Kanepis on kaks kalmistut, millest üks asub keskuses kiriku kõrval ja teine, 1847. aastal rajatud Kanepi-Ala kalmistu jääb kirikust umbes kilomeetri kaugusele.

"Saadi kohe aru, et kellatorn on vajalik, sest kirikukell siia hästi ei kosta," ütles muinsuskaitseameti Põlvamaa nõunik Anu Lepp. "1880. aastatel võeti tõsiselt ette, tehti korjandusi, laulukoor laulis, taluperemehed panid omad rahad kokku ja ehitatigi uhke kellatorn siia."

Ta märkis, et torni ehitamisel on kasutatud palju materjali, mis on ilmselt taaskasutatud. "Sarikates on mingid tapikohad sees, ilmselt nad on olnud kusagil ennem juba kasutusel, mingi muu ehitise juures. Selline omamoodi taaskasutus 19. sajandi lõpus," sõnas ta.

Kellatorn on nüüd taastatud ja olemas, aga kella selle torni tipus ei ole. 90. aastate algul varastasid metallivargad kella ära, aga kell saadi siiski kätte.

Kanepi endine vanemkonstaabel Toivo Mündi rääkis, et sel ajal toimus palju värvilise metalli vargusi. "Varastati elektritraate, elektrimootoreid ja loomulikult see pronksist kell ka, aga ilmselt ei leitud kokkuostjad, kes ta oleks endale ära ostnud. Ta jäi sinna seisma, sest kell oli kaetud kuuseokaste ja männiokastega, ta oli kaua aega seal seisnud."

Mündi meenutas, et toona keegi kuritööteadet varastatud kella kohta ei edastanud. Kella leidis ta hoopis juhuslikult metsast, mõnesaja meetri kauguselt kellatornist.

Lepp märkis, et kell on praegu kunstimälestisena muinsuskaitseametis arvel ning asub Heimtali kirikus Võrumaal. "Teda on nii-öelda sinna laenatud, nii kaua, kuni kellatorn korda saab."

Lepa sõnul sai kell kellatorni paika tõenäoliselt 1889. aastal. Parasjagu peetakse koguduse ja valla vahel läbirääkimisi, et kell jõuaks Heimtali kirikust oma vanasse asukohta tagasi kellatorni. Seni on aga kalmistul käijatel korda tehtud tornistki rõõmu.