Ajakirjanduses ilmub ikka ja uuesti viiteid Moskva õigeusu kiriku kohaliku haru (Eesti Kristlik Õigeusu Kirik) teemal. Et too ei saavat katkestada kanoonilist sidet Moskva keskusega ja sealsete ülemustega. Kuigi tavalise õigeuskliku jaoks ei peaks olema tähtis, kas jumalat teenitakse Moskva ettekirjutuste kohaselt või sellest sõltumatult. Pigem on asi ikka selles, et Moskva kiriklik keskus ei taha mingi hinna eest veel ühest rajatagusest filiaalist ilma jääda. Ja pealegi on usk teema, mida propagandas saab hästi kasutada.

Jutu aluseks on Lucy Ashi raamat "Kumminui ja rist. Vene kirik paganatest Putinini" (Lucy Ash, "The Baton and the Cross. Russia's Church From Pagans to Putin", 2024). Oleme õigeusu ajalugu taustajuttudes juba käsitlenud, mistõttu nüüd vaid värskendavaid märkusi.

Ash tsiteerib Ukraina presidendi Zelenski nõunikku Mõhhailo Podoljakki, kelle sõnul sõdib Venemaa mitte ainult territooriumi pärast, vaid ka õiguse eest elada minevikus. Kuid sõda käib ka usu pärast ja selles on Vladimir Putini partneriks patriarh Kirill. Raamat ongi eelkõige nende kahe tegelase vastastikusest sõltuvusest. Lucy Ashi sõnul valis ta üllitise nimeks "Kumminui ja rist" selleks, et toonitada kiriku rolli kuulekuse tagamisel ja repressioonide korraldamisel.

Nikolai Berdjajev on kirjutanud, et tüüpilises venelases on alati kaks vastandlikku elementi: piiritu Venemaa loomulik paganlus ja Bütsantsist saadud õigeusklik askeetlus, sirutumine teise maailma poole. Venemaal ristiusu maaletoojaks nimetatav Kiievi vürst Vladimir – või Volodõmõr või Valdemar Skandinaavia päritolu järgi – vajanud monoteistlikku religiooni slaavi, soome-ugri ja leedu hõimude koondamiseks ühe valitsemise ja ühe usu alla.

Idakristlusele olla iseloomulik soovimatus kaasajastuda. Püha kohus on säilitada status quo. Teaduse areng ja isikuvabadused on tähtsusetud või vähemalt teisejärgulised. Kui Ivan Kalita mongolite vallutuste ajal võimule sai, sai ta hordilt ühtlasi ka õiguse makse kogudes varandust suurendada. Ta meelitas Moskvasse ka seni Vladimiris pesitsenud patriarhi ja nii sai Moskva enne Venemaa usuliseks kui poliitiliseks keskuseks. Õigeusu kirik oskas end mongoli vallutajatele kasulikuks muuta ja jäi maksuvabaks. Mongolid said aru, et inimeste ustavuse tagamisel on kirik kasulik mõjutusvahend.

Ivan Groznõi oli esimene, kes hakkas kasutama terminit Püha Venemaa. Kiriku roll kasvas veelgi. Peeter Esimene tegi aga selgeks, et kirik peab olema eelkõige tsaari võimule alluv. Ta kuulutas, et tema sõna oli tähtsam kui kiriku oma.

Ka Putin on näinud vajadust hoida kirikut enda kontrolli all ja kirik on sellele vastu tulnud. Impeeriumi laiendamise tööriistaks kujunes kirik juba Katariina ajal, kui seda kasutati poliitilistel eesmärkidel. Ukraina vallutamise ajal kasutaski Katariina väidet, et tegemist on õigeusku kaitsva missiooniga.

Nõukaajal revolutsioonist kuni teise ilmasõjani represseeriti kirikut väsimatult. Kui 1917. aastal oli Venemaal rohkem kui 50 000 kirikut, siis sõja alguseks oli neid jäänud umbes sada. Saatuse iroonia on selles, et natsism tegelikult päästis vene õigeusu hääbumisest, kuna Stalin nägi vajadust saada toetust sõjas ka kirikult. Lisaks omandas kirik sõja tulemusel mitu miljonit uut liiget annekteeritud aladel. Oma võimu kasvatati ka teiste kirikute arvelt, Lääne-Ukraina uniaadi kirik hävitati ja toodi vägivaldselt Moskva kiriku alluvusse.

Nõukaliidu lagunedes kasvas massiliselt huvi õigeusu rituaalide vastu ja vaimulikel olid käed-jalad tööd täis laulatuste ja ristimistega. Keskmine Moskva vaimulik võis päevas ristida 200–300 inimest. Boriss Jeltsini ajal nõudis endine KGB kaastööline patriarh Aleksius restitutsiooni ehk kiriku varade tagastamist. Kirik muutus tähtsaimaks valitsusväliseks organisatsiooniks. Kirikute taastamist toetas ka organiseeritud kuritegevus, kuna annetuste päritolu ei küsitud. Solntsevo maffia pealik hüüdnimega Mihhas sai isegi kiriku kõrgeima aumärgi.

Uus president Putin kutsus Jeltsinilt võimu ülevõtmise tseremooniale ka patriarhi, kuna nõudis tollelt ametisse astumiseks õnnistust. See oli esimene kord pärast Nikolai Teist, kui patriarh Vene riigipead õnnistas. Vene vaimulikud on läbi aegade tegelenud ka relvade pühitsemisega, alates musketitest ja lõpetades ballistiliste rakettidega. Aastal 2007 kuulutas Putin, et õigeusk ja tuumarelvad on Vene sise- ja välispoliitika kaksikelemendid. Kirill õnnistas Vene tuumarelvi juba enne patriarhiks saamist.

Patriarh Kirilli nägemuses moodustab suur osa endisest nõukaliidust, Ida-Euroopa, Küpros ja Kreeka eraldi õigeuskliku tsivilisatsiooni, mida juhib Venemaa. Putin on samal arvamusel. Ka Vene maailma ideoloogia toitub ida õigeusu traditsioonist ehk ideaalsest harmooniast kiriku ja riigi vahel. Kui aastal 2007 toimus õigeusu kodu- ja välismaiste kirikute taasühinemine, tänas patriarh selle eest mitte jumalat, vaid presidenti.

Ukraina sõja ajal on Kirill muutunud üheks peamiseks sõjaõhutajaks. Ta lubas, et Püha Venemaa taastamise eest surevad sõdurid saavad vabaks kõigist pattudest. Kiriku sees ehitas Kirill üles samasuguse võimuvertikaali, nagu Putin rajas riigi juhtimisel. Putini presidendiks saamist nimetas ta jumala imeks. Putin omakorda kuulutas, et riigi ja kiriku eraldatus on alati olnud primitiivne mõte.

Vene jõuametkondade sotsiaalmeedia profiilid on täitunud ikoonide ja lahinguväljal palvetamisega, kuid Vene ühiskonnale omaselt näib ka Putinit vaevavat lisaks veel ka ebausk. Ajakirjanike sõnul olla neil keelatud Putini varju peale astumast. Euraasia tippkohtumisel 2022 märgati Putini käerandmel punast lõnga või paela. See olla juudi müstikast pärit kabala käevõru, mis pidavat ebaõnne ja haigusi eemale tõrjuma. See ongi venelastele omane, segada õigeusku müstitsismiga ja okultismiga.

Kokkuvõtlikult on Vene õigeusu kirik näidanud suurt kohanemisvõimet ning ka oskust alati võimuga ühte sulanduda.