnisvara, kuidas kuritegelik vara paigutatakse tavalistesse äridesse, mis hakkavad siis turu pärast konkureerima.

Meie süsteemi probleemidest

Seega peame tegema kuritegevuse toimepanemise raskemaks ja tagama, et kuritegevus ei tasuks ära. Kuritegevust saab ennetada. Näiteks veendume, et pangakontosid või teenust ei saaks isikud, kes kasutavad seda kuritegelikel eesmärkidel. Kuritegevust saab ka tõkestada, mõistes kurjategijad süüdi ning konfiskeerides kuritegeliku tulu.

Rahapesu andmebüroo sai 2024. aastal umbes 14 000 teadet kahtlaste isikute, tehingute või asjaolude kohta. Neid andmeid sünteesides ja ka enda analüüsivõimekust kasutades sõelusime välja kõige olulisemad ja selgemad kaasused. Tegime seejärel 2024. aastal uurimisasutustele 133 infoedastust, kus analüüsisime põhjalikult kuriteo kahtlust.

Edastustega hõlmatud tehingute koguväärtus oli umbes 220 miljonit eurot, kuid see on hinnanguliselt kaugelt alla poole tegelikust kuritegelikust mahust, mis läbib meie süsteemi. Sisestasime andmeid ka umbes 1700 korral otse uurimisasutuse andmebaasi, kui tundsime, et põhjalik analüüsiprotsess ei ole kuluefektiivne. Nende edastuste pealt alustasid uurimisasutused kümme menetlust.

Olen kindel, et neid menetlusi oleks rohkem, aga meil ei ole riigis lihtsalt ressurssi, et kõiki neid kaasusi kriminaalmenetluses menetleda. Teiselt poolt ei ole teatud juhtudel mõtet menetlusi alustadagi, sest näiteks rahapesu puhul on pea võimatu piire ületava raha puhul tuvastada, millisest kuritegelikust tegevusest see pärineb.

Danske Banki puhul arutatakse kohtus rahapesu vaid umbes ühe protsendi ulatuses sellest nn 200 miljardist eurost. Aga see ei tähenda, et musta raha ei olnud süsteemis enam. Ja kui vara kuritegeliku päritolu tuvastamine isegi õnnestub, ei suuda me inimesi süüdi mõista, sest kipume takerduma tahtluse taha ehk kas "rahapesija" ikka teadis või pidas võimalikuks, et vahendid on kuritegelikku päritolu.

Piltlikult, kui mulle ulataks keegi "ärimees" kotitäie sularaha ja paluks mul see kanda talle puhtana tagasi, on pigem ebatõenäoline, et läheksin vangi ja jääksin varast ilma, sest seda sularaha ei suudaks keegi kuriteoga siduda ning minu tahtluse tõendamine selle raha osas on samuti väga keeruline.

Nii konfiskeeriti Eestis 2023. aastal umbes 2,5 miljonit eurot ja 2024. aastal umbes neli miljonit eurot. Lisame juurde ka kriminaalmenetluste läbiviimiseks kulunud aja, mis ulatub mitmetesse aastatesse. Näiteks seesama Danske juhtumi uurimine sai alguse rahapesu andmebüroo 2017. aasta kuriteoteatest ning kaheksa aastat hiljem oleme kohtus. Selle aasta alguses kohtusse jõudnud suurema rahapesujuhtumi kohtueelne menetlus kestis kuus aastat. Need on küll äärmuslikumad näited, aga keskmiselt räägime keerukamate majanduskuritegude uurimisel ikkagi mitmest aastast.

Alternatiiv oleks kuritegeliku vara majandussüsteemi lubamist ennetada ja kahtluse korral kontosid mitte avada, kinnisvaratehinguid mitte teha jne. Aga nende meetmete tulemuslikkust nägime pärast suuri pankadega seotud skandaale, kui teenusest jäid ilma ka need, keda me ei peaks süsteemist välja saatma.

Kuritegevuse tõkestamiseks piisaks ka, kui suunaksime tähelepanu inimeselt kuritegelikule varale. Kui kuritegelik vara konfiskeerida, ei ole põhjust kuritegu toime panna või meie majandussüsteemi kasutada, sest kuritegu ei tasuks ennast ära. Me ei pea tegema muud kui muutma enda süsteemi nii tihedaks, et selline ebaseaduslik vara liiguks mujale.

Konfiskeerimine süüdimõistva kohtuotsuseta

Sellist vara vastu suunatud konfiskeerimist ehk halduskonfiskeerimist rahapesu andmebüroo ka üritas, sest seadusandja oli selleks rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduses andnud justkui vastavad hoovad.

Märtsi viimasel päeval avaldatud riigikohtu lahend andis küll põhimõttelise heakskiidu halduskonfiskeerimise võimalikkusele, kuid seda suurte agadega. Esiteks ütles riigikohus, et halduskonfiskeerimiseks tuleb esmalt läbi käia kriminaalmenetluse kadalipp. Ehk sisuliselt oleme tulenevalt ressursipuudusest tagasi nullpunktis. Isegi kui see kuidagi ületada, oleme sama seisus, mis kümme aastat tagasi.

Samuti ütles riigikohus, et kelle pangakontol on raha, selle oma see on, isegi kui raha on varastatud või saadud kelmuse teel. Seadusandja tegi 2017. aastal usutavasti oma parima pingutuse selle ületamiseks, kirjutades seadusesse sätte, mis sellise eelduse kõrvaldab ja viitas enda soovile isegi seaduse seletuskirjas.

Kaheksa aastat hiljem on tulem kahetsusväärselt endiselt sama. Kuigi seadus läks paremaks ja mingi võimalus halduskonfiskeerimiseks on, on seadus sõnastatud siiski äärmiselt ebaõnnestunult.

Näiteks "karistab" süsteem riiki ja rahapesu andmebürood, kui suudame tuvastada, et rahapesu kahtlusega raha pärineb kelmusest või et isik peseb kuriteost saadud raha, mille ta pani ise toime. Seevastu olukorras, kus konkreetset kuriteo liiki ei tuvastata, on halduskonfiskeerimine justkui võimalik. Mida selgemaks saab kaasus, seda suurem on tõenäosus, et seadus ei võimalda halduskonfiskeerida.

Riigikohus möönab ka ise, et tulem on ebaloogiline ning ei pruugi olla ühitatav rahapesu andmebüroo tegevuse eesmärgiga tõkestada rahapesu. Riigikohus ei näinud aga, viidates sõnastuselt ja sisult ebaõnnestunud normidele, võimalust teistsuguse lahendi tegemiseks, tuues välja, et ebakõlade kõrvaldamine ning süsteemse ja tasakaalustatud lahendusega regulatsiooni väljatöötamine on seadusandja ülesandeks.

Tõenäoliselt oleks mahtunud riigi taluvuspiiridesse ka teistsugune lahend. Lätis ütles näiteks kõrgema astme kohus, et nende süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimine on seaduslik. Tõsi, nemad ehitasid süsteemi kriminaalmenetluse külge. Lätis jõustus seadus pärast paar aastat kestnud ettevalmistusi 2019. aastal ning nende riigikohus tegi lahendi mõned nädalad tagasi. Kahe riigi näited annavad indikatsiooni, kui kaua aega võtab sellise süsteemi ülesehitamine ja jõustamine.

Kirjutasin eelnevat riigikohtu otsust igati austades, aga Eesti rahapesu tõkestamise süsteemi pärast tõsiselt südant valutades. Ressursse praeguses geopoliitilises olukorras juurde ei tule ning seetõttu on reaalsus see, et olulist muutust kriminaalmenetluste arvus oodata ei ole.

Seega peaksime lootma efektiivsetele ja tarkadele lahendustele, mis aga vajavad taas seaduse muutmist ja aastaid tööd, et teada saada, kas ka õnnestunult. Vajame ühist teekaarti tulevikuks, millele kirjutavad alla kõik ministeeriumid ja vastutavad asutused. Kurjategijad aga jätkavad samal ajal tegude toimepanemist, sellest saadud vara pesemist ning meie majandussüsteemi kahjustamist.