Esimene kuritegu on teha inimesele selgeks, et ei tema ega keegi teine ei saa kunagi olla täiuslikult vaba, vaid ikka, alati ja lõpuni pelk ettemääratuste vang – kõik muu tuleb pärast, päriselt murda saab ainult sellist, kes on nõus, et ongi ainult, nagu on. Kes ei nõustu, see paneb aga vastu hukkudeski, hukkunultki.

Täiuse poole kisendavat häält eneses võib vaikima sundida, kuni teda peaaegu enam ei kuulegi, ja siis saabki juba teeselda, et teda polegi, ja kõik muu vahetada peenrahaks. Aga võib ka jäädagi sellele toetuma, isegi kui see näib ainsa sõbrana pimeduses.

Võib jääda igatsema vabadust, endale ja teistele, vabadust ebaõiglusest ja rõhumisest kogu maailmas mõistagi ka, ehkki see iial ei saabu, aga ennekõike vabadust enesele oma mõtetes, vabadust eelarvamustest, vabadust kivitõdedest, vabadust kohustusest nõustuda nendega, kes kannavad epolette, ja küpsetada leiba teatud viisil mitte sellepärast, et nii tuleb kõige maitsvam, vaid sellepärast, et nii on alati küpsetatud.

Kui me õpime, siis selleks et mõista, mitte ametit; kui me kirjutame, maalime või laulame, siis selleks, et jääks, mitte selleks, et ostetaks, ehkki teame muidugi, et kas jääb, sõltub lõppude lõpuks ikkagi neist, kes ostavad. Kui me hüppame, siis me ei jää rahule, kui oleme suutnud ületada latti, vaid ainult teades, et oleme andnud oma parima.

Kas me oleme hõim? Võib ka nii öelda. Aga hõim, mida ei ühenda ei päritud veri ega jagatud usk, vaid see ainuke vajadus, et üle meid neljast kaarest ümbritsevate müüride oleks taeva sinine nelinurk, ja see jääb meile ka siis, kui keegi selle kunstlaega meie eest katab, sest kui seda poleks, siis poleks ka meid.

Me tunneme üksteist ära: trotslikust pilgust, takerduvast marsisammust, lausetest, milles mõõdetav pole peamine. Me tunneme üksteist ära ka võõraid keeli rääkides, kaugele kõndides, isegi poksiringis üksteist põrnitsedes.

Me hoiame üksteist, kui kellelegi meie seast tehakse liiga, aga ütleme sellegipoolest välja, mis hingel pakitseb, isegi kui see teeb haiget, sest selline on meie side. Me vaidleme, vahel kirglikult, me võime isegi tülitseda, kui asi puudutab põhimõtteid, aga me teame ikkagi, et kui häda on käes ja vaja laenata, siis võime koputada selle uksele, kellega viimati tuliseid sõnu vahetasime, ja ta aitab, kui tal on.

Miks me olemas oleme, seda teame hästi isegi siis, kui ei saa aru millestki muust: meieta ei püsi keel elus, silmad ei näe nimedeta värve, noodid ei ühendu viisiks, mis jõuab kõrvadest kaugemale. Vahel me võbeleme olemasolu piiridel, vahel upume oma mälu sügavustes, aga vahel, kui vaja, oleme ka mõlema jalaga selle maa peal siin. Aga pilk on meil sinise nelinurga poole meie kohal, ükskõik, kuhu silmad ka ei vaataks.

Meiega ei saa liituda lihtsalt sellepärast, et on selline soov, aga lahkuda saab meie seast küll. Kuldsed käevõrud on rohkemgi ahelad kui ketid jalgade ümber, sest kuldsete käevõrude kandjad loobuvad oma sõnadest ise ja timukad ei peagi neil tuliste tangidega keelt suust kaksama, kui asjad lähevad teravaks.

Ja ometi ei vihka me neid, kes oma sinise nelinurga kuldsete käevõrude vastu vahetavad, vaid tuleme isegi nende soolaleivapidudele, ja nad näevad ainult pilkudes seda meie pisikest põlgust, milleta nad siiski meie seast lahkuda ei oska. Las nad siis kõnnivad, silmad maas, ja saagu nende kodudest pealegi kinnisvara.

Kui ajad on head, ootame õiglast tasu oma panuse eest viimastena, ja meie järjekord ei tulegi, sest nii head ei ole ajad kunagi. Aga kui ajad on halvad, siis küsitakse ohvrit esimestena meie käest, ja me anname selle, sest ajad on ju halvad ja meie saame sellest aru. Mis sest, et ajad pole kunagi halvad meie süül, ja pigem on nad head seal, kus meie nõu on oodatud.

Me ei ole kunagi üksi, ehkki palju meid pole. Aga meid leidub kõikjal. Meid võib ühtviisi kohata nirudes telkides, mis kaitsevad läbi kõrbe rändajaid kuuma ja külma eest, ja paleedes või pidulaudade ääres, kuhu me võime sattuda nii aulike kutsutud külalistena kui ka kinnimakstud pillimeeste ja narridena, kellel on elevuse tekitamiseks lubatud rääkida ka natuke tõtt.

Meid leidub vahel isegi maa-alustes koobastes, kuhu tõsiselt uskujad on peitunud ühetaolisuse sõdurite eest, kellel on käsk nad mälestuseks teha. Aga kui uskujad lõpuks koobastest välja tulevad ja ise ühetaolisuse sõduriteks hakkavad, siis leiavad nad meid endi seast üles ja meil on aeg kaduda.