Seekordse taustajutu mõte tekkis seoses ühe raamatuga, mida poes nägin ja mille ostsin. Autor Tursun Sultanov ja räägib ta Tšingis-khaanist ning tšingisiididest. Esmatrükk aastast 2005. Tšingis-khaani kohta on ilmunud lõputu hulk raamatuid, kuid seoses teesidega, et mongolite ajastu Venemaal mõjutas korvamatult tolle riigi ja rahva arengut, on asi nüüdki vaatlemist väärt.

Sultanovi raamat osutus ehk liigagi teaduslikuks ja seetõttu võtsin kõrvale ameerika kirjaniku ja ajaloolase Harold Lambi aastal 1928 ilmunud teose "Tšingis-khaan. Kõigi Inimeste Imperaator". Kohe teine lugu, lobedalt loetav ja väga huvitav. Ei kata küll mongolite mõju tänapäeva Venemaale, kuid ikkagi huvitav.

Raamatusse on lisatud ka 22 teadaolevatest Tšingis-khaani seadustest, mille kogu ehk Yassat, ei ole vist tervikvormis leitud. Mongolitel ei olnud oma kirja ja ega nad kirjutamisele-lugemisele ka erilist tähelepanu ei pööranud. Kuid Yassa oli neile tähtis, sest Tšingis-khaan järgis neid reegleid ise ja andis ka järeltulijatele selge juhise neist kinni pidada.

Tšingis-khaani pärisnimi oli Temudžin, mis pidavat tähendama "parim teras". Kuid nime hiinakeelne variant T'ie mou džen tähendavat aga hoopis "Maa ülim mees" või midagi sellist. Ajaraami alguse paika panemiseks märgin, et Tšingis-khaan sai raske lapsepõlve ja nooruse järel ühendatud Mongoolia khaaniks aastal 1206, siis kuulutati ta Tšingis Kha Khaniks, ehk Kõigi Inimeste Imperaatoriks. Aastaks 1224 oli tema valitsemise all ala Põhja-Hiinast Kesk-Aasiani. Suri ta aastal 1227, kuid mongolite laienemine jätkus.

Harold Lamb kirjutab, et kui Tšingis-khaan oma hordiga liikus, siis mõõdeti tema teekonda mitte kilomeetrite, vaid pikkus- või laiuskraadidega. Ning ta ei sõdinud maailmaga prohvet Muhamedi kombel usu pärast. Ta ei sõdinud ka Aleksander Suure või Napoleoni kombel isikliku või poliitilise suuruse pärast. Mongolite iseloom – ja ka tema oma – oli lihtne. Ta võttis maailmalt seda, mida soovis oma poegadele ja rahvale. Ta tegi seda sõja teel, sest muid vahendeid ta ei tundnud.

Ja mongolitelt muudele rahvastele, näiteks venelastele, edasi kandunud mõttemaailma selgituseks ka tõik, et inimelul ei olnud mongoli sõdalase jaoks väärtust. Kampaania lõpul kodu poole pöörates vangid tapeti, kuna neid tulnuks muidu toita. Mongolite jaoks oli väärtuslik maa, mis võis vilja kanda ja loomi toita.

Ka peade maharaiumine oli neile tavaline asi, umbes nagu Vene sõduritele nüüdses Ukrainas. Inimesi tapeti ilma vihata, lihtsalt, et neile lõpp teha.

Venemaa kontekstis on mõtet märkida Tšingis-khaani vanima poja Džutši järglasi, eelkõige Batut, ja nende rajatud Kuldhordi, ulatusega Irtõši jõest idas kuni Doonauni läänes. Ei hakka mongolite impeeriumi jagunemisi pikalt kirjeldama, kuid teema jaoks on vaja märkida, et tšingisiidideks nimetati Tšingis-khaani järglasi meesliini pidi. Selleks ei olnud võimalik saada, sellesse staatusesse oli vaid võimalik sündida.

Kuldhordi lagunemisest 15. sajandil tasub ehk mainida Krimmi khaaniriigi eraldumist. See khaaniriik tekkis otseselt mongolite 1230. aastate Ida-Euroopasse ulatunud sõjakäigu tulemusel. Aastail 1441 kuni 1783 oli seal vormiliselt Krimmi khaaniriik, millele Moskva maksis kuni aastani 1699 andamit. Ehk siis 13. sajandi keskelt kuni 18. sajandi viimase veerandini ei olnud seal mingeid venelasi. Ja see aeg on endiselt pikem, kui järgnenud Vene võim.

Vene riigi kohta öeldakse samuti, et suurel määral oli see mongolite sünnitis. Aastail 1243-1246 tunnistasid kõik vene vürstid sõltuvust mongolite impeeriumist ja Kuldhordist. Ja selles seoses ka mõni sõna Venemaa ajaloo suurimaks sangariks hääletatud Aleksander Nevskist.

Karakorumis hordi peakorteris mürgitatud vürst Jaroslavi pojad Andrei ja Aleksander läksid ka ise hordi ja said valitsemisõiguse, Andrei Vladimiris ning Aleksander Kiievis ja Novgorodis. 1252. aastal tõusis Andrei mongolite vastu üles, vend Aleksander ütles selle peale temast lahti ja osales koos mongolitega mässu mahasurumisel.

Teist korda rahustas Aleksander koos mongolitega vene linnu aastal 1262, tema sõdalased peksid inimesi nuutidega, torkisid silmi välja ja lõikasid ninasid peast. Aleksander käitus seega nagu hiljem Ivan Julma opritšnikud. Ja ta tagas, et Venemaa ei jääks lääne ehk Euroopa mõju alla. Novgorodist olid tal sealse demokraatia kogemused olemas, kuna ta oli sealt kahel korral välja kihutatud.

Tänapäevalgi on endiselt lahtine küsimus, kas ilma mongolite niinimetatud ikketa oleks Venemaa arenenud selliseks, nagu see arenes. Tõenäoliselt mitte. Vene vürstid tegid nii-öelda ikestajatega koostööd mitte meelega, vaid hea meelega. Ja võtsid neilt palju üle. Mongolitest võitis ka Vene õigeusu kirik, kuna mongolid lasid juba Tšingis-khaanist alates allutatud rahvastel olla oma jumalatega ning kohalikud kirikud said areneda. Nii ka Venemaal.

Vene läänlased leiavad, et mongoli-tatari ike oli õnnetus Venemaa ja rahva jaoks. Euraaslased, ehk Venemaa eraldiolemise ja aasialikkuse toonitajad, peavad seda õnnelikuks saatuseks. Mongolite vallutused võimaldasid nende arvates Venemaal vältida ladina Euroopa ja katoliku kiriku mõju.

Ei olnud Venemaal tänu mongolitele ka iseseisvaid ülikuid ega eraomandit, mis Euroopas riigipäid teatud määral vaos hoidis. Kiievi Russi ajal oldi seal paralleelkursil Euroopaga.

Mongolite invasiooni järel lõhe Euroopaga kasvas ja nüüdis-Venemaa tekkides ja Moskva tõustes arenes juba hoopis teistsugune, mongolite mõjutatud riik. Selles küsimuses tuleb nõustuda väidetega, et mongoli-tatari ike jättis Venemaa arengule oma ligi 250 aastaga tugeva pitseri, kujundades seda selliseks autokraatsuse, mahajäämuse, pimeduse, julmuse ja agressiivsuse ning inimelu suhtes hoolimatuse näiteks, nagu see tänase päevani on.

Viited lugemishuvilistele

• Турсун Султанов Чингиз-хан и чингизиды - 2005, 2017, kasutatud väljaanne 2021
• Harold Lamb Genghis Khan. The Emperor of All Men. – 1928
• How the failed Mongol invasion of Europe shaped the modern world (bigthink.com)
• Thee Legacy Of Genghis Khan – The Mongol Impact On Russian History, Politics, Economy, And Culture | Anil Çiçek | IJORS International Journal of Russian Studies