ÜRO Rahvastikufond (UNFPA) üllitas suve alguses raporti, mis kannab päris dramaatilist pealkirja "Tõeline sündimuskriis" (The Real Fertility Crises). Kuna raportile on Eesti ajakirjanduses vähe tähelepanu osutatud, siis alljärgnevalt toon välja mõned olulisemad teemad, mis on aktuaalsed ka Eesti kontekstis. Samuti võrdlen olulisemaid tulemusi värske Eesti naiste terviseuuringu vastavate tulemustega.

Kahte sorti probleemid

Kõigepealt tuleb taustaks öelda, et maailma riigid tegelevad seoses demograafilise kriisiga kahte sorti probleemidega. Praegu on veel päris palju riike, kus majandust, haridussüsteemi ja tervishoiu võimekust arvestades sünnib liiga palju lapsi, ja riikide mure on, kuidas sündimust vähendada. Valdavalt on tegemist Aafrikas Sahara aluse piirkonnaga, kui gloobusele vaadata.

Nende kõrval on arenenud riigid, kes vaatavad natuke kaugemale tulevikku ja muretsevad selle pärast, kuidas kiiresti vähenevat sündimust suurendada ja kuidas toime tulla vananevas ühiskonnas ühe kasvavate sotsiaalsete kuludega.

Demograafilise olukorra vaates on maailmas seega praegu kahetine olukord. Pikemas perspektiivis sündimus langeb igal pool. Kui praegu on ÜRO hinnangul üleilmne sündimuskordaja 2,25, siis taastetasemele (ligikaudu 2,1) langetakse aastaks 2050¹.

Vahemärkusena võib öelda, et vaadates viimaste aastate demograafilisi prognoose ja trende, siis võib see kriitiline tase isegi varem kätte jõuda, sest iga uue prognoosiga muutuvad ÜRO tulevikuvaated järjest pessimistlikumaks.

Raporti üks peamine järeldus on, et probleem ei ole mitte ainult sündimuse vähenemine või liiga kõrge tase iseenesest, vaid inimeste otsustamisõiguse ja valikuvabaduste piiramine. Sunnimeetmed sündimuse vähendamiseks (näiteks Hiina ühe lapse poliitika) või sündimuse suurendamiseks (abortide keelustamine või pereplaanimise vahendite kättesaadavuse piiramine) ei ole kusagil soovitud tulemusi toonud, pigem vastupidi.

Raportis ongi vaatluse all pigem hulk kaudseid tegureid, mis inimeste ja perede valikuid mõjutavad ning mille abil on neid valikuid võimalik teatud määral suunata.

Empiirilise analüüsi tarbeks viidi läbi mastaapne küsitlus, mis hõlmas 14 riiki ². Küsitleti kokku 14 000 inimest vanuses 15–49, nii naisi kui ka mehi. 14 riiki võib tunduda väga väike arv, aga valik oli tehtud selliselt, et need riigid katsid 37 protsenti maakera rahvastikust. Valimis olid nii väga madala sündimuskordajaga riigid (näiteks Lõuna Korea, 0,8) kui ka väga kõrge sündimuskordajaga riigid (Nigeeria, 4,3).

Analüüsiti tegureid, mida varasemalt tehtud teaduslike uuringute põhjal loetakse laste saamist piiravateks. Tegurid olid jagatud viide suuremasse rühma: majanduslikud, tervisega seotud, tulevikuplaanide/soovide muutus, mure globaalprobleemide pärast ja muud tegurid.

Majanduslikud tegurid olid rahalised võimalused, eluaseme kättesaadavus ja jõukohasus, töötus ja töökoha ebakindlus. Tervisega seotud tegurid olid viljatus, arstiabi kättesaadavus ning inimese enda üldine terviseseisund. Soovide muutumine tähendas seda, et inimene otsustas, et ta tahab vähem lapsi või ei soovinud partner rohkem lapsi saada.

Globaalsed mured olid seotud keskkonna muutuste ja sõdade ning sotsiaalsete kriisidega (Covid näiteks). Lõpuks olid muud tegurid, nagu näiteks sobiva partneri puudus, väline surve (näiteks meditsiinitöötajate poolt), et vähem lapsi saada.

Mida andmed näitasid?

Nagu ka jooniselt näha, mängivad kõige olulisemat rolli majanduslikud tegurid. Keskmiselt arvas tervelt 39 protsenti vastanutest, et kõige olulisem probleem laste saamiseks on rahalised piirangud, teisel kohal piirangute loetelus oli tööpuudus ja töökoha ebakindlus, mis ilmselgelt on ka majandusliku sisuga piirang ning kolmandal kohal oli samuti majanduslik tegur: eluaseme kättesaadavus ja selle omandamise jõukohasus, sest ilmselgelt eeldab rohkem lapsi ka suuremat elamispinda.

Sobiva partneri puudumine oli pingereas neljandal kohal (14 protsenti vastanutest), sama oluline (14 protsenti) oli mure maailmas toimuva sotsiaalsete ja poliitiliste kriiside pärast (sõjad, pandeemia jne). Viljatuse või kehva tervisega seotud probleemid olid takistuseks 12 protsenti vastanutest.

Kuidas see uuring haakub Eestis tehtud uuringutega? Kõige värskem on selles valdkonnas Eesti naiste tervise uuring, mille eesmärk oli saada ülevaade Eesti 16–59-aastaste naiste seksuaal- ja reproduktiivtervisest ja sellega seotud teguritest.

Aruanne sisaldab nii 2024. aasta küsitluse tulemusi kui ka olulisemate näitajate osas võrdlust kahe varasema uuringuaastaga (2004 ja 2014). Andmed koguti elektroonilise küsimustiku abil ajavahemikus 24.01.–4.05.2024. Andmete saamiseks pöörduti 5443 naise poole, lõplik vastamismäär oli 44 protsenti ehk vastas 2395 naist

Paraku ÜRO uuringuga täpselt sama sõnastusega küsimust naiste terviseuuringus ei ole, mistõttu üks ühele võrdlust sellega ei saa teha. Kõige lähem ÜRO uuringule on küsimus, kus naistel palutakse vastata, mis on need muutused ühiskonnas ja eraelus, mis võivad (positiivselt) mõjutada nende otsust lapsi saada.

Sõnastuse erinevusele vaatamata on tulemused suhteliselt sarnased rahvusvaheliste tulemustega. Kõige esimesel kohal oli majandusliku toimetuleku paranemine või stabiliseerumine (26,3 protsenti), teisel kohal oli suurema ja sobiva elamispinna soetamine. Kolmandal kohal olid tööturu ja lastetoetuste teema, ehk naiste võimalus lastega koju jääda ning neljandal kohal globaalsed probleemid (sõjad, kliimaküsimused). Pilt on seega praktiliselt üks ühele sarnane teistes riikides saadud vastustele.

Eeltoodud tulemuste valguses ei saa nõustuda laialt levinud linnalegendiga, et kõikvõimalikud rahalised toetusmeetmed ei oma enam olulist mõju laste saamisele ning et kõige olulisemad on naise tervise ja sobiv partneri puudumisega seotud piirangud, lisaks veel ka mure globaalsete probleemide pärast.

ÜRO uuring näitas selgelt, et sõltumata sellest, kas tegemist on heaoluriigiga nagu näiteks Rootsi, kultuuriliselt läänest eristuvate riikidega nagu Korea või India, majandusliku suurvõimuga nagu USA või väga kõrge sündimusega Aafrika riigiga nagu näiteks Nigeeria, esimesel kohal on kontekstist olenemata ikkagi majanduslikud tegurid.

Nende tegurite osakaalud protsentides on väga erinevad, näiteks Lõuna Aafrika Vabariigis ja Lõuna-Koreas leidis peaaegu 60 protsenti, et rahalised raskused on kõige olulisem takistus, miks lapsi on vähem kui sooviti. Rootsis oli vastajaid, kes nii arvasid ainult 19 protsenti, aga sellegipoolest olid majanduslikud tegurid esimesel kohal, lihtsalt Rootsis on muud tegurid takistusena veelgi väiksema osatähtsusega.

Seetõttu võiks ka Eestis perepoliitika tugevdamisel ning demograafiliste probleemide lahendamisel tugineda teaduspõhisusele ja andmetele, mitte linnalegendidele ega arvamustele.

Kõigepealt muidugi peab olema ühiskonnas arusaamine, et probleem eksisteerib ja on väga tõsine. Lisaks peab olema arusaamine, et probleemi on võimalik leevendada poliitikameetmetega, kui need on hästi läbimõeldud, süsteemsed ja järjekindlalt rakendatud. Sellele peab järgnema poliitiline tahe teemaga tegeleda.

Kui esimese osas (arusaamine) hakkab juba vaikselt mingi selgus kujunema, siis teise puhul (poliitiline tahe) on veel palju arenguruumi. Loodetavasti aitab ÜRO rahvastikufondi uuringu tulemuste teadvustamine tahte kujunemisele kaasa.