Selles, et hiljutistel kohalikel valimistel koondusid paljud vene emakeelega valijad Keskerakonna või Narvas Mihhail Stalnuhhini valimisliidu selja taha, ei ole midagi erakorraliselt uut. Nii on see olnud laias laastus juba ligemale 30 aastat ja pigem võiks otsida vastust küsimusele, kas selline olukord ka kunagi muutub ja kui, siis mille mõjul.

Tänavuste valimistulemuste selgumisel kõlasid seisukohad, et venekeelsed valijad, olgu Narvas, Kohtla-Järvel, Maardus või Tallinnas, väljendasid sel moel protesti. Küll Venemaa kodanikelt valimisõiguse äravõtmise, küll eestikeelsele õppele ülemineku, küll piirikontrolli tõhustamise, küll Eestis Moskva patriarhaadi mõju piiramise katsete, küll Ukraina toetamise vastu. 

Seekordseid valimisi oleks siiski asjakohatu erakordseteks protestivalimisteks liigitada. Või kui seda teha, siis tuleks tõdeda, et see protest on kestnud juba üle 30 aasta ja tegu on üldistatult öeldes protestiga eestimeelsuse vastu.

Suur osa venekeelsetest valijatest on  aastakümneid hääletanud Narvas Stalnuhhini ja tema vaateid jagavate poliitikute poolt sõltumata sellest, kas parajasti on Vene kodanikelt võetud valimisõigus või lastud neil hääletada; kas tuleb minna eestikeelsele õppele või saab koolides rahulikult vene keeles vanamoodi edasi toimetada; kas punatank seisab Narva jõe kaldal või sõjamuuseumis Viimsis ja pronkssõdur Tõnismäel või kaitseväe kalmistul; kas Eesti riik on püüdnud venekeelseid elanikke pöörata eestimeelsuse suunas siidistes või veidi karedamates kinnastes. 

Ei ole kahtlust, et tööpuudus, madalam palgatase ja muud toimetulekuprobleemid aitavad vimma koguda. Aga paraku ei saa üksüheselt järeldada, et kui inimestel läheb majanduslikult hästi, siis kasvab ka nende armastus sellele riigi vastu, kus nad elavad. Tasub meenutada, et pronksiöö oli 2007. aasta kevadel, mil Eesti majanduses oli üks paremaid õitseaegu: kasv ulatus kümne protsendini aastas ja ka inimeste sissetulekud tõusid sel ajal mühinal. 

Nii Keskerakonna märki kasutades kui ka ilma selleta oskavad stalnuhhinlased kohalike inimeste hoiakuid valimistel häälteks pöörata. Läbivaks tunnusjooneks poliitilise kapitali kogumisel on vastandumine Eesti riigi poliitikale. 

Pole olnud juhuslik, et mitmed Ida-Virumaalt riigikokku valitud poliitikud on jätnud hääletamata näiteks küüditamise aastapäeva avalduse poolt või Venemaa agressiooni vastu Gruusias või Ukrainas.

Küll aga toob osa Ida-Viru linnade valijate lemmikuid kohalike probleemide allikana esile Eesti valitsuse, mis ei hoolitse hariduse ja meditsiini eest, vaid kulutab raha relvade ostmiseks. Seejuures ei reeda nad kuidagi, et kaitsekulutuste suurendamise põhjuseks on sõjakas idanaaber. Nad hoiduvad teadlikult nimetamast Venemaad agressorriigiks või Vladimir Putinit diktaatorliku režiimi juhiks.

Viimase paarikümne aasta jooksul on olnud üksikud nii-öelda avatud aknad, mil Ida-Virumaa suuremates linnades on ka teistel poliitilistel jõududel õnnestunud lühikeseks ajaks edu saavutada. Üks aeg oli 2021. aasta valimistel, mil Jüri Ratas proovis Keskerakonda eestimeelsemaks muundada ja osal senistel põlistel toetajatel tekkis korraks segadus, mis parteiga nüüd tegu on.

Teised perioodid on olnud siis, kui Kohtla-Järvel või Narvas on olnud suuremad korruptsiooniprotsessid, mille järel on lühikeseks ajaks löönud kõikuma valijate usk senistesse juhtidesse, keda on varem vankumatult usaldatud. 

Aga need ajad on kiiresti mööda läinud. Ilmekalt võttis sellise hoiaku kokku üks eelmisel nädalal ühismeedias ilmunud kommentaar uudisele, mis käsitles kahte altkäemaksu võtmises süüdi mõistetud Kohtla-Järve poliitikut. Selle sisu oli kokkuvõtvalt, et kui tuleb valida korruptandi ja natsionalisti vahel, siis tuleb hambad ristis eelistada korruptanti. Natsionalistide all peetakse sisuliselt silmas kõik poliitikuid, kes seisavad eesti keele, kultuuri ja riigi säilimise eest, sest kõik, mida võetakse ette selle tugevdamiseks, ongi selle mõttemaailma kandjate silmis natsionalism. 

Mihhail Stalnuhhin on avalikult korduvalt öelnud, et teda ei huvita, mida arvatakse temast mujal Eestis. Talle on tähtis, mida arvavad temast narvalased. See on pragmaatiline lähenemine. Aga tuleks silmas pidada, et ülejäänud Eesti poliitikutel on keeruline oma valijatele müüa maha seda, miks peaks rohkem avalikku raha panustama linna, mille elanike lemmikpoliitik sõimab Eesti valitsust fašistideks.

Kuidas saaks selliseid sügavalt juurdunud hoiakuid muuta? Lihtsaid retsepte ei olegi. On ilmselge, et teised erakonnad peavad hakkama ka Ida-Viru linnades tegutsema. Sellest on vähe, kui seal vahel visiitidel käiakse ja selfisid tehakse. Ebareaalne on loota, et üks Katri Raik jõuaks Narvas suuremat mõju omavatest poliitikutest ainsana seal kogu Eesti riigi huvide eest seista.

Muutusteks on vaja, et piirkonnas suureneks igas mõttes eestimeelsete elanike osakaal. Sellele aitaks kõige paremini kaasa riigiasutuste toomine Ida-Virumaale. Riigi kehtestamisel on vaja sellist suuremat enesekindlust, nagu oli Kirde-Eestis 1990. aastate esimeses pooles. Samuti on tähtis jätkata visa tööd venekeelsete inimeste kaasamiseks Eesti ühiskonda, olgugi, et see toob tulemusi loodetust tunduvalt aeglasemalt. 

Soovitan lugeda Narva juurtega ettevõtja ja sinna Vaba Lava teatrikeskuse rajanud Allan Kaldoja pikemat artiklit "Narva helge tuleviku võimalused", mis ilmus ajakirja Akadeemia Virumaa erinumbris. Narva olukorra kirjeldamise kõrval toob ta välja võimalused, kuidas rohkem Eestit Narva saada. See eeldab terviklikku tegutsemist mitmes suunas, muu hulgas selliste töökohtade loomist, et noored tahaksid Narva tulla ja jääda, kultuuriruumide järjepidevat ühendamist, linnaruumi nüüdisajastamist. 

Kaldoja meelest võiks eesmärk olla, et meie mitte-eestlastest ühiskonnakaaslased valdaksid peale emakeele eesti keelt ning jagaksid vähemalt põhiosas Eesti komberuumi ning kultuurikoodi. Selle eesmärgi saavutamine ei ole odav. Aga see on möödapääsmatu, kui tahame, et meie piir jääks sinna, kus ta praegu on, ning ühiskonna sisemist vastandumist oleks vähem.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.