Palestiinat tunnustavad praegu umbes 75 protsenti ÜRO 193 liikmesriigist, kuid tal puuduvad rahvusvaheliselt kokkulepitud piirid, pealinn ja armee. Lähis-Ida asjatundja Peeter Raudsik ütleb, et kui praegu on tunnustamine sümboolne, siis tulevikus ilmselt enam mitte.

"Ei maksa alahinnata selle sammu väärtust, see ei ole paljalt sümboolne. Ka Eesti oli okupeeritud pikalt ja me täna vaatame tagasi nendele riikidele, kes siinset okupatsiooni ei tunnustanud, suure tänutundega. See on hetkel sümboolne samm, aga tegelikult pikema aja peale ta ei ole tühine asi," rääkis Raudsik.

Praegu on Palestiina riigi tunnustamine selgelt poliitiline käik ning eurooplaste poolehoid midagi ei muuda. Pikemas plaanis on olulisem, kuidas muutuvad hoiakud Ameerika Ühendriikides.

"Mingisugune põlvkondlik muutus tundub siin olema, kui vaadata ka kasvõi mis toimub USA ülikoolides. Kui 20 aasta tagasi kõik toetasid Iisraeli, siis täna on pigem vastupidi. See paneb mõtlema, mida toob tulevik. Kui need tudengid on 15 aasta pärast USA-s võimul, kas siis jätkub Iisraeli toetamine või mitte," ütles riigikogu liige Eerik-Niiles Kross (Reformierakond).

Teatud hoiakute muutumist on näha ja tunda ka Eesti poliitikas.

Raudsik on seisukohal, et on näha, et üksmeel Palestiina tunnustamises hakkab aina rohkem tekkima.

"Eesti jaoks on siin väljakutse: kui me seni oleme saanud öelda, et üksmeelt pole, ja teeme otsuseid vastavalt olukorrale, ka ÜRO-s näiteks hääletades, siis täna on meil aina raskem seda teha," sõnas Raudsik.

Isamaa esimees ja endine välisminister Urmas Reinsalu rõhutas, et Eesti peaks lähtuma rahvusvahelisest õigusest ja mitte kaasa minema teiste riikidega, kes kasutavad tunnustamist poliitilise surveabinõuna.

"Valitsuse positsioon on siin nihkunud tunnustamismeelsemale suunale, aga ma kutsuksin valitsust üles siin jääma senisele rahvusvahelise õiguse positsioonile, mis Eestil on olnud – mitte tunnustada," ütles Reinsalu.