Eesti kui kõige õnnelikum riik maailmas! Kas julgeme sedasi unistada? Riiklike pühade aegu on ikka kombeks suurelt mõelda, meenutada olnut, visandada tulevikku. Kasutagem tänavust taasiseseisvumispäeva, et täita tühimik, mis on meie riigi geneetilises koodis haigutanud juba mõnda aega. Leidkem Eestile uus rahvuslik siht, Põhjanael, mis aitaks riigilaeva karidest eemale ja unistuste horisondi poole tüürida.

Oli aeg, mil eestlaste ühine püüe väljendus Mart Saare laulusõnus: "Mis need ohjad meida hoidvad? Ihkame ju ikkest lahti, orjusest ju päästa tahaks." Rõhumata iseolemine kätte ja tagasigi võidetud, hakkas riigikompass juhatama Euroopa ja demokraatliku Lääne poole. Jõudsime Euroopa Liitu ja NATO-sse, kindlustades sedasi oma majanduslikku edu ja julgeolekut.

Sest ajast on otsekui mets puude tagant kadunud; rändaja liialt väsinud, et jaksata silmapiiri taha kiigata. Algas visioonitu visklemine, peenhäälestamise ajastu. Tõsi, üks peaminister kord püüdis meid manada Euroopa jõukamate sekka, kuid parteilise valimisloosungina ei osutunud see kandvaks. Siiski oli selles julgust unistada.

Nagu ambitsioonikas sportlane ei kujuta end silmi sulgedes võistlejaterivi keskele, vaid kuldmedalit kaela saama, nõnda peaks ka üks riik, üks rahvas pürgima millegi sellise poole, mis esiotsa ehk liigagi julge või kauge tundub. Unistustes peab olema eluterve annus positiivset naivismi, nõnda et ka raskemail päevil jääks unistaja silmesse pärale jõudmise kustumatu ootushelk. Teisalt peab "hea unistus" olema niisugune, mis võimaldab soovitu saavutamiseks midagi pidevalt ja päriselt ära teha.

Praegu, mil maailmaasjade sinusoid on rahust ja õitsengust taas turbulentsi ja vastuoludesse langenud, on meil päramine hetk leida endale vahepeal kaotatu asemele uus riiklik eesmärk. Ühiselt jagatud Suur Siht, mis on päevapoliitikast kõrgem, mis on kõigi eestlaste oma.

Pakume, et Eesti uus Põhjanael võiks olla õnnelikem riik maailmas. See sobituks hästi meie omariikluse loosse: esmalt iseseisvumine, siis edumeelseimate riikide perre jõudmine ning seejärel ilma kõige õnnelikumate inimeste koduks kasvamine.

Kuid miks õnn? Õnne ei saa ju ammendavalt defineerida ega täpselt mõõta, seda ei saa kinni püüda ega rahaks vahetada. Õnn on "pelgalt" tunne, mida inimene ühel ajahetkel sõltuvalt oma isiklikest oludest rohkemal või vähemal määral tunneb või ei tunne. Ent just seetõttu ongi elanikkonna õnnetunne suurepärane riikliku edukuse lakmustest.

On ju meie kõigi soov – võiks argumenteerida, et isegi elu eesmärk – ärgata iga päev õnnelikuna, elada rahus ja rahulolus. Igaühele on see sisus erinev, kuid üldise lähtekohana sama. Kui üksikisiku tasandil on õnnetunde taotlemine ürgse instinktina küllap säilinud, siis näib, et riikliku kogumina oleme selle unustanud, vastava oskuse ja julguse minetanud. Kipume palavikuliselt tegelema miniatuursete kildudega suurest mosaiigist, andmata endale aru, kus asub Põhjanael, ning kas üldse ja mil määral meie ponnistused sellele lähemale viivad.

Ometi peaks ka riigi ülim eesmärk olema just oma inimeste õnnetunne. Erisugu "kõvad näitajad" nagu SKP, keskmine palk, tööhõivemäär jmt ei ole eesmärk iseeneses, vaid kõigest vahendid heaolu saavutamiseks. Lõppeks on olulisim see, kas inimesed tunnevad end Eestis õnnelikuna, kas siin tahetakse elada, kas siia tahetakse luua oma kodu ja pere, kas siia tahetakse panustada oma jõudsaimad tööaastad. Kõige ots ja äär on niisiis tundmus, sügavalt isiklik äratundmine. Rõõm lapse täis kõhust, abivajava vanema väärikast hooldamisest või endale teatrikülastuse lubada saamisest trumpab mistahes külma statistilise fakti.

Demokraatliku riigi püsimiseks ei ole inimeste õnnetunde prioriseerimine mitte üksnes soovituslik, vaid hädatarvilik. Maailm loksub niigi ühest kriisist teise ning inimeste varanduslik ebavõrdsus juba pikemat aega aina süveneb.

Kui sellele lisaks tekib inimestes veel ka arusaamine, et riigivõim ei ole mitte nende õnne taganttõukaja, vaid pidur, on vaid aja küsimus, mil demokraatlik kord variseb. Nagu mässajad on kord laulnud: ükskord prahvatab vimm. Olgu siis võõrast "vabastajat" lilledega tervitades või kedagi omade seast "kõvaks käeks" pannes. Ajalugu teab, et alati leidub keegi, kes on enda isiklikes madalais huvides valmis ära kasutama masside vastuvõtlikkust uskuda kõige uskumatumaid lugusid, kuidas lihtsalt ja kiirelt lahendada kõik nende maised probleemid.

Olgugi et matemaatikaõpikud õnnetundest ei räägi, püütakse seda ikkagi ka numbrite keelde seada. Juhtivaks reitinguks on kujunenud Oxfordi ülikooli, ÜRO jt koostöös valmiv iga-aastane maailma õnneraport. 2025. aasta raporti esiots on põhjamaine, esineliku moodustavad Soome, Taani, Island ja Rootsi. Näeme, et kõige õnnelikumad inimesed on Skandinaavias, kuhu Eesti on oma elujärjelt ammu ihanud. Eesti leiame alles edetabeli 39. realt, tagapool näiteks Kosovost, Belize'ist ja Kuveidist. Pehmelt öelduna on arenguruumi on küllaga.

Lähem sissevaade maailma õnneraportisse vajaks eraldi käsitlust. Liiatigi on meie kirjatüki eesmärk Põhjanael kaardil üles leida ja kompass õigeks kalibreerida, mitte aga rääkida Põhjanaelani jõudmise sõiduvahendist ja marsruudist. Olgu siiski öeldud, et õnneraporti edetabel kujuneb riikides tehtava lihtsa küsitluse tulemusel: küsitakse inimeste subjektiivset hinnangut skaalal 1–10 oma õnnetunde kohta. Eesti skoor oli viimati 6,417.

Sellisena on õnneraport pälvinud n-ö kõva statistika ihalejailt kriitikat. Kriitikale immuunne pole aga ükski reiting või edetabel maailmas. Pole olemas uuringumeetodit, mis suudaks arvesse võtta kõiki ja kõike. Õnnereitingu subjektiivsus on antud kontekstis pigem tugevus. Raport laseb kõlada inimeste häälel. Küsitakse: "kuidas te end tunnete?", mitte et keegi konstateerib, kuidas teatud majandusarvud paberile laotuvad.

Küsimus õnne valemist ehk kuidas eestlased õnnelikuks teha peab paratamatult jääma laiemate ja põhjalike debattide jaoks. Soome näide annab meile siiski vihjeid. Soome ei ole maailma rikkaim ega terveimate inimestega riik (õnneraporti andmeil neis kategooriates vastavalt maailma 15. ja 18. riik). Seevastu on Soome absoluutses tipus sotsiaalse toe, isikliku vabaduse ja korruptsioonitaju tunnetuse osas (vastavalt 2., 4. ja 2. koht).

Seega peitub soomlaste õnn turva- ja priiustundes ning usalduses riigi vastu, mitte tingimata rahakoti paksuses. Elisabet Lahti on seda selgitanud nii, et hästitoimivas, ausas ja võrdses ühiskonnas ei pea inimesed nii palju muretsema ning saavad keskenduda oma elu elamisele. Halvad eluvalikud ega halb õnn ei tähenda tingimata liiga kaugele mahajäämist.

Raske on näha, miks see ei peaks kehtima ka Eestis. Kui inimene tajub oma kogukonda stabiilsuse ja turvalisuse kantsina, kus võim ei sekku ega piira liigselt ning kus asjaajamine on aus, siis on see hea vundament meelerahuks, mis omakorda motiveerib aitama ja looma. See on õnne ringmajandus. Õnnelik inimene tahab ja jaksab töötada, luua ja hoida turvalist kodu, panustada inimsuhetesse ning ümbruskonna puhtusse ja heaolusse. Hulk väikseid igapäevaseid rõõme, mis kokku liidetuna annavad oma sünergias suuremagi summa kui puhas aritmeetika seda lubaks.

Olgu eelnevaga kuidas on, kindel on see, et õnnelike inimeste demokraatia vajab positiivseid kangelasi, kuulamisoskust ja empaatiat. Hetkel teeb Eesti vähikäiku kõigis neis. Massid ammutavad tegutsemise tahte karismaatilistest liidritest ja nende inspireerivatest narratiividest, mitte aga kõiketeadvast ülbitsemisest või väiklasest välistamiskultuurist.

Abraham Lincoln on öelnud: "Tilk mett peibutab rohkem kärbseid kui gallon sappi." See universaalne tõde käibib praegugi, ka Eestis. Kui me ei õpi tundma ja tunnustama üksteise reaalsusi – ning need erinevad ka väikses Eestis kohati drastiliselt –, siis ei jõua me iialgi õnnelikemate riikide sekka.

Ei ole võimalik ehitada sidusust, turvatunnet ja usaldust ehk laiemalt skandinaavialikku heaoluriiki, kui valitsejate silmad ei tõuse ülespoole partei manifestist ning käsigi tõuseb pai tegema vaid oma egole. Saame riigina õnnelikud olla vaid siis, kui me meelelaad ja suhtumine selleks valmis on. Pime õnn riike ei külasta, õnnelikud inimesed on hooliva, tööka ja julge riigi preemia.