2017. aasta augusti öösel kukkus Avistu oma kodus ning tundis, kuidas üks kehapool läks tuimaks. Naise päästis käeulatuses olnud telefon, millega ta jõudis valida 112. Arstidega koos saabus ka päästeamet, et viia naine neljandalt korruselt kiirabiautosse.

"Ma olen ikka suur ja raske inimene. Päästeameti mehed tulid siis neljakesi, presendiga pandi mind kiirabi peale, kohe otsemat teed Tallinnasse. See mind muidugi päästis, et mind Tallinnasse viidi."

Praegu 78-aastasel Avistul tuli haiglaravil olla kaks kuud, misjärel naasis naine tühja korterisse. Kuna mõlemad Avistu lapsed elavad välismaal, määrati prouale sotsiaaltöötaja, kes tõi kord nädalas süüa. Oma abikäe ulatas ka naaber Viivika Kattago.

"Ajalehte ma tõin igal laupäeval, koristasin, kuidas vaja oli, nädalas korra või kaks, sest kui Helgi väljas ei käinud, seal ei tekkinudki mingisugust tolmu ega mustust," rääkis Kattago.

Avistu võttis liikumiseks appi kargu, millega sai isegi trepist üles ja alla ning õues käidud. Seda kõike seni, kuni kark vedas alt ning ta kukkus taas. Kartes maa uuesti jalge alt kaotada, vahetas naine kargu rulaatori vastu.

"Ma pärast sellega enam õue ei läinud. Teate, ma oleksin läinud õue, aga ma elan neljandal korrusel. Siis oli niisugune olukord, et kui ma lähen trepist alla, see ei olnud raske, üles enam tulla ei jõua. Jäingi oma rulaatoriga siis nii-öelda kahekesi sõbralikult oma korterisse," selgitas naine oma olukorda.

Selline elu kestis kuni teise insuldini, mis tabas Avistut viis kuud tagasi õhtusöögilauas, kui naine proovis püsti tõusta, et mustad nõud kraanikaussi viia.

"Ma enam üles ei saanud. Küll mina proovisin ja proovisin ja lõpuks ma niimoodi ukerdasin selle tooliga seal, et lendasin pikali, pea ees, sinna põrandale. Ja sinna ma jäingi, sealt ma enam üles ei saanud."

Avistu veetis külmal põrandal terve öö, kuni hommikul õnnestus tal kätte saada telefon ning helistada sotsiaaltöötajale, kes ruttas kohale koos naabrinaise ja kiirabiga.

"Tulid suured tursked mehed, tõstsid mu sealt põrandalt üles ja panid voodi ääre peale istuma. Siis mõõdeti mul vererõhku ja veel midagi ja hakkasid ära minema. Siis minu sotsiaaltöötaja ütleb, et aga kuidas, selle inimese jätategi siis niimoodi siia. Ei, nemad ei tee rohkem mitte midagi. See ei huvita neid, nemad ei vii mind mitte kuskile."

Puuetega naiste eest seisja vajab ka ise abi

Erinevalt Avistust on 79-aastane Mare Abner lapsest saati elanud liikumispuudega. Ta on seisnud aastakümneid puuetega inimeste õiguste eest. Enda kogemustepagasi pinnalt asutas Abner 1998. aastal Eesti Puuetega Naiste Ühenduste Liidu. Aga poolteist aastat tagasi pidi ta enda elutöö jätkamise usaldama noorematele, kuna ei saa enam liikuda.

Viimane kord, kui Abner trepist iseseisvalt üles läks, sai naine vigastada. Trepikoja käsipuu, mis oleks võinud ta traumast päästa, osutus liiga lühikeseks, et sellest kinni haarata.

"Hakkasin hoidma käepidemest, aga see vajus ära ja kark kukkus maha. Mina ei saanud kinni haarata ja kukkusin selja peale," meenutas Abner.

Hiljem arsti juures selgus, et naine vigastas kätt nii õnnetult, et sai luumurrud, mis ei kasva enam kunagi kinni. Sellest ajast pole proua võimeline treppe kasutama, mis tähendab, et isegi esimesel korrusel elades ta iseseisvalt kodust välja ei saa. Ainus viis kevadpäikest nautida on tütar Janika Pauluse abiga.

Kuna Abneril on seljataga aastakümned teavitustööd, asus ta kohe kaardistama viise, kuidas iseseisvalt korterist välja saada. Mugavaim oleks paigaldada lift rõdule, kuid see maksaks vähemalt 30 000 eurot. Märksa odavam lahendus oleks 10 000-eurone tõstuk trepikotta, mida linn toetaks kodukohanduse raames kuni 3000 euroga. Ent seegi osutus naise jaoks liiga kalliks.

Pealegi pidi ta koos tütrega trepitõstuki pärast kemplema ka korteriühistuga, kuna osa inimesi ei mõistnud selle vajadust või pelgasid trepi kitsaks jäämist iseendale.

"Siis ma mõtlesin, et no hea küll, aga teeme siis niimoodi, et ma saaksin kasvõi ratastooliga sinna rõdule minna," sõnas Abner.

Praegu ei pääse Abner rõdule, kuna selle uks on ratastooli jaoks liiga kitsas ja lävepakk liiga kõrge. Linnaosavalitsus on valmis kodukohandamiseks mõeldud raha suunama ka rõdule, kuid kõike peaks korraldama Abner ise ja ta pere.

Janika Pauluse sõnul polnud asjaolu, et reaalset abi või nõustamist linnast ei saadud, ainus probleem, mis linnaga suhtlemisel esines. Praegu pakub omavalitsus Abnerile koduhooldust, talle tuuakse kolm korda nädalas süüa ja kodu aitab puhtana hoida koristaja. Vaatamata sellele, et need teenused on tasulised, tuli sotsiaalabi saamiseks ametnikega jageleda.

"Linnaosavalitsus saatis kirjad nii mulle kui minu vennale, et teie ema Mare Abner on siin taotlenud abi, et miks teie teda ei aita. Me pidime ikkagi põhjendama, et me aitame ema, aga meil on ka oma pered, elud," rääkis Paulus.

Helgi Avistul õnnestus saada koht Tapa hooldekodus, kus ta praegu elab. Kuigi asutuses on elanikud valvsa silma all ning tugi käeulatuses, arvavad mõlemad naised, et hooldekodusse minek peaks olema viimane variant. Tähtsaim on iseseisvalt hakkama saada.

"Ühel hetkel tegelikult on väga paljud liikumispuudelised, sellepärast, et eakad inimesed, kui nad jäävad vanemaks, nendel tekib samamoodi liikumispuue. Tegelikult meil on nii palju neid nõukaaegseid maju, kus ei ole lifti, kus on trepid, et need inimesed jäävadki koju," tõdes Abner.