Ukraina üks teravamaid analüütikuid on Vitali Portnikov, kes regulaarselt esineb erinevates Youtube'i vestlussaadetes. Teda iseloomustab äärmiselt skeptiline suhtumine Venemaa praegusesse võimu ning muide ka USA presidenti Donald Trumpi.

Ühes oma viimastest esinemistes Juri Raškini saates kirjeldas Portnikov külmalt seda, mis juhtub Ukraina rahvaga, kui Venemaa peaks selle riigi okupeerima. Kuna tema analüüs tuletab meelde ka meie enda ajalugu, siis järgneva arutluse aluseks on Portnikovi mõttekäik.

Eesmärk rahva hävitamine

Vladimir Putini režiimi eesmärk on mitte kogu Ukraina riigi, vaid ka selle rahva hävitamine. Just seda tähendabki kurikuulus "denatsifitseerimine". Laias laastus peetakse silmas ukrainlaste rahvusliku mälu ja identiteedi kustutamist. Et likvideerida nüüd ja igavesti probleem, mis on Moskvale aastakümneid peavalu valmistanud.

Esimese sammuna toimuks muidugi eliidi hävitamine. Kui venelased 2022. aastal Ukrainasse tungisid, olid neil kaasas täpsed nimekirjad inimestest, keda on vaja tappa, vangi panna või küüditada. Mäletatavasti kasutati sama mustrit ka siis, kui Nõukogude Liit Eesti okupeeris.

Kui venelased peaksid kogu Ukraina okupeerima, lahkuks välismaale veel 6–10 miljonit inimest praegusest 25 –30 miljonist. Ülejäänutega tehakse järgmist: sõnakuulmatud saadetakse kontsentratsioonilaagritesse või tapetakse, mitu miljonit asustatakse ümber Venemaale ja nende asemel tuuakse inimesed Venemaa erinevatest regioonidest. Toimub niisiis elanikkonna n-ö väljavahetamine.

Pretsedent on olemas: Donbassis toimus midagi sarnast 2014. aastal. Ja sama muide püüti teha ka Eestis, kui siia toodi kümneid tuhandeid migrante.

Uus Valgevene

Nende puhul, kes Ukrainasse kõige karmimast kohtlemisest säästetakse, rakendatakse samasuguseid repressioone nagu praegu Venemaal. Kes midagi ukrainapärast iitsatab, see saadetakse trellide taha. Ukrainast tehakse uus Valgevene. Võimu juures võivad olla isegi ukrainlased, kui need on Moskvale kuulekad ehk kollaborandid.

Portnikov toob muide välja, et Ukraina oli Nõukogude Liidu lagunemise ajal üks konservatiivsemaid. Kui mujal käis perestroika ja vabadusliikumine täie hooga, oldi Kiievi nomenklatuuris veel kümne küünega vanas korras kinni.

Tähenduslik fakt on seegi, et omal ajal Ukrainast väljarännanud moodustavad Venemaa Amuuri oblastis 3–4 protsenti rahvastikust. Sealt Ukraina sõtta saadetutest ja seal hukkunutest on 90 protsenti ukraina perekonnanimedega. Seega ei ole nendel ukrainlastel mingit probleemi ukrainlaste tapmisega. Või siis Krasnodari krais elavad kasakad, kes on Zaporižžjast väljarännanud. Nemad on üks reaktsioonilisemaid rahvakihte Venemaal.

Järgmine peatus Euroopa

Geopoliitiliselt tähendaks Ukraina okupeerimine Venemaa kontrolli kehtestamist kogu Kesk-Euroopa üle – Slovakkia, Tšehhi, Ungari, Rumeenia, Poola. See ei pruugi tähendada mitte nende riikide hõivamist, vaid Moskva-meelsete jõudude võimuletulemist.

Neid jõude toidab juba praegu rahva hirm Venemaa võimaliku kallaletungi ees ja seepärast on tuule tiibadesse saanud erinevad populistlikud liikumised, kes lubavad lõpetada Ukraina aitamise. Ja Ukrainaga ei ole veel midagi juhtunudki.

Kui peaks juhtuma, täieneks Vene armee kümnete tuhandete sõjas karastatud ukrainlastega, keda lihtsalt sunnitakse venelastega ühinema. Okupatsioonid on alati tähendanud seda, et alistatud rahvad peavad minema sõdima vallutajate eest. Nii oli Saksa okupatsiooni ajal teises maailmasõjas ja ka Punaarmee okupatsiooni ajal Eestis. Ega siis mehed vabatahtlikult laskurkorpusesse ei astunud. Hiljem saadeti eestlasi ka Tšehhoslovakkiasse ja Afganistani.

Venemaa pluss Ukraina oleks surmavalt ohtlik kogu Euroopa jaoks. Ei pääseks sellest ohust isegi Hispaania ja Portugali moodi riigid, mis praegu arvavad, et Ukrainas käiv sõda neid ei puuduta. Ja tuleb ka ameeriklastel varem või hiljem sekkuda, tahavad nad seda või mitte.

Seega võib tõdeda, et ukrainlased ei võitle mitte ainult oma riigi, vaid eelkõige omaenda ellujäämise eest. Ja kuigi see ütlus on kulunud: kogu Euroopa eest.