Milliste mõtetega te võtsite vastu uudise, et sündide arv Eestis kukkus eelmisel aastal esimest korda meie dokumenteeritud rahvastikustatistika ajaloos (alates 1919. aastast) alla 10 000?

Eks niisugune suundumus oli üldiselt teada. Pean ütlema, et minus äratas tundeid pealkiri, mida korduvalt rõhutati: negatiivne rekord. No kuulge! Me kõik teame, mida tähendab spordis rekord. See tähendab tööd, pühendumust ja positiivset tulemust. Nimetada mingisuguse protsessi lokaalset miinimumi rekordiks, on minu meelest üsna näotu. Seega, kui rääkida minu tunnetest, siis see oli esimene.

Muidugi see, et rahvaarv, ja sealjuures kõik rahvastikuprotsessid võnguvad, aeg-ajalt suurenevad, aeg-ajalt vähenevad ning on üsna tundlikud ümbritseva keskkonna suhtes, eriti keskkonna halbade mõjude suhtes, on üldteada. Selles mõttes ei olnud väga suurt üllatust. Nii on see siin ja nii on see suures osas maailmas.

Kuna sündide arv on meil dokumenteeritud vaid pisut üle saja aasta, siis sealt tagasi ajalukku minnes on meil ilmselt sajandite jooksul olnud sündinde arv aastas alla 10 000.

No jah. Muidugi ei saa hästi võrrelda sündide arvu paarisaja aasta eest sündide arvuga tänapäeval, sest tänapäeval jäävad vastsündinud kõik elama. Saja aasta eest oli nii, et kümnest vastsündinust jäi elama üheksa, paarisaja aasta eest jäi kümnest elama võib-olla viis.
See, et sündide arv väheneb, ei tähenda ilmtingimata, et vastavad põlvkonnad on nii palju väiksemad, kui olid põlvkonnad sajandeid tagasi.

Te olete öelnud, et kui muretsemine hakkab lähenema ahastusele, et me sureme niikuinii välja, siis on asi halvasti. Mulle tundub, et nii paljud poliitikud kui ka rahvastikuteadlased on viimastel aastatel hakanud just nimelt ahastama. Värske uudis veelgi langenud sündimusest seda pilti kindlasti paremaks ei tee. Teie selle ahastuskooriga kaasa ei löö?

Ei, ma ei arva, et ahastamine midagi parandaks. Muidugi on küsimus ka selles, et on protsesse, mida me peaaegu ei saa mõjutada – need on globaalsed protsessid. Tänapäeval ongi olukord nii, et peaaegu kogu maailmas sündimus langeb. Ainus erand on veel Aafrika, kuid ta langeb ka seal, pole siiski veel allapoole taastetaset langenud. Igal pool mujal on ta juba allpool taastetaset ja see tähendab, et peatselt hakkab rahvaarv kogu maakeral vähenema. Samas on ju selge, et ega rahvaarv lõpmatult suureneda saa. Nii et see on üsna loomulik protsess, et mingi hetk hakkab rahvaarv vähenema.

Eesti rahvaarv on praegu 1 369 995 ehk peaaegu 1,37 miljonit. Te ütlesite üksteist aastat tagasi, et Eesti rahvaarv jääb alati üle miljoni. Olete te jätkuvalt sama meelt?

Rahvaarv sõltub mitmest asjast, sõltub sündimusest ja oodatavast elueast ning muidugi väga tugevasti ka rändest. Kuivõrd meil on suhteliselt hea kliima – ja seda julgen ma kinnitada, kuigi on inimesi, kes arvavad, et Eesti keskmine ilm on kehvapoolne suusailm, aga võrreldes piirkondadega, kus teeb liiga tohutu suvine kuumus, põud või vihm, on Eesti ikkagi suhteliselt rahuliku kliimaga maa –, siis on päris selge, et siia tulevad inimesed hea meelega ning mitte tingimata meie naabrusest, vaid ka kaugemalt.

Kui ma vaatan, kes on meile viimasel ajal tulnud, siis on tuldud Aafrikast, Lõuna-Aasia maadest, praegu on vähem tuldud Kesk-Aasiast, Kasahstanist, tuleb Araabia maadest. Aga ega meil ei ole ju niisuguste massiliste tulijate üle hea meel.

Arenenud riigid on siiamaani tegelenud suurel määral sellega, kuidas piirata sisserännet ja õnneks oleme ka meie seda teinud. Meil on rändekvoot, mis piirab tulijaid, kes on meile kultuurilt ja elulaadilt võõrad ja kes, kui nad piiramatult tuleksid, Eesti iseolemise lämmataksid. Nii et see, et rahvaarv püsib teatud tasemel tänu poliitikale, on mõistlik.

Mida on olulisem jälgida, kas rahvaarvu, mis on 1,37 miljonit või kodakondsete arvu, mis on 83 protsenti rahvastikust ehk 932 000 või neid, kes peavad oma emakeeleks eesti keelt ja keda on veel vähem – 79 protsenti kodanikest ehk 893 000. Mida me silmas peame pidama?

Lisaks need, kes peavad ennast etnillisteks eestlasteks – neid on pisut rohkem kui eesti keele rääkijaid. Ma arvan, et need on võib-olla kõige olulisemad.

Aga küsimus ei olegi nii väga selles, mida silmas pidada, vaid meie ülesanne on lõimida kõik, kes ennast eestlasteks ei pea, kes ei ole Eesti kodakondsusega, ei oska eesti keelt, ei pea ennast ka etnillisteks eestlasteks ja kes ei ole omaks võtnud meie komberuumi ega kultuuri, kes on võõrad. Just niisuguseid inimesi, kes tulid siia kahjuks massiliselt nõukogude ajal, ei ole tõesti Eestimaale rohkem tarvis.

Need, kes tulevad, peaksid olema need, kes tunnustavad siinset elulaadi ja komberuumi, tulevad nad õppima või tulevad kui asjatundjad ja spetsialistid – niisugused inimesed on teretulnud. Muidugi on teretulnud ka kõik need Eestist pärit inimesed, kes on vahepeal maailma laiali lennanud ja keda on vähemalt 150 000. Tulgu nemad, sageli koos hoopis võõranäoliste peredega, aga nemad hoolitsevad oma pereliikmete lõimimise eest juba ise.

Nii et määrav ei ole tegelikult inimeste täpne arv, vaid oluline on see, et need inimesed moodustaksid kogukonna, kes kokku sobivad ning kes tunnevad ennast eestlastena ja on lojaalsed Eesti riigile.

Ma arvan, et ei ole mingi probleem, kas niisuguseid inimesi elab siin üks koma üks, üks koma kaks, üks koma kolm või üks koma neli miljonit. Arvan, et alla miljoni rahvaarv Eesti pinnal ei lange, aga kas ta on natuke suurem või natuke väiksem, ei ole väga suur küsimus. Iseseisvumise järel kadus ju meie rahvastikust kakssada tuhat, suur osa neist läks Venemaale, aga ka Soome ja mujale Euroopasse. Oli periood, kus sündimus oli madal ja loomulik iive halvem kui praegu – see periood kestis ligi kümme aastat, aga me kosusime sellest.

Kuidas rahvastiku vähenemist pidurdada? Kas me peaksime muretsema, kui meil sündimus aastast aastasse väheneb ja millised peaksid olema tingimused, et see taas tõusule pöörduks? Milliste sündmuste mõjul võiks uus beebibuum sündida?

Sellele küsimusele ei ole suudetud vastust leida kogu maailmas, sest sündimus langeb kogu arenenud maailmas.

Miks ta langeb? No siin on ilmselt suurel määral põhjuseks eluhoiakute muutus. Muidugi ka see, et kui veel seitsekümmend aastat tagasi puudusid head vahendite raseduse kontrolliks, siis praegu on need kõigile kättesaadavad. See on asja üks külg.

Põhiline on ilmselt teatud enesekeskne hoiak, kus inimesed ei soovi ennast teostada läbi perekonna, vaid karjääri, võib-olla rändamise, maailma uurimise ja kõigi niisuguste asjade. Seda, et lapsed on ka rõõm, ei panda nii väga tähele.

Mõnekümne aasta eest, kui rändamise võimalusi oli vähem, nähti, et oma lastega koos olla on suur rõõm. Rõõm oli ka perekonnas, mitte ainult partnerluses, nagu praegu kipub olema.

Nii et jah, hoiakud on muutunud ja nad on muutunud just selles suunas, et lapsi kui rõõmuallikat enam nii väga ei väärtustata, pigem mõeldakse lastega seotud kohustustele – kas ma olen ikka valmis neid täitma, on mul lapse jaoks tuba, voodi, turvatool autosse ja kõik muu. Ja nii tundubki, nagu oleks laps kohustuste, mitte rõõmuallikas. See ei ole nii ainult meil, vaid ilmselt väga suures osas arenenud maailmas. Ma võiks isegi jätta ära sõna "arenenud", sest tegelikult läheneb demograafiline käitumine kogu maailmas üksteisele.

Samas oleme me ühest küljest jõukamad kui kunagi varem, aga teisest küljest kerkivad kinnisvarahinnad nii, et oma kodu omamine muutub järjest võimatumaks. Noored, kes õpivad ülikoolis, ei saa kohe erialasele tööle, paljud neist alustavad teenindavas sektoris, kus on palgad madalad, vahel makstakse neile ka mustalt ning noortel ei ole võimalik isegi korteri sissemaksu raha kokku saada. Paarkümmend aastat tagasi olid noortele peredele KredExi käendused ning oli lihtsam omale kodu osta.
Teisest küljest võib seda vaadelda ka kui vastutustunnet, et enne oleks mingi materiaalne kindlustatus ja haridus, kui hakata järglasi saama.

No küllap see mingis mõttes vastutustunne on. Kas varem oli lihtsam? Kui me võtame kas või nõukogude aja, siis heal juhul võis töökohast saada korteri, halvemal juhul mitte ja siis ei olnud tegelikult mingit muud võimalust. Neid lihtsalt ei olnud.

Muidugi on nõuded elamisele väga palju kasvanud. Kui ma mõtlen Eesti Vabariigi alguse peale, ega siis olnud kaugeltki ka õppejõududel oma elamist, oma maja või enesele kuuluvat korterit. Neid üüriti, üürikorteris elamine oli üsna tavaline, kusjuures, kui me räägime tänapäeval, et üürihinnad on kõrged, siis ka korteritel on suur vahe.

Ühesõnaga on kogu elustandard muutunud märksa teistsuguseks, meie kõigi nõuded on suurenenud ja on veel midagi – nimelt hindame me tänapäeval märksa rohkem varem vaba aega. Kuigi meil on kõigil hirmus kiire, tundub mulle, et mõned põlvkonnad tagasi olid inimesed rohkem nõus tegema tööd, muu hulgas ka lihtsat ja tülikat tööd selleks, et oma eluga ots otsaga kokku tulla.

Kuidas te vaatate oma kolleegide, rahvastikuga tegelevate teadlaste küllalt süngetele prognoosidele eestlaste rahvaarvu kahanemise kohta? Millistel tingimustel üks keel või rahvas välja sureb ja millised tingimused peaksid realiseeruma, et see manatud pilt eestlaste väljasuremisest realiseeruks? Me loodame muidugi, et seda kunagi ei juhtu.

Mulle tundub, et aluseks on matemaatilised mudelid ja põhimõtteliselt võiksin ma rääkida kahest mudelist, üks on statistikaametis tehtud, teine ÜRO poolt. Üldiselt on need matemaatiliselt enam-vähem sarnased, aga mõned parameetrid, mis on oletatavad – nende poolest need prognoosid erinevad.

ÜRO-l on terve seeria prognoose, aga räägime nende keskmisest, mis on mõnevõrra pessimistlikum kui meie enda statistikaameti prognoos. Tegelikult mõjutab prognoosi kõige raskemini hinnatav komponent – ränne. Keegi ei oska ette öelda, kuidas ränne muutub. Kuivõrd rände puhul ei ole muud alust, kui hinnata teda möödunud aastate põhjal, siis vastavalt sellele, kuidas on ränne muutunud, on prognoosid kerkinud ülespoole või langenud allapoole. Kui meil oli suhteliselt tagasihoidlik ränne, olid selle põhjal tehtud prognoosid negatiivsemad, kui positiivsem ränne, olid positiivsemad. Aga ükski prognoos pole lõplik tõde.

Nii palju, kui ma olen neid Eesti kohta tehtud prognoose näinud, siis enamasti nad mõnevõrra alahindavad Eesti rahvaarvu.

Oli küsimus teiste rahvastikuteadlaste kohta, et nad on murelikumad. Ma isegi päris nii ei ütleks, enamasti on väga murelikud need, kes päriselt ei ole rahvastikuteadlased.

Poliitikud?

Jah, mõnevõrra poliitikud, eriti opositsioonipoliitikud.

Muidugi, kui vaadata kas või viimast sajandit, siis loomulikult on väga palju rahvaid ja keeli välja surnud, aga need ei ole olnud iseseisvad riigid ega iseseisvate riikide keeled. Iseseisvad riigid hoiavad oma rahvast ja keelt ja nendes olevad rahvad ei ole viimase aja jooksul välja surnud. Neid hoiab identiteet. Me oleme eestlased, me tahame siin olla ja nii on.

On väga huvitav, et eestlaste arv on tasapisi suurenenud, mõnel aastal rohkem, mõnel aastal vähem. See tähendab, et meil on üsna palju segaperesid, kelle järeltulijad on hakanud otsustama, et kui nad elavad Eestis elavad, on nad eestlased. Meie seadusandlus lubab täiskasvanud inimesel oma rahvust vahetada. Ja nii ongi, et tuhanded, seni oma vanemate määratletud mitte-eestlased on viimasel ajal ennast eestlaseks tunnistanud. See tähendab, et Eestis on prestiižne olla eestlane.

Me ei kannata üldiselt identiteedikriisi all ja see on see, mis on minu meelest rahvastikuprotsessi juures kõige positiivsem. Ka ajaloos ei ole sugugi kõik inimesed ühesuguste etniliste juurtega. Pärast suuri sõdasid on meile tulnud sisserändajaid ühelt ja teiselt poolt ning kui nad jäid elama maale, sai neist mõne aja pärast maarahvas, see tähendab eestlased – nad lihtsalt sulandusid siia.

Linnarahvaga oli olukord pisut teine. Kõige hõlpsamini sulandusid võib-olla põhjast tulnud. Viimase mitmekümne aasta jooksul on eestlaste hulka sulandunud ingerisoomlased ja karjalased, kes siia sõja käigus ja nõukogude võimu ajal tulid. Selles ei ole mitte midagi erilist, vaid niiviisi toimubki rahvuste areng ja nii sulanduvad pikka aega ühes või teises kohas elavad inimesed selle rahva hulka.

Muidugi see pilt, nagu on meil Ida-Virumaal, kus on väga suur kogus võõra identiteediga inimesi, kel on raskusi end identifitseerida Eesti riigiga, on märksa keerukam olukord. Niisugust kunstlikku olukorda, mis tekkis okupatsiooni käigus, ei tahaks muidugi enam näha. Seepärast ei ole väga suure hulga võõraste inimeste tulek kindlasti hea.

Muidugi on erandiks ukrainlased, kelle me võtsime vastu kui sõjapõgenikud, teades, et ka meie inimesed olid kunagi sõjapõgenikud, ning kes osutusid meile väga lojaalseteks. Kui nad nüüd tasapisi kodumaale tagasi lähevad, on see neile kindlasti positiivne protsess ning kuigi nad tundsid end siis hästi, tahab loomulikult igaüks minna tagasi koju. Ning kui selle tagajärjel meie rahvaarv võib-olla mitmete tuhandete võrra väheneb, ei ole see kindlasti probleem.

Mitu põlvkonda püsib identiteet? Paljud eestlased on pärast taasiseseisvumist läinud mujale, näiteks Soome. Kui kaua nende eestlase identiteet püsib kuni nad sulanduvad uue kultuuri ja keelega?

Heaks näiteks on sõjapõgenikud, olgu nad Ameerikas, Kanadas või Rootsis, püüavad nad olla eestlased – see on enamasti juba kolmas põlvkond.

Aga neil oli kohustus püsida eestlastena, sest me olime okupeeritud. Praeguses vabas maailmas elavad eestlased ei tunne võib-olla seda kohustust.

Tõepoolest on olukord erinev, nii et võib-olla on ka neid, kes lähevad ja ütlevad otsekohe, et nii, ma olen nüüd sakslane, unustage ära, et mul on kunagi olnud Eestiga mingi seos. On ka niisuguseid, eks inimesi ole igasuguseid.

Mida on vaja selleks, et identiteeti säilitada? Kas näiteks laulu- ja tantsupidu on muu hulgas selleks vaja?

Kindlasti on ta kasulik ning alati aitavad identiteeti säilitada kuuluvus ja sidemed, just tunda ennast kuuluvana mingisse kogukonda, olgu see siis suguluskond või kooli- või ülikoolikaaslased. Kui niisugused seosed jätkuvad, aitavad nad ka identiteeti säilitada.

Eestis on olukord, kus naised on kõrgharitumad kui mehed. Kui naiste seas on tehtud küsitlusi, kellega nad sooviksid peret luua, siis tahavad nad enda kõrvale vähemalt võrdväärse haridustasemega meest. Kellega need kõrgelt haritud naised, keda on 62 protsenti kõigist kõrgharidusega inimestest, siis lapsi saama peaksid, kui kõrgharidusega mehi on ainult 38 protsenti?

Sellele küsimusele on muidugi väga raske vastata, kusjuures loomulikult ei ole kaugeltki mitte kõik mehed, kellel puudub kõrgharidus nii-öelda ebasobivad haritud naistele, sest kuigi haridus on hästi määrav tunnus, siis mis tegelikult inimese kui partneri või kaaslase väärtust tõstab, on tema väärtushinnangud, elulaad ja silmaring. Loomulikult on ka kutseharidusega meeste hulgas neid, kellel on avar silmaringi ja kõrged väärtused.

Siin aitab võib-olla lastetuba ja igasugused ühistegevused, kindlasti kuuluvus. Selleks, et inimene oleks väärtuslik, ei ole tarvis, et tal oleks kõrgharidus. On terve hulk inimlikke väärtusi, mis tõepoolest ei sõltu otseselt haridusest, ainult et need asjad on omavahel korreleeritud. Samas ei ole välistatud, et väiksemate vaimsete võimetega inimene oleks eetiliselt kõrgtasemel.

Aga te nõustute, et suur hariduslõhe naiste kasuks võib lõpuks resulteeruda ka madalamas sündide arvus?

Jah, muidugi, olen seda uurimuste põhjal juba pikka aega märganud, aga see ei ole väga domineeriv põhjus. Põhjuseid või täiendavaid faktoreid, mis sündimust kuidagiviisi mõjutavad, on muidugi terve hulk, aga need ei ole niisugused asjad, mis maailma muudaksid.

Kui jälgida avalikku arvamusruumi, siis tundub, et vastutus laste saamise või mittesaamise eest on asetatud naiste õlgadele. Olete nõus, et selline hurjutamine ei ole päris kohane?

See on nii olnud enam kui sada aastat. See on meespoliitikute vaade. See oli juba enam kui sada aastat tagasi, kui mehed kirjutasid: miks on meil hällid tühjad? Naised käivad kohvikus ja ülikoolis. Naised sünnitagu kodus!

Mäletan, kui olid diskussioonid, miks naised teevad aborte, et jätke abordid ära, kohe oleks sünde palju rohkem – selline mehepoolne asjasse suhtumine on olnud tõesti läbi selle aja, kui statistika on laste sünde hinnanud. See on vana traditsiooniline mõte: olgu naisel kinder, küche, kleider (lapsed, köök, kleidid).

Kinder, küche, kirche (lapsed, kirik, köök)?

No kirche ja kleider on ka lubatud siiski.

Aga tegelikult ei saa seda vastutust ja raskust ainult naiste õlule asetada.

No arusaadavalt. Teatavasti sünnib laps ikkagi isa ja ema koosmõjus, midagi pole parata, naine üksi ei saa midagi teha. No hea küll, tänapäeval võib ka kunstviljastamisega lapse saada, aga see ei ole siiski see tee, mida mööda saaks tulevikku hakata ehitama. See on pigem niisugune olukord, mis võib mõningatel juhtudel osutuda positiivseks ja kasulikuks, aga mitte see perspektiiv.

Ehk need on üksikud isiklikud otsused, mitte üldine statistika.

Jah, loomulikult.

Olete öelnud, et laste sündimiseks on vaja sõbralikku ja rahulikku ühiskonda. Kas Eesti on nende kriteeriumide järgi praegu laste sündimiseks ja kasvatamiseks soodne keskkond?

Kindlasti ei ole. Kui piiri taga on sõda, on täiesti selge, et see ei ole nii. Vahepeal juba tekkis mulje, et on, tundus, et maailm muutus paremuse poole, käesoleva sajandi esimese kümnendi jooksul Eestis tõesti sündimus tõusis ning tundus, et elu on tasakaalus ja rahulik, kuni asjad hakkasid juhtuma.

On öeldud, et esimene oli Ameerika kaksiktornide ründamine. Meie jaoks oli võib-olla esimene Krimm. Igal juhul on selge, et maailm ei ole kaugeltki enam rahulik ja on täiesti selge, et sõdade ajal sündimus alati väheneb, inimesed ei tunne ennast kindlana, tekib mõte, kas ma tahan sellesse maailma last – kui sõda tuleb lähemale, kuidas ma siis oma lapsega toime tulen?

Mis stimuleeriks sündimust – meil oli pisikene beebibuum laulva revolutsiooni ajal, siis tundsid kõik ennast hästi, tundsid, et elu läheb paremaks, kindlamaks, julgemaks, vabamaks. Midagi taolist oli suures osas Euroopas pärast Teist maailmasõda. See kestis tükk aega ning suures osas Euroopas, aga mitte Ida-Euroopas, tekkis mulje, et kõik koledused on möödas.

Niisugune asi saab tõepoolest sündimust stimuleerida, aga seda on väga raske tekitada. Muidugi, kui parasjagu ei ole kriise ega otseseid ohtusid silmapiiril, siis on võimalik, et ühiskond on rahulik ning pole mõtet pisikestest asjadest suuri probleeme tekitada, mida poliitikud sageli teevad, et üksteiselt vaipa alt ära kiskuda. Ühesõnaga, niisugune üleüldine sõbralikkus, mida me oleme näinud Põhjamaades.

Põhjamaid on mõtet paljuski eeskujuks võtta. Muidugi on nad paremas olukorras, pole midagi parata – Rootsis ei ole sajandeid sõda olnud, Norra on leidnud oma kullamaardlad –, aga kõigest hoolimata on Põhjamaad meile olemuslikult lähedased, sest seal on rahvas, kes on harjunud olema töökas ja iseseisev.

Olen vahel nalja pärast öelnud, et meie kaugete esivanemate puhul oli selge, et kes piisavalt tööd ei teinud, selle võttis külm või nälg ära, järele jäid töökad ja asised inimesed – see kehtib kõigi Põhjamaade puhul. Inimesed on töökamad ja vastutustundlikumad, neil ei ole kunagi olnud võimalust, et banaan või kookospähkel kasvab ilma mureta ja sellest võib saada söönuks ning et külma ei tule.

On selge, et hoiakud on erinevad. Kui vaadata ükskõik missuguseid edukuse pingeridu, siis igal pool on tipus Põhjamaad: kõige õnnelikumad, kõige demokraatlikumad, kõige vabamad, suhteliselt kõrge inimarengu tasemega ja nii edasi. Eesti on ka nende läheduses, aga on veel tükk maad minna. Kõik Põhjamaad on Eestist eespool, mingis mõttes kuulume me sinna, ainult meie ajalooline areng on meid mõnda aega sellest seltskonnast eemal hoidnud.

Räägime Eesti perepoliitikast. Kui hea on Eestis lapsi kasvatada? Kui soodne keskkond siin selleks on? Meil on põhirõhk läinud sündimuse ja kolmanda või enama lapse premeerimisele – ehk hästi rahapõhine. Samas ütlevad noored pered, et saaks küll rohkem lapsi, aga ei ole sõime- või aiakohti, ei toetata huvi- või spordiringe, pole kodu lähedal kooli, laste kasvatamist on tööeluga keeruline ühitada. Miks see läheb justkui kurtidele kõrvadele või saab tõesti rahaga paremat sündimust saavutada?

Karta on, et ei saa, aga seda on muidugi kõige lihtsam teha. Vajalikke lasteaedu ehitada on märksa keerukam. Millest on väga kahju, on see, et elu väljaspool Tallinna kipub jääma unarusse. Lasterohked pered on maal ja väikelinnalistes piirkondades, eestlased elavad valdavalt maal ja väikelinnalistes piirkondades. Aga kui Tallinnast hakatakse asju koondama, siis vaadatakse, et selles piirkonnas on nii vähe inimesi, sinna pole raha vaja, võtame sealt ära postkontori, kohtumaja, kooli, kus on viiskümmend õpilast. Võtame ära, ei ole vaja, las lapsed sõidavad kooli naaberkülla. Ainult viiskümmend last... See kipub nii olema.

Öeldakse, et on vaja kokku tõmmata. Aga võib-olla tuleks seda kokku tõmbamist vaadata pigem Tallinna pealt, rakendada pigem kõik need säästumeetmed seal, kus rahvastik on loomu poolest märksa rikkam. Et kõik huviringid ja muud taolised asjad oleksid tasustatud väljaspool Tallinna, aga Tallinnas võib-olla mitte.

Loomulikult hakatakse selle peale suurt kisa tõstma, see on väljaspool kahtlust, aga tuleks arvesse võtta, et Eesti on praegu mingis mõttes jagunenud kaheks majanduspiirkonnaks: üks on Tallinn koos lähiümbrusega, teine kogu muu Eesti. Ja muu Eesti on vaesem ning mis kõige õnnetum – ta on jäänud otsustajate jaoks teisejärguliseks. Vaat seda ei ole tarvis!

Mina arvan, et kõige olulisem perepoliitika meede on just regionaalpoliitika, et kogu Eestis oleks ühtemoodi hea ja mõnus elada. Nii nagu oli Eesti Vabariigi alguses – Eesti oli ühtlaselt asustatud, ei olnud tühje või tühjenevaid piirkondi. Tõsi, oli rabade vöönd, kus asulaid oli hõredamalt, aga igal pool elas inimesi, ka piiride lähedal, ka Setumaal ja Hiiumaal ning väikesaared olid asustatud. See on minu meelest väga oluline.

Kui rääkida perepoliitika meetmetest, siis praegu on kujunenud olukord nii, et kuna on väheväärtuslikud piirkonnad, siis nendes piirkondades on ka kinnisvara väheväärtuslik ja seetõttu on raske sinna ehitada, sest pank, kes mõtleb omal viisil, ei toeta sinna piirkonda ehitamist ega anna meelsasti laenu. Siin võiks küll toimida riigipoolne garantii, et riik toetaks. Noortel, kes kolivad maale, on võimalik teha kaugtööd või alustada ise mingit ettevõtmist, aga neil on vaja algkapitali ja selle algkapitali, vähemalt käenduse võiks teha riik. See oleks oluline.

Te saite aprillis 91-aastaseks. Te endiselt töötate?

Ei tööta. Statistikaamet lasi mu aastavahetuse paiku korraliselt töölt lahti, põhimõtteliselt jäi niisugune kokkulepe, et kui neil on tarvis konsultatsiooni või mingisugust tuge, siis võivad nad alati minu poole pöörduda, seega korralisel tööl ma enam ei ole.

Millega te oma päevi sisustate, et end jätkuvalt vormis hoida?

Ma ei tee midagi selleks, et end vormis hoida.

Vaimses vormis.

Ma kirjutan üht-teist. Viimases riigikogu toimetiste numbris ilmus mul kaks artiklit, praegu ootab üks artikkel Akadeemia toimetustes avaldamist ning üht-teist kirjutan ajalehtedele.

Ka Marju Lauristinil oli aprillis sünnipäev, tema sai kaheksakümmend viis ja ta ütles, et teda hoiab ärksana uudishimu. Nõustute temaga, et uudishimu on see, mis aitab nii-öelda nooruslikuna püsida?

No ütleme nii, et uudishimu on kindlasti väga oluline asi ja loomulikult selleks, et midagigi kirjutada, pead sa kõigega, mis ümbruskonnas toimub, olema kursis. Kas see nüüd nooruslikuna hoiab, ei oska ma küll öelda, aga loomulikult pakub ümberringi toimuv huvi.

Kui statistiliselt rääkida, siis te nii-öelda hälbite Eesti keskmisest statistikast kas või oma eluea poolest. Kuidas teil eakaaslastega on? On teie eakaaslastest sõbrad elus? On enamik neist hooldekodus?

Jah, hooldekodus on küll, ka teispoolsuses on. Kui eakaaslust võtta natuke laiemalt, vanus kaheksakümmend pluss, kaheksakümmend viis pluss, siis nendega on palju koos tehtud ja nendega on suhtlemist küll.

Kui me ennist rääkisime sellest, kas või kui hea on lastega peredel Eestis elada, siis nüüd küsin, kui hästi on Eesti vananev ühiskond kohanenud eakatele sobiva elukeskkonna loomisega? Kas teie ja teie eakaaslased tunnete ennast siin hästi? Kas ühiskond toetab teid kas või füüsilistes avaldustes – on teil piisavalt pinke, kus istuda? On teil millega päeval tegeleda?

Ma ei ole eriti pinke otsinud ja tegevuse puudust ka kunagi tundnud. Ma arvan, et kes tahab millegagi tegeleda, sellel kindlasti tegevust jagub.

On Eesti hea keskkond vananemiseks?

Ma ei tea, ma ei ole mõelnud, kas see keskkond on vananemiseks hea, olen mõelnud, et see keskkond on sobiv elamiseks. Ma tahan selle tõesti alla kriipsutada, et Eesti on väga sobiv keskkond elamiseks, laste kasvatamiseks, töötamiseks, ka puhkamiseks. Ja kui ta seda on, ju on ta siis hea keskkond ka vananemiseks.

Suur tänu, soovin teile jätkuvalt uudishimu ja tugevat tervist!

"Reedene intervjuu" on Vikerraadios reedeti kell 14.05.