Järjekordselt tuleb tõdeda, et lähisuhtevägivallaga on asjad halvasti. Viimaste juhtumite ja arvamusavalduste kontekstis väärib meeldetuletamist, kuidas me neid asju lahendame, sest see aitab mõista, miks see probleem on jätkuvalt üleval ning miks vägivallatase kuidagi väheneda ei taha.

Kirjutasin sellest pikemalt 2019. aastal ning pean nentima, et ühtegi tookord kirjeldatud probleemi ei ole siiani lahendatud. Olukord on täpselt sama halb kui tookord või pigem isegi halvem, sest õigusaladel ollakse sellega nüüdseks harjunud.

Juba aastaid oleme menetlustes seadnud prioriteediks, et piirata vägivallatseja õigusi võimalikult vähe ning sundida ohvrid koostööle ja leppimisele. Selle asemel võiksime pakkuda ohvritele kaitset. Toon õiguskorra puudujääkide kohta mõned näited.

Tsiviilasjades ei ole ohvril õigust nõuda enda ärakuulamist vägivallatsejast eraldi. Taotleda ei saa isegi näiteks sirmi ohvri ja vägivallatseja vahele, et muuta kohtuistung veidi talutavamaks.

Ohvri ja vägivallatseja vastasseisud kohtusaalides on tavalised. Teoorias on erandiks laste hooldus- ja suhtlusõiguse asjad, kuid ka neis sõltub eraldi ärakuulamine vaid kohtuniku suvast. Valdavalt seda ei võimaldata. Sageli ei vaevuta keeldumist isegi põhjendama, sest seda vaidlustada niikuinii ei saa. Muudes asjades, sh nt lähenemiskeelu asjades, ei ole eraldi ärakuulamise taotlemine üldse võimalik.

Lähisuhtevägivald ei ole perekonnaasjades arvesse võetav asjaolu. Siiani ei ole olemas ühtegi materiaalõiguse sätet, mis kohustaks kohut seda arvesse võtma. Kohtunike isiklikud seisukohad on selles küsimuses seinast seina. Seisukoht, et lähisuhtevägivallal ei ole hooldus- või suhtlusõiguse asjades mingit tähtsust, on tavapraktika. 

Samalaadselt ei ole lähisuhtevägivallal mingit tähtsust ka nt elatiseasjades. Lapse teiselt vanemalt jõuga äravõtmine annab seda tegevale vanemale ohvri vastu rahalise nõude. Majanduslikult on väga mõistlik lapsi jõuga ära tirida ja teisest vanemast tahtevastaselt lahutada. Kuna sellel õiguslikku tähendust ei ole, siis neid asjaolusid menetlustes ka ei kontrollita ning sellekohased argumendid jäetakse kõrvale kui asjakohatud.

Tsiviilasjades ei saa teise poole eest varjata enda kontaktandmeid, sh andmeid elukoha kohta. Seda ka näiteks lähenemiskeelu asjades. Ohver peab need esitama kohtule ja kohus annab need edasi vägivallatsejale. Ohvri elukohaandmete varjamiseks vägivallatseja eest menetlusõiguslikku alust ei ole.

Laste kontaktivabaks üleandmiseks – kui vägivallast hoolimata mingi suhtluskord ikkagi määratakse, mida reeglina muidugi ka tehakse – puudub selge regulatsioon ja õiguslik alus. Laste suhtluskorrajärgsed üleandmised on tavaline koht, kus vägivallatseja saab jälle ohvrile selgitada, mida ta temast arvab (halvasti arvab), ning talle käed külge panna.

Tsiviilkohtumenetluses võib kohus alati kohustada pooli nende tahtevastasesse lepitusse. Vaid hagita perekonnaasjades peab kohus vägivallaga arvestama, kuid sellega näiliselt arvestades võib ta ohvri ikkagi lepitusmenetlusse kohustada. Ehkki teoorias võib ohver lepitusest keelduda, on see stigmatiseeriv ning seda tõlgendatakse tema vastu. Sageli ei julge ohver seda teha ning talub pigem taasohvristavat lepitust kui koostöövõimetuse silti, mis võib talle maksta laste hooldusõiguse.

Kannatanul ei ole kriminaalmenetluses õigust taotleda eeluurimiskohtunikult enda kaitseks menetluse ajal ajutist lähenemiskeeldu. Seda võib taotleda vaid prokurör, kuid mitte kannatanu. Kannatanu saab vahetult lähenemiskeeldu taotleda vaid tsiviilkohtumenetluses, kuid seal jääb ca kolm neljandikku nendest avaldustest rahuldamata. Neist omakorda umbes pooli ei vaadata isegi läbi.

Materiaalõiguses ei ole sätet, mis kohustaks lähenemiskeelu määramisel arvestama vägivallatseja ohtlikkust. Seda kas ei hinnata üldse või siis toimub see pealiskaudselt. Hoolimata sellest, et vastavad metoodikad ja spetsialistid on olemas, neid kohtumenetlustes ei kasutata ning teaduspõhist ohuhinnangut asendavad klišeed: küllap ta enam ei tee ning lähenemiskeeld oleks rikkuja õiguste väga raske ja seetõttu lubamatu riive.

Lähenemiskeeldu ei saa määrata pikemaks ajaks kui kolm aastat. Ohvri jaoks on see vaid lühike hingetõmbepaus, millega saab elu enam-vähem korda enne kui vägivallatseja seda uuesti lammutama tuleb.

Vägivallakuritegude puhul on mittevaralise kahju hüvitised naeruväärselt madalad, raske peksmisjuhtum võib tuua kaasa vaid mõnesaja euro suuruse hüvitise. Praktiliselt keegi neid nõudeid ka ei esita, sest need ei paku mitte mingit kompensatsiooni ning ära on unustatud deliktiõiguse preventiivne funktsioon ehk eesmärk läbi kahjuhüvitiste vähendada õigusvastast käitumist. Isegi au teotamise asjades on kahjuhüvitised reeglina suuremad kui vägivallajuhtumites. 

Kohus ja prokuratuur lähtuvad arusaamast, et ka vägivallatseja on ohver ja peab, hoolimata vägivallast, mida rakendab tema ise, saama eluga edasi minna. Sageli tähendab selline eluga edasiminek jätkuvat süsteemset vägivalda ohvri aadressil.

Need on õiguslikud probleemid, mis on tingitud valest eesmärgipüstitusest. Lähisuhtevägivalla asjades peaks alati olema esimene kaalutlus ohvri kaitsmine. Mitte vägivallatseja, vaid ohver on see, kes peab saama eluga edasi minna. Me peame ohvrit vägivalla eest kaitsma. Kõik muu tuleb pärast seda.

On elementaarne, et me ei tohi vägivallatseja õigusi üle parda heita, kuid see ei ole ohvri kaitsmiseks ka vajalik. Arvestades seda, kui vähestele lähisuhtevägivallajuhtumitele me üldse kuidagi kohtulikult reageerime, on nendes vähestes, kus me seda teeme, vägivallatseja õiguste prioritiseerimine kohatu. Niikuinii toetab riik lähisuhtevägivalda läbi õiguskaitseorganite tegevusetuse ja taasohvristavate menetluste rohkem kui küllalt.

Samal ajal on ohvrite kaitse aspekt õiguskorras sama hästi kui puudu. Seda on siiani üritatud asendada teenuspõhise lähenemisega. Iseenesest on muidugi õige, et lähisuhtevägivalla ohver vajab nõustamist, tuge ja praktilist abi, kuid see on sekundaarne. Ohvri põhiprobleem on jätkuv vägivald. Õiguskord peaks võimaldama talle sellest väljapääsu ning kaitsma ohvrit nii menetluse ajal kui pärast seda. Meie õiguskord seda talle ei paku.