Siseministeeriumi tellitud Tartu Ülikooli rakendusuuringute keskuse RAKE uuring "Juhtumianalüüs: ametiasutuste tegevus surmaga lõppenud perevägivalla juhtumite lahendamisel" analüüsis Eestis aastatel 2019–2023 aset leidnud 25 surmaga lõppenud lähisuhtevägivalla juhtumit.

Lähisuhtevägivalla juhtumites tapsid oma lähedase kokku 27 inimest – 17 meest ja 10 naist. Pooltel juhtudel oli tegu eesti, pooltel vene emakeelega inimestega. Veerandil süüdlastest oli vaid põhiharidus, 15 protsenti olid keskharidusega ja 30 protsenti keskeriharidusega. Kõrgharidusega oli vaid üks süüdlane. 

Uuringus analüüsitud tapjatest olid 68 protsenti mehed, kelle keskmine vanus oli 42 aastat. Naissoost süüdlaste keskmine vanus oli 47 aastat. Kõige noorem tapja oli 17-aastane ja vanim 67-aastane naine. 

Ohvritest pea pooled olid naised, kelle keskmine vanus oli 63 aastat. Meessoost ohvrite keskmine vanus oli 46 aastat. Noorim surmaga lõppenud koduvägivalla ohver oli kaheaastane poiss ja kõige vanem 87-aastane naine.

Meestest olid paljud tapmised toime pannud pojad – 35 protsenti juhtudest. Abikaasad ja elukaaslased moodustasid samuti 35 protsenti tapjatest. Esines ka kaks juhtumit, kus kahest kooselavast sõbrast tappis üks teise.

Naissoost tapjate puhul olid 10 juhtumist kaheksal korral ohvrid tapjate abikaasad ja elukaaslased. Ülejäänud kahe juhtumi puhul oli tegu emaga, kes tappis haigushoos oma kaheaastase poja ja täditütrega, kes soovis endale saada sugulase talukohta. 

27 juhtumist 17 puhul puudus süüdlasel varasem karistus. Üheksal korral olid isikud varem kriminaalkorras karistatud. Kõige sagedamini olid varasemad süüdimõistmised seotud kehalise väärkohtlemise, varguste, röövimiste ning erinevate ähvardustega – näiteks tapmis- või pommiähvardustega.

72 protsenti kurjategijatest kasutasid teo toimepanemisel mingisugust abivahendit. Kõige sagedamini oli selleks nuga.

Harvematel juhtudel kasutati ka kirvest, haamrit, kääre ning revolvrit. Ülejäänud juhtumites peksti ohvrit füüsiliselt ning kahel korral kägistati – ühel juhul kägistas haigushoos ema oma kaheaastase lapse.

Alkohol mängib keskset rolli

Enamikul surmaga lõppenud lähisuhtevägivalla juhtumitest oli süüdlane alkoholi tarvitanud. Ohvrid olid joobes veidi enam kui pooltel kordadel. Alkohol mängis tapmisel suuremat rolli meeste puhul – 13 joobes juhtumit, naistel kuus joobes juhtumit.

Mitmete juhtumite puhul ilmnes pikemaajaline alkoholi kuritarvitamine peres.

Arvestades, et umbes 75 protsendil surmaga lõppenud lähisuhtevägivalla juhtumitest mängis olulist rolli alkohol, peetakse uuringus vajalikuks, et korduva alkoholist tuleneva vägivalla ja rikkumiste korral oleks inimesele kohustuslik riskihindamine ja rehabilitatsioon.

Mitmed omavalitsuste töötajad tõid uuringus aga esile, et isegi abi soovival inimesel on keeruline alkoholi võõrutusravile pääseda – tasuta ravi Eestis sisuliselt ei pakuta. Ainsaks erandiks on Viljandi haigla, kus ravi on tasuta, kuid ravimite eest tuleb ise maksta.

Ei tea, kuidas juhtus

Analüüsis selgus, et paljud tapmised ei olnud planeeritud. "Ei tea, kuidas see võis juhtuda," öeldi ülekuulamistel. Mõned väitsid, et ei tahtnud tappa, vaid asi lihtsalt "juhtus".

Mitu kurjategijat ei suutnud täpselt mäletada, kuidas nad teise inimese tapsid. "Sündmuskohal laiutas süüdistatav käsi ja teatas, et ei tea, mis tapetuga juhtus ja miks ta enam ei hinga. Arvas, et tapetu kukkus ja lõi pea ära, kuigi tapetu kehal olid noahaavad," kirjeldas politsei ühte juhtumit. 

Kuna enamik tapmisi toimusid alkojoobes, on kaitsjad püüdnud neid juhtumeid esitada kui tavapärase joomingu käigus juhtunud traagilisi õnnetusi, rõhutades, et tegu polnud tahtlik. "Mõistetud karistuse vähendamisel palub kaitsja lähtuda sellest, et tegemist on tegelikult lihtsa ja tavalise olmetapmisega, mis kuulub kategooriasse "sõid-jõid-lõid"," on märgitud kohtumaterjalides.

Uuringus eristusid kaks juhtumit, kus tapmine toimus haigushoo mõjul. Ühes juhtumis oli oma ema tapnud poja käitumine juba varem murettekitav – teda oli meeltesegaduses haiglasse toimetatud, sealhulgas psühhiaatriaosakonda. Teises juhtumis tappis ema oma lapse ja üritas tõenäoliselt ka enesetappu.

Pärast tapmist helistas armukesele

Süüdlaste käitumine pärast tapmisi erines juhtumiti – mõni püüdis juhtunut varjata, teine jäi sündmuspaigale, kolmas näitas üles ükskõiksust.

Oma abikaasat 17 korda pussitanud 60-aastane mees ei kahetsenud oma tegu ega näidanud üles empaatiat ohvri suhtes. "Teo toimepanija oli patrullile öelnud, et tahtlikult tahab pikaks ajaks vangi minna, sest tal ei ole elus kuskile mujale minna," seisab uuringus. 

35-aastane töötu mees, kes peksis alkoholijoobes oma elukaaslase surnuks, hüpates ka selili lamava kannatanu rindkere peale, ei kutsunud naisele kiirabi. Purjus mees osutas kannatanule paar minutit esmaabi ja jäi samas toas voodis magama. "Mingil ajahetkel pärast tegu pesi teo toimepanija ka pesu, sest pesumasinast oli avastatud niiske pesu." 

Oma elukaaslast pussitanud 45-aastane töötu naine kutsus abi alles pärast kannatanu surma. "Selle asemel, et kutsuda abi, vestles teo toimepanija korduvalt telefonis teise mehega, kellega tal olid rohkem kui sõbralikud suhted," täheldatakse uuringus. Naine muutus alkoholi tarbimisel tihti agressiivseks ja lärmakaks. "Tunnistajale ei jäänud muljet, et teo toimepanijal oleks olnud oma mehe surmast kahju, nad hoidsid teise mehega üksteisest kätega keha ümber kinni ja musitasid kogu aeg. Tunnistajale jäi mulje, et nad on paar."

42-aastane mees, kes oli tapnud oma naise korduvate noalöökidega rindkere ja kaela piirkonda väitis, et tegu oli tingitud armukadedusest. Mees oli naise vastu varemgi vägivaldne olnud, kuid naine ei tahtnud mehest lahku minna, soovides väidetavalt soojust, mugavust ja tähelepanu. "Tükeldas surnukeha. Oli katnud surnukeha tekiga. Võttis viinapudeli ja hakkas jooma. Käis poes ja ostis ohvri raha eest juua juurde," kirjeldatakse uuringus mehe tapmisjärgset tegevust. 

Üks 49-aastane naine tapeti oma 60-aastase täditütre ja 27-aastase mehe poolt – mõlemal teo toimepanijal puudus töökoht. Naiste suhted olid halvenenud, kuna ohver oli saanud päranduseks oma ema talukoha. Tapja soovis, et see talu läheks tema enda pojale, ning koostas selleks isegi võltsitud testamendi.

Ohvrile löödi kolm korda veinipudeliga vastu pead ning ta kägistati. "Jäid surnukehaga samasse majja ööbima ja võtsid kaasa mitmed ohvrile kuulunud asjad, sh maja dokumendid, pangakaardi, 6000 eurot sularaha ja ka ohvri surnukeha," täpsustatakse uuringus. Tapjad vedasid naise surnukeha mitmesse kohta, enne kui otsustasid selle lõpuks kaevu visata. 

51-aastase poja emal oli juba varem kartus, et poeg tuleb talle alkoholijoobes kallale. Alkoholijoobes poeg lõigi korduvalt oma 80-aastast ema tundmatu esemega. "Ema palvel aitas ta voodi peale, ema keelas kiirabi kutsumast, kuna kartis koroonat."

"No kõik ju tülitsevad aeg-ajalt"

Uuring toob esile, et lähisuhtevägivalda ümbritsevad tihti normaliseerivad hoiakud, mis takistavad sekkumist ja tõsiselt võtmist. Ametiasutustes ja lähedaste seas esineb suhtumist, et vägivald on lihtsalt osa mõne inimese elustiilist, näiteks "mida sa nende joodikutega ikka teed, see on eluviis".

"Ei no ta kartis teda jah. Rääkis ikka, et kui X purjus on, hakkab lööma, siis ei tohi talle ette jääda. Aga kes see siis arvas, et päris nii läheb," nentis ühe ohvri naaber.

Ohvritele heideti aga ette, et nad ei lahkunud vägivallatsenu kõrvalt piisavalt kiiresti. Näiteks märkis ühe tapja kaitsja apellatsioonis: "Kahjuks kannatanu ka ise kaudselt põhjustas selle, et tema elu sel viisil lõppes, sest vaatamata varasematele vägivallaaktidele X poolt tema suhtes ja ema ning tütre soovitustele lõpetada kooselu, ei võtnud Y oma elu muutmiseks midagi ette. Ta lasi X-l elada enda korteris ja enda kulul teades, et X on armukade ning vägivaldne."

Uuring rõhutab, et ei ole reegel, et tapmise paneb toime just varasem vägivallatseja. Mõnikord võivad ka pikalt kannatanud ohvrid ise äärmuslikus olukorras vägivalla toime panna. 

"Kui naised tapavad oma partneri, võib see viidata meeleheitlikule olukorrale, kus nad ei näe muid võimalusi enda kaitsmiseks," märgib uuring. Seda nähtust tuntakse kui "battered woman syndrome" ehk pikaajalise vägivalla all kannatamise tagajärjel tekkinud meeleheitlik ellujäämisstrateegia.

Probleemseks on uuringu sõnul ka vägivalla normaliseerimine ühiskonnas, eriti paarisuhete vaheliste tülide puhul. Perevägivalda õigustatakse sageli hoiakuga, et "no kõik ju tülitsevad aeg-ajalt".

"Me vennaga teadsime jah, et isa peksab ema. Ta aeg-ajalt ikka helistas ja kurtis. Ega me kuidagi reageerida ei osanud, täiskasvanud inimesed, lahendagu oma probleeme omavahel," meenutas ohvri poeg.

Uuringu "Juhtumianalüüs: ametiasutuste tegevus surmaga lõppenud perevägivalla juhtumite lahendamisel" autorid on Sabina Trankmann, Mari Puniste, Kristiina Vain, Doris Pavlov, Janika Bachmann ja Triin Taal.