Paljudel poliitilistel sündmustel on oma tipphetked, mida pärast tükk aega meenutatakse ja millest kujunevad välja lausa meemid. Üks selline oli kahtlemata Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenski alandav kohtlemine Valges Majas, kus tema kallal olid korraga asepresident J.D. Vance ja president Donald Trump. Siiamaani mäletatakse, kuidas Trump ütles Zelenskile, et tol ei ole "kaarte".

NATO Ankara-tippkohtumise üks säravamaid hetki oli, kuid Trump küsis, kas Zelenski on valmis minema Moskvasse ( Putiniga kohtuma). Selle peale vastas Zelenski, et tal ei ole seal ohutu, sest pea kohal lendavad Ukraina droonid...

NATO 3.0

Ankara kohtumine võib minna ajalukku sellega, et otsustati lõplikult, et Euroopa võtab alliansis tulevikus juhtrolli USA-lt enda peale. USA järk-järgult vähendab oma tavarelvastust Euroopas ja jätab alles eelkõige tuumaheidutuse. Seda tavatsetakse nimetada NATO 3.0. NATO 1.0 oli külm sõda ja 2.0 Afganistan. Siin tuleb kohe öelda, et selle tavarelvastuse vähendamisega ei ole ka veel kõik selge, sest nn. audit seisab alles ees. Keegi ei tea, mis vahepeal juhtuda võib.

Igatahes tundub, et Euroopa on valmis enda peale võtma ka võimekusi, milles seni loodeti vaid USA-le. Hea näide on plaan tellida Rootsi ettevõttelt Saab 4,5 miljardi euro eest 10 luurelennukit. Või siis kava ehitada mitme riigi koostöös Airbusiga võimsaid transpordilennukeid.

Saksamaa, Prantsusmaa ja Suurbritannia tahavad 50 miljardi eest toota kaugmaarakette. See viimane kava muide võis olla üks põhjus, miks USA just äsja lubas ootamatult Saksamaale oma Tomahawk-rakette, millest vahepeal keelduti. Ega siis USA relvatööstus vaata hea meelega, kuidas soodsad relvastuslepingud Ameerikast Euroopasse libisevad.

Õnneks ei leidnud kinnitust need hirmud, mis enne Ankarat valitsesid. Nimelt, et Donald Trump jälle vihastab ja lööb NATO ukse enda taga kinni. Tippkohtumise esimene päev oligi sünge, kui Trump jälle nahutas eurooplasi, et nood Iraani sõjas appi ei tulnud. Hispaaniat ähvardati lausa kaubandussidemete katkestamisega. Taas tõstis ta päevakorda Gröönimaa omandamise küsimuse.

Teisel päeval oli Trumpi suhtumises toimunud aga täielik pööre. Nüüd olid Euroopa partnerid lausa sõbrad, kellega on koos "meeldiv olla". Võib-olla kallutas Trumpi meelelaadi Iraanis toimuv, sest Teheran ründas jälle kaubalaevu Hormuzi väinas ja Iraani usujuhi Ali Khamenei matused kujunesid tõeliseks USA-vastaseks demonstratsiooniks. Vahepeal olid Iraani uued juhid Trumpi jaoks "täitsa mõistlikud poisid", nüüd olid nendest saanud "kõnts"

Vene oht ja Ukraina

Oli kuidas oli, meie jaoks on kõige tähtsam, et Ankara deklaratsioonis kinnitatakse vankumatut toetust NATO kollektiivkaitselepingu artiklile 5 ning et Venemaa on euroatlandi julgeoleku pikaajaline oht. Meenutuseks, et USA viimases julgeolekustrateegias puudub üldse viide Vene ohule, asjaolu, mis Venemaa propagandistid rõõmust lausa silda ajas.

Ukraina küsimus oli Ankaras tähtsal kohal. Trumpi ja Zelenski kohtumist sai juba mainitud. Palju vastukaja on leidnud Trumpi lubadus, et USA annab Ukrainale litsentsi õhutõrjerakettide PAC tootmiseks Patriot-süsteemidele. Küsimus on keeruline, sest Ukrainal läheb neid rakette vaja kohe, mitte kolme, nelja aasta pärast, mil nende tootmine reaalselt võiks hakata toimuma (pealegi pole teada, kus. Ilmselt mitte Ukrainas).Trump saab nüüd Ukrainale öelda, et mis te veel tahate...

Nii või teisiti on selge, et Venemaa ja Ukraina sõda lõpeb siis, kui ühe või teise ressursid on ammendunud. Ukraina teeb praegu tublit tööd Venemaa peamise sissetulekuallika, naftatööstuse hävitamiseks. Kuid Ukraina vajab veel raha ja relvi. Ankaras otsustati, et Ukrainale antakse veel sel aastal 70 miljardit eurot ja järgmisel sama palju. Pluss Euroopa Liidu 90 miljardit, mis varem eraldati.

Venemaal armastatakse korrata, et nad ei sõdi mitte Ukrainaga, vaid kogu "kollektiivse Läänega". Las ta nii ollagi, sest Venemaa ongi oht kogu läänemaailmale.