Ene-Margit Tiit: kas Eesti rahvas on hariduse usku?
Kas väide, et Eesti rahvas on hariduse usku, kehtib ka viimase rahvaloenduse andmetel? Jah, aga peamiselt naiste kohta, kirjutab Ene-Margit Tiit.
Eestis on jätkuvalt naiste ja meeste haridustasemete vahe suur ja seda endiselt naiste kasuks.
Haridustaseme sõltuvus soost ja vanusest
Eestis on üle 400 000 kõrgharidusega inimese, so 36 protsenti kõigist vähemalt 15-aastastest Eesti elanikest. Nende jaotus soo järgi on kõvasti kaldu naiste poole, keda on kõrgharitutest üle 250 000, so 62 protsenti, mehi on aga 150 000, so 38 protsenti. See pole uus suundumus, vaid iseloomustab praktiliselt kõiki vanuserühmi.
Juba kõige nooremas vanuserühmas, kus haridustaset mõõdetakse (15—19-aastased), paistab silma erinevus: tütarlastest on selles vanuses keskhariduseni jõudnud 13 protsenti, poistest aga 11 protsenti.
Vahe suureneb järgmistes vanuserühmades: 20—24-aastastest poistest pole 19 protsenti keskkooli lõpetanud, kõrghariduseni on jõudnud 14 protsenti, tütarlaste osas on olukord peaaegu vastupidine – 15 protsenti on põhiharidusega ja 18 protsenti kõrgharidusega. 30—59-aastastest naistest on kõrgharidusega üle poole, 52—54 protsenti, samas vanuses meeste seas on kõrgharitute osakaal aga 42 ja 44 protsendi vahel.
Üle 60-aastaste seas hakkab keskmine haridustase langema, sest 40—50 aasta eest ja varemgi olid võimalused kõrgharidust omandada praegusest ajast mõnevõrra kitsamad, seetõttu piirdus rohkem noori kesk- või kutseharidusega.
Kuid jätkuvalt on naiste haridustase kõrgem. Ainult üle 80-aastaste Eesti elanike puhul on meeste haridustase naiste omast kõrgem – vahekord, mis enamikus maailma maades kehtib suurema osa vanuserühmade puhul. Seevastu kutsekeskharidusega inimestest on Eestis 70 protsenti mehed.
Mõnesugust segadust erinevas vanuses inimeste haridustasemete võrdlemisel põhjustavad haridusreformid ja minevikus omandatud haridustasemete tänapäevane tõlgendamine. Keskkool on Eestis kestnud 10 (vene õppekeel), 11 või 12 aastat, põhikool 7, 8 või 9 aastat.
Kuni 1990. aastate keskpaigani Eestis bakalaureuseõpet ei olnud, kuid ülikooliharidus kestis valdavalt viis aastat. Toonast kõrgharidust tõlgendatakse tänapäeval magistriharidusena. Samuti loetakse Nõukogude ajal omandatud kandidaadikraad (samuti ka doktorikraad) tänapäeval doktorikraadiks.
Kuidas sõltub haridus rahvusest?
Lugejat tabab väike šokk, nähes, et hariduse poolest on riigi põhirahvus, eestlased kõige kehvemas seisus, võrreldes Eestis elavate teiste rahvustega. Kuidas seda seletada?
On selge, et üldiselt rändavad haritumad inimesed. Eriti kehtib see Eesti puhul, kus soodustatakse haritud inimeste ja kõrgkoolides õppijate rännet. Väga selge on see pilt "muude rahvuste", st Euroopa Liidust ja ka kolmandatest riikidest saabujate puhul, kelle seas noorte kõrgharidusega inimeste osakaal küündib mõnes vanuserühmas üle kolmveerandi rühma kuuluvatest inimestest.
Sarnane on pilt ukrainlaste seas, kus samuti mitmes vanuserühmas on kõrgharituid kahe kolmandiku jagu. Siinjuures tuleb arvesse võtta, et andmed kajastavad seisu 2021. aasta detsembri lõpus, seega sõja eest põgenenuid ei ole arvestatud.
Omapärane pilt ilmneb aga Eestis elavate eestlaste ja venelaste haridustasemete võrdlemisel. Nooremate vanuserühmade puhul (kuni 50. eluaastani) on venelaste seas kõrgharitud vähem kui eestlaste seas. Alates 55. eluaastast muutub vahekord vastupidiseks – venelaste hulgas on kõrgharitute osakaal suurem. Tõenäoliselt on siin tegemist põlvkondade erinevusega: Nõukogude režiimi tingimustes rändasid siia enamasti toonase kõrgharidusega inimesed, noorem põlvkond aga on vähem aktiivne Eestis haridust omandama.
Toimetaja: Kaupo Meiel