Tundub, et oled saamatu poepidaja, kui sul iseteeninduskassat pole. Need on kõikjal. Igaüks erinev ja omamoodi kentsakas, tundma pead neid kõiki lausa intiimselt. Vahel nad on toredad ka, kui ostad näiteks kondoome või midagi üksikut. Mu elukaaslane näiteks naudib pärast pikka päeva suhtlemist poes omaette toimetamist. Ka minu poeskäike kiirendab iseteenindus tihti.

Kuid Eesti poodides on tasakaal ammu katki. Igatsen võimalust, et mind teenindataks. Kõiki kassasüsteeme ma muidugi läbi ja lõhki ei tunne ja kindlasti saab tähtsalt teatada, et kasutaja (loe: mina ja sina) on loll! Ta ei oska meie selvekassat kasutada! Kuid kas kassa on hästi disainitud, kui hea kasutuskogemuse jaoks pead olema IT-spetsialist ja tundma iga peidetud funktsionaalsust? Ma olengi muide IT-kraadiga, ikka jään jänni.

Eelistan kindlasti jooksvalt puldi- või telefonilahendust paiksetele seadmetele. Saan tooteid ükshaaval piiksutada ning kohe kotti laduda. Ometigi on puu- ja köögiviljalett miskipärast sissepääsu juures ja mu tomatid jäid ikkagi suure lihakäntsaka ja limpsipudelite alla, aga vähemalt kohe oma kotis. Järgmine kord jätan meelde tomateid hiljem võtta või hoian seni käes, kuni koeratoit on skännitud.

Oluline on ka võimalus puldi ja telefoni vahel valida, sest nutitelefoni ei saa ega tohigi inimestelt eeldada. Nutika nõudmine on mitte ainult vanurite, vaid ka sotsiaalmeediapaastu pidava teismelise kiusamine. Eakate soodukas kümme protsenti ühel päeval nädalas ei korva kuidagi kliendikaardi ainult nutikapõhiseks tegemist.

Kõikides poodides muidugi pulte pole, ainult statsionaarsed ja hea õnne korral ka järelmõttena äppi lisatud telefoniskännerid. Kui ainult äpp mind pärast järjekordset uuendust välja poleks loginud.

Ometigi on mul väga minu elukoha spetsiifiline mure. Nimelt pole mu kodupoes levi ehk sisse logida ei saagi, telefoni ostupuldina kasutamisest rääkimata. Poodnikud on asjaga kursis ning suure osa vabast pinnast täis kleepinud tasuta paroolivaba wifi reklaami.

Kuid kas on ka teie ülemus teid hurjutanud pooleli jäänud küberturvalisuse koolituse eest, mis käskis avalikke wifi-võrke karta nagu katku? Teen siis ehk jäätise nimel telefoni VPN-ühenduse või trööstin hirmsaid paikseid masinaid? Loodan, et mu vanaemal on ka VPN-i äpp installitud. Seisan ehk kaks vahekäiku eemal lõppevasse tavakassa järjekorda?

Paiksed kaaludega kassamasinad on piinarikkad. Neile meeldib mõtlemiseks aega võtta: "Skaneerisid, aga kas panid kaalule? Ei? Paanika! Siiski panid, kaalume siis. Mõtlen! Nüüd saad järgmise toote läbi lasta." Teenindamine liigub teosammul, eriti kui end kassapidajaga võrrelda. Ka kaalualad on pisikesed, kui kärutäie kaubaga laekuda. Ühes väiksemas poes ei mahtunudki käru sisu ühte masinasse, pidime kahekesi kõrvuti kassasid opereerima.

Tagatipuks on need masinad erakordselt pirtsakad. Asetad toote natuke valesti, seade pahandab, nõuab inimest. Töötaja on ametis kolme teise samasuguse pseudoveaga ning sinuni niipea ei jõua.

Lisaks on tarkvara ise tihti üsna piiratud. Mõnes masinas ei saa näiteks kogemata skanneeritud toodet ise eemaldada. Järgmises on vaja kogus enne toodet sisestada. Kas poodi minnes mõtled, et tahaks kuute? Kuute mida, äkki banaani? Esmalt ikka mõtled asja enese peale ja siis koguse. Miks masin vastupidist loogikat nõuab?

Mõnes kassas pole ilmselge, kuidas tootekoodi käsitsi sisestada, kui triipkood katki on. Näen vaeva lihtsate tegevuste tegemiseks. Vahel ei saa enam kliendikaarti registreerida, kui oled liiga kaugele läinud ning tagasinuppe pole kuskil. Laskumata iga poeketi masina hingesoppidesse on tunne pigem eemaletõukav. Osa kassadest karjuvad ja piuksuvad kõrvulukustavalt. Ma ei taha kasutada tüli ja lärmi tekitavat vinguvat masinat, mille tõttu kulub rohkem aega, närve ja jaksu. Tekib küsimus, miks mulle selle teenindamise eest palka ei maksta.

Mis viib meid teenindajateni. Olete kunagi vaadanud, millise vilumusega kassapidajad toimetavad? Tempo ei lange, olgu tooteid palju tahes. Erandjuhud, mis isemasinate puhul töötaja sekkumist nõuavad, lahenevad märkamatult. Saan samaaegselt kotte pakkida, jätta tomatid viimaseks ja kaubaga lausa tetrist mängida. Maksmisel pole tarvis vajutada kolme erinevat nuppu, et boonusraha kasutada või maksevahendit valida. Piisab sõnast. Lisaks naudin ka inimestega lävimist, kena õhtu soovimist.

Kaugeneme tehnika keskel teineteisest aina enam. Muidugi on poemüüja tööpäev armutu, ei kustu mälust pilt poemüüjast ema kuivi ja katkiseid käsi kreemitavast tütrest. Iseteeninduskassa on siiski ka teenindaja elu lihtsustamiseks. Me ei hinda rasket tööd tegevat töölist kõrgelt ning vaatame tihti viltu ka kutseharidusele, mis mind nukraks teeb.

Seetõttu olen ma mitte iseteeninduskassade kaotamise, vaid vähendamise poolt. Enamik poode on silma järgi asendanud umbes 70–90 protsenti oma tavakassadest. Allesjäänud kaks-kolm tavakassat on aga enamasti kinni. Vahel üüratute järjekordadega, mis näitab nõudlust ning eelistust. Mõnes poes võtab ainus inimkassa ainult sularaha vastu või pole sedagi kassat. Aina enam seisangi pigem kauem järjekorras, kui kasutan oma täis käruga iseteenindusmasinat.

Olen IT-nupukas ja kurdan. Mida siis pensionärid või puuetega inimesed tunnevad? Kas vaegnägijate jaoks on igas masinas ekraanilugejad, füüsilised klahvid või muud abivahendid? Need küsimused laienevad ka ostupultidele, mitte ainult paiksetele kassadele. Kõikides poodides ei saa ka ostupulte hästi kätte, sest isikutuvastussüsteem ei tööta hästi.

Minusugused, kellele lihtsalt meeldibki tavakassas käia, tunduvad selliste küsimuste kõrval pisikese murena. Ka ärilise poole pealt tahaks näha, kas kasum on suurem pärast kõikide süsteemide paigaldamist ja pidevat hooldust kui kassapidajale elamisväärset palka makstes. Kas läbilaskevõimekus tõusis kordades? Äkki on inimkeskne lähenemine õiglasem, kaasavam, ilusam ning mõne kohutava iseteenindussüsteemi puhul ka tulusam.

Soovin meile vähem iseteeninduskassasid, et kõik saaks poodelda nii, nagu vaja ja tahtmist on. Ma ei soovi poodelda ainult nii, nagu ärikad käsivad.