Kaalukas osa Eesti inimestest on juba pikka aega arutlenud selle üle, kas meil on aktiivselt tegutsemas mingi kuri vandenõulaste seltskond. Kas kuskil hämaras tegutsevate ametnike ja võimurite ringis on otsustatud riigis toimuv ilma selleks igasugust legitiimset mandaati omamata enda ilmeksimatuks ja moraalselt ülimuslikuks peetava kullipilgu kontrolli alla võtta?

Sõltumata "süvariigi" või selle ühe sünonüümi "rahvusliku julgeoleku riigi"¹ võimalike väljenduste olemasolust päris elus või siis hoopiski nende kuulumisest kellegi ettekujutelmadesse või vandenõusfääri ei saa enam ammu eitada üha ületamatumaks muutuva usaldamatusemüüri või ka sügavamaks uuristuva umbusumülka teket kodanikkonna ja riigivõimu teostajate vahel.

Iga eitamine, vaikimine, tagasiajamine ja absurdi õigustamine, mis vahel võib kasvada üle ka kriitiku mõnitamiseks tema süüdistamise kaudu antipatriotismis või lausa Vladimir Putini toetamises, lisab hetkel niigi keskeltläbi 15-protsendilise toetusega valitsuserakondade poolt juhitud riiki juurde veelgi enam umbusaldust ning just nimelt ka tõelist maameheviha ja raevu lihtsama rahva sekka.

Ka terminid "nuhk" ja "julgeolekuagent", kelle kohalolu avalike toitlustusasutuse kõrvallauas või pealtkuulamist kahtlustatakse sageli olgu ettevõtjate, tudengite või ka õppejõudude seltskondades, on kasvõi Tartuski püsivalt jutuajamistes esil. Küsimus sellest, kes on meie kursusel või korbis "informaator" või "nuhk", kes kõik võimaliku kompromiteeriva või ka meelsusliku ja kellegi suhtlusringkonna kohta käiva info ette kannab, on sageli muutunud samasuguse tavapärase juhuvestluse teemaks nagu kehv ilm, sääsed, õlle maksumus, kes kellega käib ja elektri hind.

Vanema põlvkonna (teadus)inimesed muidugi vahel meenutavad nostalgiaga noorusaegu, kus samuti ei saanud kunagi kindel olla, et kas ootamatult seltskonda sattunud või ka fotosid tegevad isandad on niisama joomarid, fotograafiahuvilised või siis hoopis saadetud uurima, milline näeb välja kodanlik-natsionalistliku elemendi mõttemaailm ning suhtevõrgustik. Loomulikult ka hoiatades (tuginedes mitmetele näidetele viimastest aastatest), et tuleb ettevaatlik olla, muidu vallandatakse valede inimestega suhtlemise tõttu.

Nii mitmete ettevõtjate, ülikooliprofessorite,² poliitikute ja ametnikega toimunud ja toimuvad protsessid, politseimenetlused ning ka arusaamatud vallandamised (sh Tõnis Rebbas Riigi Kinnisvarast väidetavalt valede inimestega suhtlemise eest)³ toovad paratamatult silme ette kummalise paralleeli Grigori Kromanovi ja Paul Kuusbergi 1960. aastate sulaaegse filmi "Mis juhtus Andres Lapeteusega?".

Filmis konstrueeritakse mingite täiesti arusaamatut päritolu ja sisuga süüdistuste ja kahtluste abil ning omakasupüüdlike karjeristide kaasabil igati tõsiusklikust ja tulihingelisest kommunistist Oskar Põdrusest parteile kõlbmatut rahvavaenlast. Kuigi on täiesti ilmne, et ta ei ole toonase formaalse ideoloogia või ka seaduste plaanis mitte milleski süüdi ning teda kiusatakse taga isiklikel motiividel kas siis kättemaksuks "millegi" eest või ka "hoiatuseks teistele", mis võib igaühega juhtuda, kui ta "miskit" valesti teeb või "valesti on".

Võib-olla pole kommunist Paul Kuusbergi stsenaariumi ülekandmine tänapäeva olude iseloomustamiseks tõepoolest kohane ja ka eetiline, aga selles filmis kajastuv rusuv õhkkond nagu ka justnimelt toonaste võimurite tegutsemismotiivid ja -viisid, mis tekitavad pealtvaatajas paratamatult teatavat õudu ja samal ajal ka segaduse ja jõuetuse tunnet, lihtsalt kerkib vaimusilmas praegu toimuvat jälgides püsivalt esile.

Kuid arutelud täiesti üle piiride läinud ja selgelt seadusega vastuolus olevast nuhkimisest nagu ka võimupiiride ületamisest meie enda riigiasutuste poolt ei ole mitte ainult püsiva seltskonnaloba osaks, vaid sellega on avalikkuses olgu kolumnistide või seisukohavõtjatena viimastel aegadel tihti esil olnud oma eriala ja ka teaduse Eesti vaieldamatud tippspetsialistid. Ainult mõnda nimetades, kasvõi Carri Ginter, Paul Keres, Martin Mölder.⁴

Tekibki küsimus, et kumb siis on haige, kas rahvas või riigivõim. 1930. aastatel lahendas iseennast riigivõimuks nimetades poliitilise politsei kaudu riiki kontrollinud Konstantin Päts koos endaga seotud vandenõuseltskonnaga antud küsimuse ära. Nüüd see aga enam tulenevalt Eesti kuulumisest NATO-sse, Euroopa Liitu ja liitlassuhtest USA-ga sama meetodi ehk avaliku riigipöördega võimalik ei ole.

Haigeks või purulolliks tembeldatud kodanikke enam naljalt Kihnu saarele asumisele saata ei õnnestuks ning info või kirjasõna "mahavõtmine" annab hoopistükkis vastupidise efekti tekitades üldsuses ja ajakirjanikes pigem topelthuvi ning tugevat pahameelt. Nagu juhtus Tartus salaja valenimede all korporatsiooniüritusel jälgimas, infot kogumas ja väidetavalt ka pildistamas käinud kahe salaagendi teemaliste Eesti Rahvusringhäälingu lugude eemaldamise puhul Facebookist koos seal olnud pikkade nii ajakirjanike kui ka eri kodanike arutelulõimedega.⁵

On aga üldtuntud printsiip, et kui ühiskonnas laiemalt või ka mingis konkreetses riigiga seotud asutuses on toimumas midagi täiesti sõnulseletamatult kummalist ja kahtlast, ei peaks esmalt proovima omale asju ratsionaliseerida asudes otsima sihipäraselt tegutseva kavala vandenõuseltskonna jalajälge. Vaid alati esimese võimalusena eeldama, et enamus absurdi ongi alati läbi kogu maailma ajaloo olnud seletatav sellega, et kusagil struktuurides on tegutsemas väga loll inimene või lausa nende võrgustik.

Juhmid ja absurdsed inimesed kipuvad üksteist ikka ja jälle erinevate kollektiivide sees ja ka asutuste üleselt ära tundma ning leiavad varem või hiljem teineteist üles.

Koos käiakse kõigepealt lõunal, et üksteise madalast võimekusest ja pahast iseloomust tingitud üksildust ja tuska leevendada. Edasi juba tehakse datšas peredega grilli ning lõpuks pannakse "firma" õhtusel olengul mõisas (kus suupisted ja elav muusika on riigi raha eest tellitud ka sauna eesruumi), mida avalikkusele esitletakse koolituse või seminarina, paika plaane, kuidas olgu oma asutuses või kogu riigis mingi toimiv süsteem metsa keerata ja inimeste elu natukenegi halvemaks ja keerukamaks teha. Või näiteks kätest ja jalust halvatud mehelt puue ära võtta.

Sageli kutsuvad säärase iseloomuga asutuste kollektiivid oma töökuulutustes ennast ligikaudu "särasilmseks indu täis rahvusvaheliseks motiveeritud ja avatud arenemisvõimeliseks meeskonnaks". Mis üldjuhtumil tähistab seltskonda, kellel tuled ei põle ja kedagi pole ka kodus. Ning kes on ühtlasi ka kolklikud arenemisvõimetud tuhmi pilguga ringkäenduslikud meelsuskondlikud elatujaskonnad, kelle ligikaudne välja kommunikeeritav sõnum seisneb selles, et nad soovivat maailma paremaks kohaks teha ning ühtlasi see maailm muutub kiiresti ja meie koos maailmaga samuti.

Kui sellistele enamasti avalikes asutustes tegutsevatele seltskondadele, kellel on aga voli kogu riigis kõikvõimalikke regulatsioone ja plaane koostada, mõni ettevõtja, teadlane või vahel ka niisama terasem kodanik üritab vahel selgeks teha, et kuskil on probleem, mille võiksime kõikidele win-win olukorra tekitamseks ning elu sujuvamaks kulgemiseks ära lahendada või miskit paremini toimima panna, on asutuse reaktsioon täielik vaikimine või automaatne eitamine.

Nimelt on särasilmne indu täis kollektiiv oma regulatsiooni ning otsuse juba teinud ning kõrgendatud enesehinnanguga juhmurkonnale ei mahu iialgi pähe, et keegi teine võiks olla natukenegi targem kui ta ise. Lisaks on edasiviiv ja ka valiidne millegi parandamise ettepanek tavaliselt esitatud arusaadavas keeles ning loogiliste argumentidega, mis põhineb tõele vastavatel faktidel ja numbritel.

See tähendab aga üllas ideaalkontorimaailmas heljuva mõttemaailma jaoks esmalt seda, et "kui jutt on arusaadav, siis järelikult on tegu jamaga". Sest oma kantseliidi uuskeele paralleelreaalsuses ollakse harjunud toimetama keskkonnas, kust väljaminevad selgitused ja kaaskirjad koosnevad sageli täiesti loetamatust nonsensist ning (pool)võõrkeelsete oskusterminite sõnasalati ebaelegantsest rittaseadmisest, mille lugemise järgselt iga õppinud eesti filoloog (kelle töökohta ja tööd muide ametnikud mitte ei "hinda", vaid "evalveerivad") vajaks rahusteid.

Kuna nüüdseks on enamus avaliku sektori juhttegelastest juba saanud piisavalt erinevaid avaliku suhtluse koolitusi (mõisas või rannas), teavad nad ka seda, et mistahes ettepanekule või (jumal hoia) kriitikale vastamine juba iseenesest juhib tähelepanu võimalikele probleemidele. Mis omakorda võiks kaasa tuua selle, et oma koostatud regulatsioonides ja töökorralduses tulebki teha muudatusi. Või vähemalt jäädaks kuskil instantsis kellelegi silma.

Renomeele jääb ootamatu tähelepanu tõttu plekk ning keegi "ülevalt" võib rahva pahameele summutamiseks teha ühe asutuse juhtkonnast patuoina, et kõik täpselt samane absurd saaks mujal süsteemis segamatult jätkuda. Seetõttu ei ilmu valdaval juhtudel avalikule ja sealjuures ka heatahtlikule ettepanekule või kriitikale tavaliselt mitte mingisugust reaktsiooni.

Sageli jätavad vastava asutuse avalike suhete spetsialistid, keda enamasti on rohkem, kui mõnes olulises teadusasutuses töötajaid, kõik kollektiivselt vastamata ka ajakirjanduse küsimustele või tõdevad fakti, et maailm on kiires muutumises ning suvel päike paistab, talvel on aga külm.

Kui mingi kriitika, arupärimise või ka vaide esitab kodanik või asutus kirjalikult, millele vastamine on kohustuslik, on juba ammust aega eri paigus tavaks kujunenud see, et küsimustele ja probleemidele jäetakse samuti vastamata.

Konkreetsele küsimusele, mis on igale lapselegi arusaadav (näiteks tõdengule, et kalade jooginõude puhtust ei pea ettevõttesse saabuv inspektor kontrollima, sest kala elab tiigis ja ei käi spetsiaalselt kuival maal kausist vett joomas) lihtsalt ei vastatagi ja räägitakse millestki täiesti muust. Või pikitakse tekst täis erinevaid väljavõtteid mingitest juhuslikest regulatsioonidest, millest tehakse copy-paste ning mis palistatakse lausetega, mille tähendusest ei saaks aru ka maailma kõikide juhtivate semiootikute planetaarne komisjon ega ka parimad salakeelte krüptograafid.⁶

Stagnaaja vastu saabuva kriitika maandamiseks terve riigi plaanis ollakse vahel sunnitud rakendama jääkeldri või arvamusfestivali mudelit, kus justkui antakse kodanikkonnast tulnud mõtetele vaba voli lennelda. Kuigi tegelikult toimub selle sama avaliku sektori poolt rahastatavate⁷ riigi-MTÜ-de aktivistide, kes on tegelikult varjatud riigiametnikud või ka erakonna aktivistid, ja riigiasutuste kaasosalusel ja modereerimisel hoopiski igasuguse arengu ja mõtte allasurumine.

Veel mõned aastad tagasi oli sääraste ettevõtmiste juures näha ka erapooletuse teesklemise katseid sedakaudu, et arutelufoorumitesse või ka meelsuslikesse saadetesse kutsuti esinema vahel ka keegi "klubilise mentaliteedi" väline isik, kes sai võimaluse vaielda ligikaudu kolme-nelja riigiideoloogiat pioneerijuhi või komsomoliaktivisti härdusega taevani ülistava aktivisti või ametnikuga.

Praeguseks on aga ka sellest kombest pigem loobutud, sest erapooletuse teesklemiseks kohale kutsutud "teisitimõtleja" kippus enamasti kõiki debatte võitma ka siis, kui nii arutelujuht kui ka kõik teised esinejad panid endast mängu kõik, et pidalitõbise ohtliku välise faktori ehk "teise" mõtteid maha teha.⁸

Vahel harva võib mõni kas avalikku asutusse äsja erasektorist tööle tulnud või siis väga noor ja veel aus inimene oma tähelepanekute või muredega välja tulla ka mingi avaliku asutuse sees. Näiteks pöördub mingi üksuse juhi poole ettepanekuga teha seda või toda asja mõistuspärasemalt ja efektiivsemalt ning likvideerida mingi tõsine puudujääk. Sellele järgneb kõige klassikalisemalt juhi tõdeng, et töötaja tekitab asutuse sees "negatiivseid emotsioone" või on lihtsalt "emotsionaalne".

Edasi võidakse rõhuda ka sellele, et süsteem või nähtus, mida ta kritiseerib, on perfektselt koostatud ja hallatud kas legendaarse ametniku Tiiu, Viivi või Vello poolt, kellele on taoline kriitika lausa solvav, vaimseid kannatusi tekitav ja nende panust jalge alla tallav.

Selle peale asutuses negatiivseid emotsioone tekitanud ja teisi inimesi alatult solvates käitunud inimene enamasti lahkub peatselt avalikust teenistusest või siis mugandub kiirelt samasuguseks ning surub oma kõrgema intelligentsuse ja aususe maha ja vabandabki selle eest, et oli aus ja tark. Keskmisest märka kõrgem palk kordades vähema töö eest kui erasektoris on selleks sageli piisavalt motiveeriv faktor.

Loomulikult saab alati kuskilt otsida üles ka mingi teisitimõtleja või päriselt midagi muuta tahtva isiku või poliitiku enda poolt tehtud administratiivse eksimuse, mida siis koletuks veretööks suureks puhudes omakorda tema vastu ära kasutada.

Aastatepikkuse stagnatsiooni eest vastutanu viiakse aga halvimal juhul üle mingisse teise asutusse samaväärsele positsioonile. Ning luuakse uusi ameteid kellegi poja, õe või naise/mehe tarbeks, kes kogu innovatsioonitsüklit veelgi perfektsemalt ellu viima asuvad. Tõdetakse, et maailm muutub kiiresti ja meie koos temaga ning peame olema avatud, kaasavad, sõbralikud ja sallivad ning proovima lõhesid ületada ja mitte neid juurde tekitama.

Stagneerunud ja madala energia või IQ-ga avaliku teenistuse olemasolu toob aga kaasa juba tõepoolest institutsionaliseeritud "vandenõu" tekkimise võimaluse, mille olemust on ehk kõige elegantsemalt viimasel ajal kirjeldanud üks maailma tuntumaid vandenõuteooriate uurijaid professor Rick Spence: "Ma ei panustaks eriti sellele, et on mingi pisike grupp inimesi, kes juhib kõike, sest kui selline asi oleks, siis töötaks see märksa efektiivsemalt. Aga ma arvan, et on mitmeid erinevaid inimeste gruppe, kes arvavad, et nad juhivad asju. Või nad üritavad seda teha. Ja see on see, mis paneb mind muretsema üle kõige".

Ka Eestis ei juhi ega suuna tegelikult ükski "vandenõu" või "salaseltslik sõpruskond" päriselt mitte midagi, sest selleks on meie riigis liialt palju kaost ja absurdi.

Tulnukreptiilid, kiriku vandenõu või illuminaadid ja templirüütlid oleks suurima tõenäosusega siiski mistahes oma tegevuses efektiivsed ja ei teeks ennast ka päevast päeva kogu rahva ees lolliks. Aga süsteem, kus alandlik kohandumine mitte mõistuse ja oma riigi vajadustega, vaid bürokraatliku käsu- ja huvide hierarhia ees ongi kujunenud eesmärgiks iseeneses, on alati väga kergesti millise iganes veidi kõrgemalt saabunud selle sama süsteemi seest tulevate suuniste kohaselt täielikult kontrollitav ja juhitav.

Üksteise huve käendavate ning karjääri tagavate tippastme eri juhtivate tegelaste (ja nende allolevate samuti ülemuse staatusest unistavate tuimalt käsku täitvate wannabe'de) seltskondade-riigi teke on iga stagneerunud organismi paratamatus. Igasuguse kontrolli puudumine ja karistamatuse tunne panevadki iseennast tundma seadusena või "organeid" lausa Eesti tahte kehastustena ehk üritama moodustada seltskonda "kes teab" ja "kes kontrollib".

Eriti hea võimaluse selliseks tegutsemismustriks annabki just püsiv julgeolekuolukorrale rõhumine. Aste-astmelt kantakse aga riigi julgeolekut ohustava elemendi sekka lisaks idapiiri tagant tulevatele ohtudele ka kõik ebameeldiv või enda huvidele ja pseudoprogressvistlikule meelsuskonnale kahjulik riigi sees. Muidu tulevad ju kurjad "nemad" – enamasti "populistid" või "äärmuslased" – ja lõhuvad kõik ära.

Praeguse mõttemalli jätkudes saame ka edaspidi ainult selgitusi sellest, kuidas meie kõikide järgi nuhkimine on meie riigi julgeoleku parim garant, sest muidu ei õnnestuks tabada vorstivarast Kilingi-Nõmmel.

Kuigi tegelikult annab toimuv mu eelpool loomulikult ka läbi huumori kirjeldatud potentsiaalsetele konspiratiivseltskondadele ja ka eriti juhmide inimeste klubidele kätte täieliku kontrolli ja seeläbi ka vajadusel võimu absoluutselt iga viimase kui kodaniku üle. Võimaluse kontrollida iga inimese pea absoluutselt kõiki eraelulisi aspekte alates sellest, kes käis öösel armukese juures, lõpetades sellega, kes kui palju ja kellega reede õhtul õlut jõi või saunas käis ning kes keda taga rääkis.

Ainsaks lubaduseks ühiskonnale ongi nõue "usaldada ilma tingimusteta, sest meie garanteerime teie julgeolekut". Seda muide selle sama "süsteemi" poolt, mis peab täiesti normaalseks tegevuseks patriootlikel tudengiüritustel varjunime all pildistamas ja nuuskimas käimist ning muuhulgas on pannud käed raudu riigi politsei tegevjuhil, kes on nüüdseks kaks korda õigeks mõistetud.

Stagneerunud "avaliku teenistuse" mentaliteedi muutmiseks on ainult üks võimalus: poliitiline ning valitud võim peab tagasi saama kontrolli ja järelevalve institutsionaalsetelt meelsuskondlikelt elatujaskondadelt ning kroonilistelt taandarendajatelt, kes juba leiavad, et nende voliks on ka otsustada, milline erakond või poliitik üldse võimule saada või jääda tohiks. Uued inimesed eesotsas, kes pärinevad päris maailmast, on lahendus.

90 protsenti ametnikkonnast teeks ka intelligentsete ja võimekate (või miks mitte ka lihtsalt tavaliste) inimeste all ikka seda, mis kästakse, samamoodi nagu täidetakse praegu suutmatute ja moraalipuudulikkusega juhtide nõudeid nende maailmavaate järgi kohandudes.

Mitte meie ametnik, politseinik, keskmine poliitik mistahes erakonnast või ka kogu rahvas pole haige, vaid kapis on loll kollektiivne koll, kelle rahamaitse suus läbi viidud silmamoonduste all kannatame me kõik koos terve rahvana.