Viimasel ajal Eesti traditsioonilisi sektoreid reguleerides on riik peamiselt juhindunud suurtest ideaalidest ja Euroopa Liidu eesmärkidest. Nagu hiljuti märkis ERR-ile antud intervjuus kliimamuutuste poliitika professor Annela Anger-Kraavi, oli meie riigile üle jõu käivatele eesmärkidele lihtsam öelda jah, kui seista oma rahva huvide eest. Tänu sellele muutusid kohalikud kala-, metsa-, põllu- või turbamehed kunagistest usaldusväärsetest koostööpartneritest hoopis pahalaseks kelle tegevust ohjata.

Nüüd on siiski näha, et miski on hakanud muutuma ja riik, täpsemalt regionaal - ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terras, keeldus tegemast järjekordset sammu traditsioonilise rannakalanduse piiramiseks. Tänu sellele otsusele saavad Eesti rannakalurid, teades, et nende õigused on tagatud ka mitme aasta pärast, teha investeeringuid, mis on vajalikud sektori püsima jäämiseks.

Loodan, et oleme Eesti kalanduse taasloomise teekonna alguses, kuna ainult dialoogis saab tagada Eestile piisavat kalavaru pikkadeks aastateks. Ikka käsikäes ja kuulates sektori mõtteid ja ettepanekuid. Suured tänud ministrile selle eest, et oli julgust ja tahet sektoriga koostööle asuda!

Positiivseid näiteid on veelgi. Lõpuks ometi üritatakse metsanduses kehtestada selge piir konserveeritud ja majandamisele avatud metsade vahel. Kurikuulsad protsendid 70/30 tekitavad endiselt  tuliseid arutelusid, kuid on selge, et ilma konkreetse reeglita jätkub vaid sõnasõda ja kahjud. Aeg on anda nii loodusele kui ka inimestele oma osa.

Positiivse signaali saavad ka põllumehed ja biogaasi tootjad, sest arutluse all oleva metoodika järgi saab biogaas oluliselt vähendada kasvuhoonegaaside kogust meie riigis. Seega saavad kõik, kes maal, metsas või soos toimetavad selle võrra leebemaid kliimaeesmärke. Tänu sellele jääb Eestisse meie taludes loodud energia, see on veel üks väike pusletükk energiajulgeolekus. 

Ma väga tahaks loota, et häid uudiseid on ja tuleb veelgi. Vajame vaid aega, sest kõik need väikesed sammud viitavad riigi ja selle inimeste vahel usalduse taastumisele. See on suur muutus tänu millele saame jätta selja taha vastandumise ja liikuda koostöö poole.

Sellel teekonnal õpime taas, et jahimees ja talupidaja pole sugugi verehimulised loomatapjad, vaid loodusliku tasakaalu ja oma taluloomade hoidjad. Et kutseline kalur ei ole röövel ja metsatööstur pole sugugi hävitaja, vaid meie riigi majanduse alustala, nagu kirjutas Mihkel Nestor. 

Kuigi raske on meenutada täpset hetke, millal riik ja sektorid rohkem vastanduma hakkasid, on selge, et mõlemad pooled on selle käigus kaotanud mainet, töökohti maal ja merel ning Eesti majanduslikku iseseisvust. Loodan, et see ajajärk saab peagi otsa ning ideoloogiline ja sageli põhjendamatu vastandumine hakkab tasapisi hääbuma.