Poolakatel on netilehekülg, kuhu on kogutud Poola autorite kirjutisi Venemaa kohta, enamus ajaloolised üllitised. Leidsin sealt Poola sovetoloogi Wlodzimierz Baczkowski kirjutise aastast 1938 Vene võimu olemuse teemal. Võtan selle jutuks põhjusel, et seal sisaldub mitmeid tähelepanekuid, mis tänapäevalgi aktuaalsed.

Aga asjast. Teadupärast räägib praegune Vene režiim, et Venemaa pole kunagi vallutussõdu pidanud. Ega tegevat seda väidetavalt praegu ka Ukrainas. Baczkowski viitab aga 19. sajandi lõpu ja 20. alguse Vene sõjaministrile kindral Aleksei Kuropatkinile, kes on andnud Venemaa peetud sõdadest ülevaate. Leidsin netist Kuropatkini aruandekatkendi tsaar Nikolai II-le aastast 1900.

Kuropatkin kirjutab, et 18. ja 19. sajandi jooksul sõdis Venemaa kokku 128 aastat. Selle aja sõdadest vaid viis olid kaitsesõjad, kõik ülejäänud vallutustegevus. 19. sajandil pidas Venemaa 15 välissõda ja kolm siseriiklikku. Sõjad vältasid sel sajandil 67 aastat ja neist vaid kaks aastat ja üks kuu peeti kaitsesõda. Riigipiiri taga korraldas Venemaa tol sajandil 121 sõjalist operatsiooni.

Selle statistika kokku võtmiseks tasub tsiteerida tsaari Aleksander III, kelle sõnul Venemaa ei ole kaubandus- ega põllumajandusriik, see on sõjapidaja riik, mille kutsumus on olla ähvarduseks kogu maailmale. Niipalju siis Venemaa alalisest kaitseseisundist. Ja meenutan, et andmestik pärineb eelmise sajandi algusest, mil bolševike vallutussõjad olid veel pidamata.

Tagasi Baczkowski juurde tulles märgib ta, et Venemaa vallutas harilikult rahvaid, kes olid kas riigivõimu kokkuvarisemise äärel või ei olnud lihtsalt võimelised vastupanu osutama. Näiteks Kaasani impeerium langes 1551, kuna oli sisemiselt nõrk, diplomaatiliselt isoleeritud ja võimetu vastupanu osutama. Siber vallutati 1558. aastaks Jermaki juhitud vabatahtlike jõukude poolt, viis aastat hiljem tabas sama saatus Baškiiriat, samuti samojeedide, tunguuside ja jakuutide alasid.

1667. aastal hõivati Ukraina alad Andrusovo lepinguga. 1703 liideti Kamtšatka ja korjakkide alad Soomes. 1772 vallutati esimene osa Poolast, mis oli nõrk, anarhiast vaevatud ja mille eliit ära osteti. 1801. aastal langes Gruusia, mis oli sisemiselt lõhestatud ja moslemialadest vaevatud. Järgnesid Bessaraabia, Valahhia ja 1812 Moldova. Idas hõivati samal ajal Hiina kolooniad.

Oli ka vastupanu näiteid. Väike Krimmi khaaniriik suutis 14.–17. sajandini ligi 200 aastat kujutada ohtu riigile, mis oli temast 20–30 korda suurem. Põhja-Kaukasuses võitles Vene impeeriumi 150 000–200 000-meheline armee 25 aastat kohalikega, kelle relvajõududes oli 8000–10 000 meest. Vene riigi võimetuse näide oli ka sõda Jaapaniga, milles Venemaa 1905. aastal lüüa sai.

Baczkowski loeb imeks, et Vene bolševikud suutsid aastail 1917–1921 impeeriumi ühtsuse säilitada. Armeel olnud selles marginaalne roll. Võite saavutati muul moel, õige hetke valimisega ja sobivate suhete arendamisega.

Vene riigi kultuur pärineb Baczkowski arvates idast ja olemuslikult olla tegemist Aasia riigiga. Vene rahva mõttelaad tulenevat just asiaatlikkusest, kujutades müstitsismiga segatud iselaadset materialismi. Poliitiline võitlus on Venes taandatud ebaregulaarseks sõjapidamiseks, ollakse alati valmis massilisteks vägivallaaktideks. Moskva kultuurilised sidemed Mongoolia kaudu Hiina ja Indiaga toetavad ebaregulaarset sõjapidamist koos ulatusliku idamaise pärandiga.

Seostuvalt praeguse ajaga tasub ära märkida Baczkowski teesi, et Hiina autorite eeskujul näeb Moskva vajadust paisata vastaspoolel segi kõik, mis seal head on. Valitsusi tuleb kõigutada, rahva seas aga levitada segadust ja rahulolematust. Kasutada võib nõuandeid, kingitusi, pettust, raha. Ja kõikjal peavad olema luurajad. Ehk siis tegevus, mida nüüd nimetatakse hübriidsõjaks.

Selle kultuuri alged omandas Venemaa mongolite ajastust, kuigi lisandus hilisemaid kihistusi, kasvõi näiteks Bütsantsist. Kuid põhijoontes järgiti Tšingis-khaani hüperimpeeriumi kultuuri. Ja ka sõjalised meetodid olla Baczkowski arvates Venemaal mongolite-tatarlaste eeskuju järgivad.

Tšingis-khaani eripära oli see, et ta ei kohanud kuigi palju lüüasaamisi. Üks põhjus olnud, et armeed kasutati alles viimases etapis, kui võeti kontrolli alla juba pehmeks tehtud vastase alad. Lahingute pidamisele eelnes alati pikk ja põhjalik luureperiood koos sabotaažide ja segaduse tekitamisega. Mongolite ja Vene sõjastrateegia sarnasust võib ajas tagasi minnes jälgida kuni Vene kaardiväelasteni Kublai-khaani õukonnas, Vene khaanide üksusteni Kuldhordis ja moskoviitide üksusteni Tokhtamõši armees.

Mongolite käitumisviisi ja strateegia ülevõtmist on kinnitanud mitmed vene ajaloolased, näiteks Pavel Miljukov. Ta kirjutas, et kui Vene vürstidel oleks palutud öelda, mida nad teeksid, kui mongolitest vabaneksid, ei oleks nad ilmselt suutnud pakkuda muud kui senist kogemust ehk uute alade vallutamist, petmist ja jõu kasutamist ühe eesmärgi nimel: saada nii palju raha ja võimu kui võimalik.

Luuramise eelistamine peegeldus sisepoliitikaski, kus salateenistused on olnud valitsuse kontrolli alt väljas. Ajalooliselt võime sisemiste eriteenistuste rolli näha alates Ivan Groznõi valitsemisest kuni praegusajani välja. Ka Vene diplomaatia kubiseb keerdkäikude kasutamisest. Juba Ivan Groznõi käskis oma sõnumikandjatel valetada tsaari võimu ja omandi kohta ning Vene diplomaatia osa on läbi aegade olnud ka piiri taga inimeste röövimine ja tapmine. Seda 17. sajandist alates. 1709 oli isegi katse tappa Rootsi kuningas Karl XII. Nikolai I valitsuse ajal röövisid ja tapsid Vene diplomaatiliste passidega agendid vene revolutsionääre, nende seas ka kindral Kotzebue, kes mõrvati Pariisis.

Baczkowski jõuab järeldusele, et Vene purustava mõju peatamiseks on vaja ta täielikult jõuetuks muuta. Iga rahu, mis Venemaaga enne selle eesmärgi saavutamist sõlmitakse, suunab Moskva veelgi jubedamatele kuritegudele. Ainuõige viis Vene-Nõukogude meetoditele vastu seismiseks oleks ühendada Venemaa orjastatud rahvaste vabaduse idee Venemaa poliitilise lagundamise ideega. Vaat nii...