Pärast seda, kui puhkes Iisraeli-Iraani sõda, eriti aga pärast USA võimsat õhulööki Iraani tuumarajatistele kerkis küsimus, kas see kõik on Ukrainale ja Euroopa julgeolekule kasulik või kahjulik. Tagantjärele tark olles võib sedastada, et pigem kasulik. Eelkõige seetõttu, et USA president Donald Trump sõitis Haagi NATO tippkohtumisele heatujulisena, sest nagu ta ütles – mina lõpetasin selle sõja.

Kahtluste hajutamine

Meeleolud tippkohtumisele eelnevatel kuudel olid Euroopas sünged. USA presidendi avaldused NATO, Venemaa ja Ukraina suhtes olid kõike muud kui julgustavad. Oli sügav kahtlus, et USA kui mitte just ei lahku NATO-st, siis vähemalt vähendab drastiliselt on sõjalist kohalolekut Euroopas. Saksamaa kantsler Friedrich Mertz ütles pärast valimisi, et ta ei ole veendunud, kas NATO oma senisel kujul Haagini välja veab.

Oma valimiskampaania ajal ütles Trump, et ta ei ole kindel, kas USA NATO artikli 5 alusel tuleb appi nendele liitlastele, kes oma kaitsekohustusi ei täida. Veel vahetult enne lendu Haagi lausus Trump, et artikkel 5 on "mitmeti tõlgendatav". Pluss ähvardused liita endaga NATO liikmesriik Kanada ja hõivata Gröönimaa teiselt NATO riigilt Taanilt.

Haagi kohtumine võttis neid hirme paljuski maha. Kohtumise lõppdeklaratsioonis on neli momenti, mida tasub esile tõsta. Esiteks kinnitatakse raudkindlat pühendumist artiklile 5. Teiseks lubasid kõik riigid tõsta kaitsekulutusi aastaks 2035 viie protsendi peale SKP-st. Kolmandaks tõdetakse, et Venemaa on pikaajalint oht euroatlandisele julgeolekule. Ning neljandaks kinnitatakse liikmesriikide (eraldivõetult, mitte kui NATO tervikuna) julgeolekukohustusi Ukrainale.

Muidugi võib ka norida. Ajal, mil Euroopas möllab suurim sõda pärast Teist maailmasõda, ei mainita seda üldse. Ukraina NATO-perspektiivist ei ole sõnagi. Ei öelda, mida siis ikka teha Venemaa sundimiseks rahule. Ja viis protsenti kümne aasta pärast on liiga pikk aega Venemaale tõsise heidutuse loomiseks. Venemaa toodab juba praegu üksinda rohkem relvi kui kogu NATO. Kas peaks arvama, et Moskva jääb käed rüpes ootama, millal NATO kümne aasta pärast relvastub?

Samas tuleb nõus olla nendega, kelle arvates on hea, et deklaratsioon on lühike, ainult üks lehekülg. Sellest oli välja roogitud kõik, mis võinuks Trumpi ärritada ja vaat et ust enda järel kinni lööma. Seega tehti kõik, et Trumpile meele järgi olla. Sõnavõttudes andsid tooni kiidusõnad "tugevale presidendile". Ja Trump vastas omapoolse kiitusega "toredatele meestele". Samasuguse kiituse teenis talt ka Ukraina president Volodõmõr Zelenski. Oli üldse suur asi, et Trump Zelenskiga pea tund aega eraldi kohtus. Veel enne Haagi arvati, et seda kohtumist ei pruugi üldse toimuda.

Rahu läbi jõu

Sündmused Iraanis olid õpetlikud veel selles mõttes, et näitasid, et Venemaa ei ole USA jaoks mingi geopoliitiline superrjõud, nagu Moskvale meeldib endast arvata. Iraan ja Venemaa on sõjalised liitlased ja just Iraani droonidega terroriseerib Venemaa Ukraina linnasid. Moskva ja Teheran on sõlminud strateegilise koostöö leppe ja nüüd tuleb välja, et Iisrael ja USA tümitavad karistamatult Venemaa sõpra ning too ei liiguta lillegi.

Esimest korda näitas USA, et mudel "rahu läbi jõu" toimib palju paremini kui igasugused "dealid" vaenlasega. On kõnekas, kuidas Trump tõrjus külmalt Moskva pakkumise vahendada Iraani konflikte, öeldes, et saagu kõigepealt lahendatud sõda Ukrainas.

Ehk on tõesti mõttekas kurjuse teljelt ükshaaval hambaid välja lüüa – praegu Iraan, enne Süüria (kuigi seal ilmselt ameeriklaste käsi mängus polnud). See on küll ebatõenäoline, kuid järjekorras võiks olla Põhja-Korea. Nii nagu Iraan unistab Iisraeli hävitamisest, tahab Põhja-Korea pühkida maapinnalt Lõuna-Korea. Ja Venemaa püüab hävitada Ukraina...

Kokkuvõtteks. NATO tippkohtumise tulemuste üle võib norida, kuid vähemalt ajutiselt võib jutud NATO laialiminekust unustada. See oli Trumpi tippkohtumine ja las ta sellisena ka läheb ajalukku. Sest kaitsekulutuste suurendamine oli Trumpi peamine nõue liitlastele. Ja selle ta saavutas.