Läänemere ökosüsteem ja kalavaru on pidevas muutuses ja sellega kaasneb vajadus reguleerida kalapüüki vastavalt kalavaru seisule. Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituut on juba pikka aega osutanud vajadusele seada piir kormoranide ja hallhüljeste arvu takistamatule kasvule ning hallata püügikoormust muutes varu seisust lähtudes maakondlikke püüniste piirarve.

Kuna seatud eesmärke ei õnnestunud täita, siis on kätte jõudnud aeg, mil kõige tulusamat töönduskala napib. Nüüd on siiski hakatud piirama kormoranide sigimist, tõstetud hallhülge jahikvooti ning plaanis on reguleerida püüniste piirarve. Viimane on teinud kalurkonna väga rahutuks, hoolimata sellest, et iga tõsine kalur teab väga hästi, et meres oleva kala väljapüüdmiseks läheb vaja vaid murdosa lubatud püügivõimsusest.

Tänapäevased püünised on lihtsalt palju efektiivsemad kui kunagised, lisaks on oluliselt paranenud muu tehnika, eeskätt püügilaevade võimekus. Milles siis probleem?

Probleem on hoopis mujal. Kutselise kalapüügi õigus on Eestis omand, justnagu kinnisvara või raha pangakontol. Kalurid teavad väga hästi, et tegelikult kuulub neile mingi protsent teatavas piirkonnas kasutada lubatud püügivahendite hulgast ja sellele vastav reaalne võrkude-mõrdade arv on lihtsalt tuletis iga-aastasest valitsuse määrusest, mis sätestab püüniste piirarvud vahendite ja maakondade kaupa. Iga-aastase määruse mõte on jälgida kalavaru olukorda ning vajadusel sellele kiiresti reageerida.

Paraku ei muudetud erinevail põhjustel rannakalanduse püügivõimsust pikki aastaid, mis lasi tekkida valearusaamal, et praegu lubatud püüniste piirarvud on kivisse raiutud. Hiljem pole ükski minister juba pikka aega numbreid muutnud, mis tähendab, et operatiivset varu suurusega seotud rannakalanduse majandamist ei toimu. Muidugi, kes tahaks teha ebapopulaarset otsust?

Nõnda ongi osal kaluritel tekkinud arusaam, et kui talle on näiteks kuulunud õigus püüda kümne võrgu või ühe avaveemõrraga, siis selle muutmine on eraomandi kallale kippumine.

Eesti rannakalanduse suurimad saagid püütakse Pärnu lahest, kus kohaliku kalavaru halba seisu iseloomustab juba pikki aastaid langenud ahvenasaak, mis 2024. aastal kahanes vaid 174 tonnini, aga 2014. aastal toodi Pärnu lahest välja veel 1055 tonni ahvenat. See on ligi kuuekordne vähenemine.

Ahvenapüük on olnud rannakalanduses suurima tulu allikaks. Sama kurvad on lood ka Pärnu lahe kohaga, kelle kunagised sadades tonnides aastasaagid on kahanenud vaid paarikümnele tonnile. Kui halvaks peab varu seis muutuma, et aru saadaks, et nii enam jätkata ei saa?

Hoolimata vähenevast püügivahendite hulgast kala kindlasti välja püüdmata ei jää. Tegelikult teeb kalureid rahutuks hoopis see, et kui nad soovivad oma püügiõigust müüa, siis juriidiliselt müüakse ju vaid summaarse püügiõiguse protsenti, mitte õigust alati ja igavesti mingi kindla arvu püünistega püüda. Ning karta on, et potentsiaalne ostja tahab üheksa võrguga püügi õiguse eest vähem raha välja käia kui kümne eest, hoolimata sellest, et teoreetiliselt võib varu kasvu korral tema protsendile tulevikus vastama hakata hoopis isegi rohkem kui kümme võrku.

Niisiis on kuulda hääli, et plaanitav otsus on "viimaste kalurite kiusamine", mis viib meie kalanduse väljasuremiseni. Tegelikult viib sellele pigem siiani kestnud tegevusetus, mille tulemusena rannakalandusest on kujunenud võib-olla et Eesti kõige ebatulusam majandusharu.

Kas teadsite, et näiteks Lääne-Virumaal on kutselise rannakaluri sissetulek kalapüügist keskmiselt umbes 15 eurot kuus? Ja isegi Pärnumaal, viimases tõsises rannakalanduspiirkonnas, on see arv vaid murdosa riigi keskmisest palgast.

Kuidas siis üldse ära elatakse? Eeskätt tegevust mitmekesistades, teiste elatisallikatega täiendades, milleks on olemas ka Euroopa Liidu toetusmeetmed. Kui lisada, et toetused on olemas ka püüniste, aluste ja sadamate jaoks ning nende summaarne maht ületab rannakalanduse saagi väärtuse, siis saab selgeks, et tänapäeval ei ole rannakalandus kahjuks enam mingi riigile maksutulu tootja, vaid pigem tugevalt doteeritav tegevus.

Samal ajal on väga õige, et toetused on olemas. Rannapüüki pole vaja vaid raha teenimiseks, üha enam näeme selles nagu põllumajanduseski võimalust säilitada Eestile traditsiooniliselt omast elulaadi ning hoida elus aasta ringi toimivaid rannakülasid, millest saaks muidu lihtsalt linlaste suvilate rajoonid. Nii et kalapüügile maksame peale samade kaalutlustega, millega toetame teatreid või laulupidu: see on meie kultuuri väärtuslik osa.

Küll aga on kaheldav väide, et harrastuskalanduse arengut on vaja pidurdada, kuna kala ei jätku enam kutselistelegi. Kõigis arenenud riikides on viimastel kümnenditel kalavaru kasutuses leidnud aset muutus, sest harrastaja püütud kala on lihtsalt majanduslikus mõttes väärtuslikum.

Jahinduses on see juba ammu aset leidnud ja keegi ei elata end enam sellest, et müüb põdra või metssea liha. Ulukite küttimine on hobi, millele makstakse peale. Kui kümnekilose haugi eest saab kalur umbes 20 eurot, siis harrastajale võib selle püük eluks ajaks meelde jääda, selle nimel kulutab ta raha püügivarustusele ning võib-olla ööbib terve nädalavahetuse mõne rannaküla turismitalus.

Tegelikult on püüniste piirarvu vähendamist vaja eelkõige kaluritele endile. Hea müügihinna saamiseks on tänapäeval tihti vaja tõestada, et kala pärineb jätkusuutlikult majandatud populatsioonist ja selle tõestuseks on MSC ökosertifikaat. Üha suurem arv poekette ilma selleta kala sisse ei ostagi.

Eesti püügikorraldus rahvusvahelist märgist saada pole lasknud, sest säästlikul majandamisel peab olema automaatselt kasutatav hoob püügi reguleerimiseks vastavalt varu seisule. Eestis see paraku puudub, sest väljastatud püüniseload ootavad ja kalurid võivad varu paranemisel püügisurvet koheselt kordades tõsta.

Sisuliselt tähendab see, et kui näiteks Pärnu koha või ahvena varu heade looduslike tingimuste tõttu taastub, siis võib kalurkond nii palju püüniseid vette panna, et suurem osa kala saab taas liiga kiiresti välja püütud, enne kui stabiilne paljudest kalapõlvkondadest koosnev varu tekkida jõuab. Nii et toidujulgeolekust või kalandusest rääkides tuleb silmas pidada, et mõlema aluseks on siiski esmajärjekorras heas seisus kalavaru.

Siiski on tõsi see, et täna pole kutselised kalurid enam ammu ainsad kalavaru kasutajad ning nõustun täielikult Pärnu kalurite esindaja Esta Tammega, kes hiljuti kurtis, et riigil on lihtsam seada kalanduspiiranguid, kui võidelda kormoranide-hüljeste järjest kasvavate hordidega.

Riigi valitsejad teevad ikka rahva enamusele meeldivaid otsuseid ja paraku huvitab kalurite töö tulusus väheseid. Pigem domineerib meil arvamus, et loodusele tehakse liiga, sest palju see linnuke või armsate silmadega hülgepoeg siis ikka sööb.

Tegelikult on asi nii, et kui 30 aastat tagasi läks lõviosa kalast tõesti kalurite kasti, siis praegu jagavad kalurid, kormoranid ja hülged rannakalanduse varu laias laastus kolmeks võrdseks osaks. Enamgi veel, kalatoiduliste kiskjate arvu iga-aastane tõus tähendab ju seda, et kalurite osa peab langema, sest varu ei saa pidevalt kasvada.

Õnneks on sellest lõpuks aru saadud ning 2025. aastal läbi viidud munade õlitamine jättis arvutuslikult merre alles tuhandeid tonne kala, sealhulgas ka tõsiselt ohustatud ja väga halvas seisus populatsioonide isendeid. Kindlasti tuleb aru saada, et see töö peab jätkuma, sest kormorani viljakas eluiga kestab üle kümne aasta.

Nõnda võibki kogu jutu nii kokku võtta, et kalurite püüniste piirarve on tõesti vaja vähendada, aga kui sellega ei kaasne kalatoiduliste loomade arvu kasvu peatamist, siis pikaaegset positiivset mõju ei pruugi tekkida, kuna kormoranid-hülged võtavad lihtsalt tulevikus veelgi suurema osa nii meie rannamere kui ka sisevete kalast. Nõnda on läinud näiteks Taanis, kunagisest võimsast rannakalandusest ei ole seal suurt midagi järel ja veekogud on kalast ikka tühjad.