Kõigile meeldib rääkida Eesti digiriigi eduloost, kuid vähe räägitakse sellest, kuidas inimesed end selles virtuaalriigis tunnevad. Vanemaealisi on Eestis viimase rahvaloenduse järgi üle 270 000 ja uuringute kohaselt on just nemad need, kes tajuvad digiriigist välja jäämist kõige valusamalt.

Euroopa Liit nimetas digioskused juba 2006. aastal kaheksa üldoskuse hulka. See tähendab, et tegemist on ühe valdkonnaga, milles orienteerumiseta on oodata inimese elukvaliteedi langust.

"Ma ei tea, kui mul lapsi ei oleks, kas ma siis jääks ellu," tunnistas 88-aastane Virve Jõesaar. Ta loodab digiasjaajamises oma laste peale ja ongi nõuks võtnud nutielust eemale hoida. "Aga kui sularaha ära kaob, ma ei tea, mis siis meist saab," tõi ta näite sellest, kuidas siiski paratamatut digipealetungi tunneb.

Jõesaare noorem sõbranna Elle Palmiste ei ole samuti nutiasjadega sina peal, kuid tal pole ka lapsi, kelle peale loota. "Eks siis need valla asjamehed hoolitsevad, päevakeskuses," loodab Palmiste. "Kuskil mingist digiallkirjast räägitakse, siis ma ei saa arugi, mida see tähendab." Ta peab end aga liiga eakaks, et praegu veel uude valdkonda sukelduda. "Alguses küll õpetati, aga minust polnud ju õppijat. Meil olid ka kursused küll, aga ma ei näe ju. Mida ma vaatan?" küsis Palmiste.

Need, kellel nooruslikku abi lähedusest võtta ei ole, peavadki otsima ja leiutama lahendusi, kuidas ja kelle käest digiteemadel nõu saada. Tuleb välja, et selleks on võimalusi küll, aga mõned on kallimad kui teised. Soodne, sõbralik ja kodune on väiksemate asulate elanike jaoks näiteks raamatukoguhoidja abi.

Halliste raamatukogus töötav Sirle Tellis on saanud eksperdiks igas küsimuses, mis tihti just eakatele klientidele muret valmistavad. Ta on aidanud seadistada telefone ja sülearvuteid, kuid käinud mõnikord isegi kodudes, et oma teadmistega teisi aidata.

Uuringutest on välja tulnud, et vanemaealised ei õpigi asju igaks juhuks, vaid ikka siis, kui päriselt vaja. Kalur Madis Seim tegi sunnitud tiigrihüppe, sest pidi oma järvelkäikudest ja kalasaagist täpselt ette kandma.

"Elu sunnib," võttis Seim teema kokku. Ta peab tänapäeval hakkama saama andmete sisestamisega otse paadist. Tahvelarvutiga tegutsemine võib küll nüüdseks juba käpas olla, kuid tehnika ei ole looduse meelevallas kunagi sama töökindel kui pliiats ja paber. "See teeb kurjaks küll, et talvel peavad seda atribuutikat kõik taskud täis olema. Siis on ta külmunud, siis ta ei tööta," loetles kalamees. Mõnikord on ta puutetundliku tahvelarvutiga suisa hädas, sest sisestatud andmed võib hoopis sassi ajada, kui peenele tehnoloogiale märja varrukagagi vastu minna. Sellest hoolimata on kalur uuendused nüüdseks omaks võtnud.

"Mina tunnen küll, et olen ülearune," ütles Palmiste. Üha enam populaarsust koguvad iseteeninduskassad, digiallkirjastamine, internetimaksed ja muud paljudele lihtsana tunduvad digilahendused tunduvad tema jaoks kasutamatud, kuid muudmoodi asju ajada enam tihti ei saagi. "Meist nagu minnakse mööda. Nagu oodataksegi, et kaoks nad ära ja polekski enam selliseid inimesi," tõdes Jõesaar nukralt.

Tartu Ülikooli sotsiaalteaduste doktor Maria Murumaa-Mengel ütleb, et inimesed tunnevad end tihti süüdi oskuste puudumises, kuid süüdlane ei ole selles olukorras tegelikult üldse nii üheselt leitav. "Asi ei ole selles, et sa oleksid vana. Vanu inimesi on väga palju, nad on ühiskonna loomulik ja vajalik osa. Asi on selles, et midagi on tehtud kas liiga keerukaks või midagi on sinu teadmistes puudu," ütles ta.

"Väga sageli on probleemiks see, et need, kes loovad süsteeme, kes teevad neid teenuseid – seda ei tehta meelega, vaid see juhtub kogemata – me loome neid oma näo järgi. Ma loon infosüsteemi sellistele inimestele nagu mina," selgitas ta. Nii siis juhtubki, et inimesed, kelle elu digisüsteemid peaks lihtsamaks tegema – näiteks eakad, kelle jaoks oleks mugavam mitte maalt linna ametiasutusse reisida – ei saa oodatud kasu. Selle asemel tunnevad mahajääjad end üha halvemini.

Mõnikord Halliste raamatukogu külastav ja sealt tuge saav Tiiu Jürgenson julgustab aga kõiki eakaid oma digioskusi arendama ja kursustele minema. Tema hinnangul vaibus Tiigrihüppe initsiatiiv liiga ruttu ja kõik ei jõudnudki selle rongile astuda.

"Meil on öökullilendu vaja," ütles Murumaa-Mengel. Protsessi, mis viiks rahulikult kõik soovijad sinna, kus neid digimaailmas oodatakse. Kuid tema arvates ei tohiks jätta kogu vastutust lahkete raamatukogude õlule, vaid digioskuste arendamisega peaks rohkem tegelema need, kes nende oskuste kasutamise pealt päriselt kasu saavad ja kasumit teenivad – riik ja telekomiettevõtted ning nendega koos ka ülikool. "Riik võiks olla suure plaani mehhanism. See, kellel on natuke pikem plaan kui see, et me saime neljaks aastaks Euroopast rahastuse, teeme nüüd kähku midagi ära," unistab ta pikast öökullilennust.

Mirjam Mõttuse autorisaade "Siin me oleme" on ETV eetris reedeti algusega kell 20. ERR-i portaalis saab värsket osa vaadata juba praegu selle loo juures olevast videost.