Tartu Ülikool hakkas hiljuti riigihankega otsima reklaamifirmat, mis teeks 1,3 miljoni euro eest kala ja kalatoodete tarbimist edendava kampaania. Eesmärk, miks veidi üle ühe miljoni euro magama panna, on igati õilis, nimelt peaks kampaania panema Eesti inimesed senisest rohkem kala sööma ja vabastama nad eelarvamusest, et kala on kallis ja kalatoidud keerulised.

Lisaks, nagu vahendas ERR-i portaal, on kampaania siht "väärtustada kala kui tervislikku ja maitsvat toorainet ning tuua kala ja kalatooted rohkem fookusesse: tõsta kala tarbimist olemasolevates tarbijates, tutvustada erinevaid kalaliike ning innustada kala sööma ka lapsi ja noori.".

Kolme-nelja aasta eest tehti Eestis samasugune kampaania, aga erilisi tulemusi see ei toonud, inimesed ei hakanud rohkem kala sööma ja olid endiselt eksiarvamusel, et kala maksab liiga palju. Nüüd minnakse uuele katsele ja kui kokkuvõtete tegemise aeg kätte jõuab, eks siis selgub, kas kampaania läks asja ette või mitte. Vahepealsel ajal saab mõni reklaamifirma oma kuldkalakese kinni püüda, et esitada talle kolm soovi, ja kui neid soove ei täideta, lüüakse kuldkalake ise pannile.

Inimeste kampaaniakorras millegi tegema suunamisel on pikad traditsioonid. Need, kes nõukogude ajal elanud, mäletavad kindlasti paljusid plakateid tööl või koolimajas, mis midagi tegema või kuidagi mõtlema utsitasid, näiteks olema truu Leninile ja pidevalt rõhutati, et Lenin on kallis, mitte nagu nüüd kalakampaania puhul.

Meeldejäävad plakatid ehtisid Ilfi ja Petrovi romaanist "12 tooli" tuntud vanadekodu, mille söödavast söögist vabastatud sööklat ehtisid sõnumid "Toit on tervise allikas", "Liha süüa on kahjulik" ja "Hoolikalt toitu läbi närides abistad sa ühiskonda". Neid sloganeid pole vaja isegi tolmust puhtaks pühkida, võib täitsa otse Eesti suurematesse linnadesse üles panna.

Nõukogude ajast pärineb ka mõiste kalapäev, see oli neljapäev, kui koolilastele anti midagi, mis mereelukat meenutas. Õilsa retseptiga "kala Poola kastmes" tehti nii uskumatuid jõledusi, et suutsin seda tegelikult igati suupärast toitu ise valmistama hakata alles 30 aastat pärast Brežnevi surma.

Kala või mõni muu vee-elukas, olgu valge või punane, on igati väärt toit ja püüan tõesti vähemalt ühe kalapäeva nädalas teha. Teeks rohkemgi, aga kuna kõnealune kampaania pole alanud, on eksiarvamus, et kala on kallis, väga visa kaduma. Kõige kurvem on see, et taolise eksiarvamuse püsimisele aitab kaasa iga see kord, kui poes kalaletti piidlen või, veel hullem, mõne söögikoha menüüsse süvenen.

Väike mereannivõrdlus. Pärnus on võimalik osta grillitud kaheksajalga 18 euro eest ja see on igati maitsev. Hispaania kuurortlinnas maksab grillitud kaheksajalg põhimõtteliselt samamoodi 18 eurot, aga on üks pisikene vahe, nimelt saab Pärnus selle raha eest ühe kombitsa, lisaks juurde tükike saia. Málagas saab sama summa eest kõik kaheksa kombitsat, lisaks friikartulid, kastmeke ja veidi toorsalatitki.

See peab üks igavesti hea kampaania olema, mis mulle selgeks teeks, et Eestis on kala ja üldse mereannid mõnusalt odav lohutustoit. Kaheksajalg kaheksajalaks, see oli lihtsalt illustreeriva tähendusega näide, olulisem on see, et mõistliku hinnaga koha kohtasin viimati siis, kui maksis veel Eesti kroon ja see kroon vahetus kala vastu otse jõekaldal.

Vähimagi irooniata, õnneks on Eestis vähemalt üks kampaania, mis tõesti ausalt eksponeerib, et kala on maitsev ja taskukohane. See on igakevadine avatud kalasadamate päev. Kellelegi pole vaja plakatiga vastu pead taguda, et ta kala odavusest aru saaks, sest tegelikult saabki nii tindi kui ka räime otse kalapaadist kätte sedavõrd hea hinnaga, et tahaks kalameeste töö ja vaeva eest isegi rohkem maksta. Ja kui suvistel rännakutel Kihnu jõuad, siis saab seal suitsukala otse ahjust ja maitsev on ja mõistliku hinnaga on. Arenenuma maitsemeelega saarekülalistele pakutakse karvakala.

Need head näited on paraku erandid, sest terveks aastaks neid rõõme ei jagu. Nii et püüad küll kõigest väest, et selles ilmas oma koha leiaksid, aga paraku on ühiskond nii lõhestunud, et tõmba või lesta.

Kampaaniad, mida Eestis hea raha tehakse, võivad õnnestuda või mitte ja kui rahast kahju ei ole, võib ju proovida. Näiteks alati, kui ma näen Pärnus tänava ääres suurt plakatit, mis manitseb mind olema raudtee läheduses ettevaatlik, panen sõnumi kõrva taha, sest järgmine rong sõidab läbi Pärnumaa eeldatavasti juba kümne aasta pärast. Kas üks reklaamikampaania, mis inimesed rohkem kala sööma paneb, aitab taastada ka meie kalavarusid ja leevendab kutseliste kalurite muresid, on siiski küsitav. Nende probleemide lahendamiseks on vaja ilmselt mingit teist kampaaniat.

Eesti vanarahvas on tegelikult kaugel hallil ajal ühe mõjuka reklaamikampaania kala söömise positiivsete külgede kohta juba teinud, kui sedastas, et kes sööb sibulat ja kala, sellel... jätame selle mõtte siiski lõpuni välja ütlemata, sest see oleks juba liiga hea kampaania.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.