Möödunud sügisel hakkas ringlema idee, et riikliku lepitaja ülesandeid hakkab täitma õiguskantsler. Kuhu sellega jõutud on, ei tea. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi kodulehel seisab uudis, et vastav seadus hakkab kehtima 1. aprillist, aga riikliku lepitaja ja õiguskantsleri büroo kodulehed jätavad mulje, et kõik on endine.

Suur segadus. Tegelikult veelgi suurem. Semantiline segadus. Mida üldse tähendab nimetus "riiklik lepitaja"? Jah, muidugi saab lüüa määruse lahti ja lugeda, aga kui kogu juriidika kõrvale jätta, siis võiks eeldada, et riiklik lepitaja on keegi, kes tegeleb riiklikult oluliste tüliküsimuste lahendamisega. Näiteks Nursipalu, näiteks nn metsasõda, näiteks tuuleparkide rajamised, Rail Baltic, Metsküla kool jpt.

Aga riikliku lepitaja töölauale sellised küsimused ei jõua. Ta tegeleb töövaidlustega. Kui jälle juriidika jätta ja semantika võtta, võiks eeldada, et sellega tegelevad töövaidluskomisjonid. Andku mulle kõik huvitatud ja puudutatud pooled andeks, aga kahtlustan, et mõned vaidlused, millega riiklik lepitaja tegeleb, pole riiklikult pooltki nii olulised, nagu mitmed eelpool loetletud, sügavalt ühiskonda lõhestavad ja pikaajaliselt vinduvad teemad.

Hea küll, lepime selle semantilise segadusega ja olgu siis riiklik lepitaja kollektiivsete töövaidluste lahendaja, aga meil puudub see amet, isik või institutsioon, kes tõeliselt mastaapsetes tüliküsimustes arbiitri või vahemehe rolli täidaks. Vaja on aga väga.

Pidevalt peetakse ühel või teisel vaidlusi tekitaval teemal kaasamiskoosolekuid, kus keegi ennast kaasatuna ei tunne, pigem üle karjutuna. Enamus sääraseid ettevõtmisi on ette läbikukkunud, seda nii korralduslike vigade, osalejate tahtmatuse kui ka vahekohtuniku puudumise tõttu.

Osalesin metsanduse arengukava koostamise katsel arutelujuhina ning tagantjärgi tõdesin – ja minu kahtlusi kinnitas ka tollane Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere –, et üks ebaõnnestumisi põhjusi oli arbiitri või vahemehe puudumine.

Kes võiks ja saaks riiklikult tähtsate küsimuste lahendamisel vahekohtunik olla? See peaks olema keegi, kellel on autoriteet ja mandaat. Institutsioon, millel on kõrge ühiskondlik usaldus ja millele on võimalik anda volitused erinevate huvigruppide vaheliste kokkulepete saavutamist juhtida.

Kõlab nagu õiguskantsler, aga tema tegeleb üksnes seaduslikkusele vastavuse järelevalvega. Paljud eelpool kirjeldatud tülid on ka jõudnud õiguskantslerini, kes saab väljendada inimlikku hoolt ja anda õigusliku hinnangu, aga osapooli lepitada või kokkuleppele suunata ei saa.

Muidugi võime öelda, et tülide lahendamiseks on kohus ja eestlased on (seaduste ja) kohtu usku. Sealt saab ikka õigust. Tõtt küll alati mitte. Mis aga peamine, rahu ja häid suhteid kohe mitte grammi võrragi. Kohtutes on juba kilode kaupa toimikuid, kaebusi, tunnistusi, määrusi kõigi eelpool loetletud vaidluste kohta. Advokaadid, juristid, kohtunikud ja isegi kohtukoristajad saavad kõik tööd, aga rahu ei saa keegi. Paraku on pärast kohtuotsuseid osapooled veel enam tülis kui enne. Vaja on aga väga. Lõhestunud ühiskond on nõrk. Igas mõttes, olgu arengus, oma õiguste eest seismisel või vaenlasega võitlemisel.

Muidugi pole mitmed küsimused lihtsasti lahendatavad. Rahu ei ole mõnikord võimalikki. Aga ehk kompromiss? Vähemalt otsese vaenulikkuse puudumine? Just keeruliste küsimuste lahendamisel peaks rohkem pingutama.

On hoiatavad näited, kuidas tuuleparkide arutelud on kulmineerunud karjumisega ja üks sigade kaitsjaid ähvardas ametnikku kirvega. Võib ju rahurikkujad vastutusele võtta, kutsuda politsei, kaevata kohtusse, aga... me elame väikses ühiskonnas, kõik on kõigiga kuidagi seotud, kõik puutuvad kuidagi kellegagi kokku. Meile ei sobi vanatestamentlik eksklusiivsus ehk sobimatute väljaarvamine, pigem pidev rahuriigi otsimine, soosimine, ehitamine, toetamine. Vaidlused vajavad vahemeest. Ja rahu saab rohkem.

Kuidas tagada metsamajandamine ja elurikkus, kuidas tagada kaitseväe harjutusväljak ja eluväärne keskkond, kuidas tagada kodukoha lähedane kool ja kohaliku omavalitsuse kulude kokkuhoid?

Saalomonlikku tarkust on vaja selliste küsimuste lahendamiseks. Seda tarkust ei saa ega peagi olema ühes peas, aga peaks olema keegi, kes aitab osapooltel selleni jõuda. On vaja riiklikku Sokratest, kes aitaks säärastes tüliküsimustes pooltel tarkust üheskoos sünnitada. Selline võiks olla riiklik lepitaja. Või kui seda nime enam ei saa, olgu siis rahu volinik.