Viimasel nädalal on venelased jätkanud rünnakuid Ukraina linnadele. Samuti on õhurünnakud Ukraina energiataristule liiga teinud ja kui vaadata rinnet, siis me räägime ikkagi Pokrovskist. Milline see olukord seal praegu on?

Tõepoolest on nii, et raskuspunkt ei ole muutunud. See on Pokorvski suuna peal, nagu ta juba pikka aega on olnud, kuigi lahingutegevus toimub ka mujal rinnetel. Kui natuke laiemalt vaadata, siis paistab, et ka Vene poolel on elavjõuga probleeme, sest Ukraina on suutnud mitmes kohas teha väikeseid edasiliikumisi. Tõsi küll, et väikeseid ja taktikalisi, aga siiski edusamme.

Pokrovski poole pealt kindlasti on oluline see, mis toimub kõigepealt Dobropillja
suunal, kus toimus venelaste läbimurre nende kaitseliinidest. Seal on Ukraina pool suutnud ära puhastada selle läbimurde põhjapoolse tipu ja hetkel üritatakse alumist osa kotist läbi lõigata, et takistada venelastel varustust ja inimjõudu sinna juurde toomast.

Pokrovski osas on olukord jätkuvalt keeruline. Jätkuvalt üritavad venelased põhjast ümbert minna, aga lahingud käivad ka linnas sees ja see olukord muutub tundidega. On kvartaleid, kus Vene pool on suutnud edasi liikuda. Samas on kvartaleid, kus Ukraina on suutnud natukene maad tagasi võtta ehk hästi dünaamiline ja keeruline olukord.

Miks see Pokrovsk nii oluline on? Selle sõja vältel oleme rääkinud erinevatest linnadest, kus venelased tahavad läbi murda. Miks nende jaoks see üks ründesuund nii oluliseks ühel hetkel muutus?

Kui me räägime asulatest üldisemalt, siis ukrainlased on tegelikult osanud mitmeid asulaid kindlustustena ehitada ja kaitsta neid väga edukalt, tehes seda väiksema jõukuluga ja põhjustades Venemaale hästi suuri kaotusi. Pokrovsk on selles mõttes eriline, et ta on logistikasõlm. Sinna lähevad varustusteed ja ka raudtee ning Ukraina kasutas seda oma rindejoone varustamiseks ning varustuse ja inimeste juurdetoomiseks. See tegi Pokrovskist olulise koha ja seetõttu ka Ukraina seda ümbrust ka väga tugevalt kindlustas. On näha, et Venemaa on juba väga pikalt proovinud seal läbimurret saavutada, aga see ei ole neil õnnestunud.

Selle Dobropillja läbimurde kohta ütles Ukraina president Volodõmõr Zelenski sel nädalal, et vabastati 174 ruutkilomeetrit venelaste poolt vallutatud alasid. Miks see läbimurre venelastel ei õnnestunud?

Ma arvan, et siin on põhjuseid mitu. Esiteks see, et Ukraina suutis õigeaegselt tuua juurde reserve ja kui rindejoonest läbi murti, siis suudeti juurde tuua mitte lihtsalt reserve, vaid ka väga kogenud üksuseid, näiteks azovlased, kes suutsid reageerida ja osutada seal väga tõsist vastupanu ja puhastada neid alasid.

Teiseks see läbimurre Vene poolelt toimus suhteliselt kitsal lõigul ja nad ei suutnud seda laiendada. Püüti kaitsest läbi imbuda väikeste gruppidena ja kui kaitseliinist oldi möödas, siis liiguti kiiresti edasi, aga tagajärjeks oli see, et need väiksed grupid ei suutnud konsolideeruda, et tekitada mingisugust sellist tõsisemat rünnakut. Lisaks ei suudetud ka neid väikeseid gruppe varustada piisavalt ja tuua inimesi sinna juurde. Ukraina kiire tegutsemine ja venelaste valearvestused rünnakusuuna laiendamisel on peamised põhjused, miks ei ole suudetud pealetungi edu saavutada.

Kas see ongi tänapäevane lahingutaktika, et kasutatakse väikseid gruppe?Kuuldavasti ei ole see rindejoon ka nii lihtsasti jälgitav seal, et vastane võib mõnes mõttes olla igal pool.

See on pigem ikkagi tingitud sellest, et see maastik on seal tihti avatud ja ennast on väga raske varjata. See tähendab seda, et need tegevused ja kindlustused tulevad selliste tugipunktide kaupa rindejoone peale ehk ei ole sellist pidevat joont.

Lisaks on Ukrainal tõsised probleemid mehitamisega ja inimesi lihtsalt ei jätku. Seetõttu pole ka nii-öelda kaevikut, mis on täismehitatud.

Veel hoolib Ukraina oma inimestest, oma sõduritest ja püütakse hoida eesliinil võimalikult väikest koosseisu, et vältida kaotuste teket. See on see põhjus ja loomulikult ka tehnilised vahendid, sest liikumine ei toimu mitte ainult rindejoonel, vaid paarikümne kilomeetri ulatuses nii ühele kui teisele poole. Tänu sensoritele on see aga väga kiiresti ja kergesti avastatav ning see teeb igasuguse liikumise seal väga raskeks.

Ajaleht The Wall Street Journal kirjutas sel nädalal, et Ameerika Ühendriigid hakkavad jagama ukrainlastele luureinfot, et anda Venemaa sügavuses täppislööke näiteks nafta taristu pihta. Meile teadaolevalt on Ameerika Ühendriigid tegelikult varemgi luureinfot andnud, aga mis nüüd muutus?

Tõepoolest Ameerika Ühendriigid on jaganud seda luureinfot suuremal või vähemal määral juba sõjategevuse algusest saadik. Tõsi küll, et oli mingi periood, kui uus administratsioon mingiks hetkeks teatud ulatuses selle info jagamise peatas.

Teistpidi, ma arvan, et kui me räägime nüüd infrastruktuuri ründamisest, mis asub Venemaa territooriumil ja kui me räägime mingisugustest tööstustest või energiataristust, siis ilmselt on ukrainlastel endil ka need suured objektid ja asukohad tegelikult teada. Ma usun, et Ukraina inimluure territooriumil on ka väga hea. Pigem ma arvan, et see Ameerika luureinfo jagamine puudutab rohkem selliseid objekte, väeosade või vahendite koondamisi, mis on nii-öelda ajutise iseloomuga, mis on uued ja tekivad juurde. Näiteks, kui ehitatakse mingisugune uus tehas šaheedide tootmiseks või kui hakatakse kusagile koondama ja ladustama mingisugust tehnikat või vägesid. Selline värske info, mis on sõjalise tähtsusega.

Viimase nädala märksõna on olnud Tomahawki raketid. Kas saaksite selgitada, millega on tegu, millised on nende tehnilised näitajad ja miks venelased selle uudise peale, et võib-olla USA annab need Ukrainale, niivõrd endast välja läksid?

Tegemist on tegelikult väga hea relvasüsteemiga, mida Ameerika on erinevates sõdades ka piisavalt palju kasutanud. Tomahawkid tulid relvastusse umbes 1980. aastate alguses. Neid on pidevalt edasi arendatud ehk neid raketitüüpe on väga erinevaid ja neid on pidevalt täiustatud erinevate funktsioonide tarbeks.

Valdavalt seda raketti lastakse ikkagi laevade pealt. Nii allveelaevade kui ka veepealsete laevade pealt, aga viimasel ajal on katsetatud ja tehtud ka selliseid seadeldisi, mis paiknevad maal, sest kui me räägime nende andmisest Ukrainale, siis ilmselt Ukrainal selliseid laevu ei ole. Kui Ukraina need raketid saab, siis me räägime ikka ikkagi maapealsetest laskeseadeldistest.

Rakett on väga efektiivne. Ta on natuke alla kuue meetri pikk ja lõhkepea on seal alla poole tonni. Tähtis on ka see, et ta on tunduvalt kiirem, kui on droon ja teda on palju raskem tabada ehk kindlasti väga hea relvasüsteem, mis on lahingutes ennast tõestanud. Kui ukrainlased need saavad, siis ma usun, et see aitab kindlasti nende võidule kaasa.