Liivi Lahe Kalanduskogu juht Esta Tamm muretseb, et rannakalandus on uppumas. Ta ei ole üksi. Kaluritel, teadlastel, ametnikel, looduskaitsjatel ja mere ääres tegutsevatel inimestel on ühine soov, et rannakalandus oleks võimalik ka kümnendi ja kahe pärast. Selle eeldus on aga selge ja lihtne: meri peab olema elujõuline.

Paraku on Läänemeri viimastel kümnenditel kõvasti muutunud, mistõttu peab muutma ka seda, millises mahus ja millega kalur merest saaki püüab. Juba aastaid on teadlaste kalavarude haldamise soovitused tõdenud, et mitmete kalaliikide järelkasvu ja olukorra määrab eeskätt mere enda seisund: hapnikuolud, soolsus, toitumisvõimalused, setted ja temperatuur¹.

Kui need on kehvad või normipiiridest väljas, ei rõõmusta kedagi ka suur kudeparv, kuna noorkalade põlvkond jääb lihtsalt liiga nõrgaks, et kesta. Rannakalurid tajuvad seda esimesena: kala liikumine muutub, saagid kõiguvad, meri ise muutub. See ei ole pahasoovlikkus kellegi aadressil, vaid kirjeldus ökosüsteemist, mis on häiritud.

Sellest joonistub paratamatu järeldus, kui meres elavad kalade populatsioonid on halvas seisus, ei saa püüda sama palju kui headel aastatel. Sama püügikoormus väiksema hulga kalade peal tähendab tegelikult suuremat survet – nagu lõigata iga päev sama suur viil aina kahanevast leivast. Nii ei jätku leiba ega püügivõimalust.

Paraku ei ole palju aastaid püügikoormust ehk püüniste piirarvu muudetud ega arvestata juba ammu Läänemere keskkonnaseisundiga². Püügikoormuse kohandamine vastavalt varude tegelikule seisule ei ole kellegi karistamine, vaid lihtne heaperemehelikkus. Teadussoovitused püügimahtudele on miinimum, mitte lagi ja neist üle sõitmist ei saa nimetada kestlikuks loodusressursside kasutuseks.

On tõsi, et kalandusel on peale kutselise püügi ka teisi pingeallikaid. Harrastuspüügi andmestik vajab paremat ülevaadet, hülge- ja kormoranikahjusid tuleb leevendada eeskätt mittesurmavate tõrjevahenditega, suurte arenduste ja süvenduste mõju tuleb ausalt hinnata ja vajadusel leevendada. Näiteks peaks iga kalakasvatusega rajatama sinna kõrvale ka vetikakasvatus.

Kõik see on vajalik, kuid isegi parima tahtmise juures jääb keskne hoob samaks. Kui kalapopulatsioon on nõrk, tuleb vähendada survet. Seda saavutame kõige kiiremini ja õiglasemalt püügikoormust muutes. See on hoob, mille üle on riigijuhtidel vahetu kontroll. Ei pea ootama aastatepikkuseid kohtuvaidlusi või keskkonnamuutusi, mis ei allu ühelegi ministeeriumile.

Õnneks ei alga "kalakauplemine" tühjalt lehelt. Läänemere tegevuskava annab selge suuna³, Eesti seadused ja Euroopa ühised põhimõtted panevad paika mängureeglid: loodusvarasid tuleb kasutada säästlikult⁴, püügivõimalused kehtestada varude seisundist lähtuvalt⁵ ning tegutseda ettevaatuspõhimõttel⁶. See raamistik ei peaks kellegi häält summutama, kohalik teadmine ja seireandmed peavad käima koos. Aastaid püügimahtude määramise protsessi jälginuna pean tõdema, et parandamise kohti siin jagub.

Olulisim küsimus ei ole "kas vähendada?", vaid pigem "kuidas seda teha õiglaselt ja tulemuslikult?". Vastus peitub protsessis.

Otsuseid tuleb kujundada koos nendega, keda need kõige enam puudutavad. Rannakaluri kogemus merel on teadmiste osa, mitte vaid kalamehejutt. Nagu ei ole teadlaste analüüsid ja seiretulemused kellegi kius, vaid olukord kodumeres. Püügikoormuste kohandamine peab olema piirkonniti ja ajaliselt täpne: kaitsta kude- ja rändeaegu seal, kus sellest on suurim kasu, ning anda püügimahtu samm sammu haaval tagasi, kui seis paraneb.

Üleminek tuleb siduda ausate kompensatsioonide ja toetustega, et koormus ei jääks liiga tugevalt ühe elukutse kanda. Selektiivsed püügivahendid, kestlikud kalaliigid ja võõrliikide väärindamine tõstavad rannakala väärtust nii tarbija silmis kui ka kaluri rahakotis: oma kala, rohkem tulu, väiksem surve kaluril ja ökosüsteemil.

Oluline on ka ajastus. Mida varem kohandada püügikoormust, seda lühem on taastumise tee ja seda väiksem on hilisem vajadus karmide ja pikemate piirangute järele. See on nagu tark majapidamine: kui tulu väheneb, korrigeerime kulusid kohe, mitte siis, kui võlad on juba üle pea.

Olgu näiteks kodune Liivi laht, kus pideva püügimahtude reguleerimise tõttu on veel räime, mida mujal Läänemeres juba napib. Varajane ja sihitud samm kindlustab rannakaluri tuleviku. Küsimus "Kas kala on?" võiks alati saada jaatava vastuse nii loodusteadlaselt kui ka rannakalurilt.

Heas seisus Läänemereta kaob Eesti rannakalandus. Kui hoiame silme ees seda lihtsat seost, on järeldus rahulik, loogiline ja möödapääsmatu: püügikoormust tuleb vähendada. Mitte selleks, et kedagi uputada, vaid selleks, et sadamates oleks ka 2030. ja 2050. aastal näha varahommikusi väljasõite. Soovin, et elujõulisest merest räägitaks veel olevikus, mitte mälestustes. Püügikoormuse vähendamist saab vaadata kui investeeringut merre, kalurisse ja tulevikku.