Tahaks näha, et Tallinnas ja Ida-Virumaa linnades hiljutistel valimistel edukas olnud Keskerakond tasub oma vana võla ning toob eesti keele õpetamise koolides ummikust välja. Just nii, nagu oli nende valimiskampaania loosung ja programmi pealkiri.

Miks see Keskerakonna vana võlg on? Seepärast, et kõige tõsisemad probleemid eesti keele oskusega on neis linnades, kus see erakond on pikka aega võimul olnud. Nende linnade koolid, mille paljude lõpetajate eesti keele oskus on vilets või puudub sootuks, on olnud munitsipaalkoolid.

Keskerakondlikel linnavalitsustel on olnud juba ligemale 30 aastat võimalik korraldada nii, et nende koolide lõpetajad suhtleksid vabalt eesti keeles ja omaksid tänu riigikeeleoskusele Eesti tööturul avaramaid võimalusi. Aga keskerakondlikud linnavõimud pole seda suures osas teinud.

Tagajärjeks on muu hulgas seegi, et kaitsevägi kavatseb keelduda eesti keelt viletsalt oskavate noorte võtmisest ajateenistusse. Kaitsevägi on aastakümneid teinud tänuväärset tööd venekeelsetele noortele eesti keele õpetamisel. Sisuliselt on selline järeleaitamine olnud aga munitsipaalkoolide järjepideva hooletu praaktöö paikamine. Normaalne oleks ju, et koolid õpetavad eesti keelt ja teisi üldaineid, kaitsevägi aga neid oskusi, mida on vaja Eesti riigi kaitsmiseks.

Paljudele põhikoolilõpetajatele jääb edasisel haridusteel puuduliku keeleoskuse tõttu suletuks gümnaasium. Kui siiani on olnud veel võimalus maanduda kutsekooli, siis seegi uks hakkab sulguma, kuna Ida-Virumaa kutsehariduskeskus kavatseb üle minna täielikult riigikeelsele õppele. Kutsekooli asi on samuti õpetada ametit, aga mitte eesti keelt. Sellega tegeldakse põhikoolides üheksa aastat.

Üleminek eestikeelsele õppele Ida-Virumaa kutsehariduskeskuses võib tunduda esialgu võimatu missioonina. Kutsehariduskeskuse ebapiisava eesti keele oskusega õpetajad on võimalik hea tahtmise korral välja vahetada ja seda on viimastel aastatel ka suures osas tehtud. Aga kelle vastu vahetada välja need õpilased, kes on üheksa aastat põhikoolis justkui eesti keelt õppinud, aga tulemus on nullilähedane?

Seda võivad kinnitada paljudki õpetajad, kes seisavad õpilaste ees ja tajuvad, et suuremale osale klassis olijatele ei jõua nende eestikeelne jutt üldse kohale. Või ka näiteks need inimesed, kes käisid eelmisel nädalal kodanikupäeval rääkimas Ida-Viru kutsehariduskeskuse noortele oma kogemustest ja elust. Kui saalitäis kuulajaid ei saa aru isegi küsimusest, mis linnast te pärit olete, siis veelgi vähem on põhjust loota vastuseid küsimusele, millised on teie ideed, et kohalike noorte elu paremini korraldada.

Selle kogemine teeb nukraks ja nõutuks. Kas selline olukord, kus õpetaja räägib tunnis päevast päeva eesti keeles ja suurem osa õpilastest ei saa midagi aru, pole mitte aja ja raha raiskamine, mis viib varem või hiljem motivatsiooni nulli nii õppijal kui ka õpetajal? Kui olla küüniline, siis võiks sellises klassis õpetaja rääkida mida iganes, nagunii ei saa keegi midagi aru.

Samal ajal on asjakohane ka küsida, kas selline olukord peaks kestma veel aastaid või isegi aastakümneid, nagu on seni, mil pärast Eesti taasiseseisvumist on sirgumas juba mitu põlvkonda venekeelsetest peredest pärit Eesti elanikke, kes eesti keelt ei mõista.

Kui ei, siis tuleks eelkõige just Keskerakonnal, mis on kõige autoriteetsem erakond Eesti vene valijate seas, anda selge sõnum, et eestikeelse õppega ei saa enam vanamoodi edasi minna. Seejuures ei ole kasu sellest, kui algab taas süü veeretamine riigile, et pole pööratud piisavalt tähelepanu, pole õpetajaid, metoodikat, keelekeskkonda ja nii edasi. Keskerakonna jaoks võiks olla auasi korraldada võimalikult kiiresti nii, et munitsipaalkoolide lõpetajatel oleks eesti keel selge nagu vesi.

Muidugi on seejuures tähtis ka koostöö haridusministeeriumi ja mitmete riigiasutustega. Samamoodi ei jää kutsehariduskeskustel üle muud, kui hakata kiirkorras ja intensiivselt tegema eesti keele õpetamisel seda järeleaitamistööd, mis on seni osaliselt olnud kaitseväe õlul. See nõuab jällegi lisaraha, -inimesi ja -pingutusi. Aga millised oleksid paremad alternatiivid?

Eestis on kindlasti ka neid inimesi, kes leiavad, et see on igaühe enda viga, kui nad ei taha ega viitsi eesti keelt õppida, ning riik ei peaks tegelema nende inimeste veenmise ja poputamisega ega kulutama selle peale avalikku raha.

Siiski ei oleks see Eesti julgeolekule hea, kui lisanduks igal aastal tuhandeid täisealisi noori, kes ei leia keeleoskuse puudumise tõttu elus kohta. Nad oleks kerge saak nii kuritegelikule maailmale kui ka Venemaale Eesti-vastaste tegevuste kavandamisel ning lisakoorem sotsiaalabisüsteemile.

Eesti keele oskus üksi ei tähenda ilmtingimata eestimeelsust, aga see on oluline sild teel selle poole, nagu ka selleks, et tekiks huvi Eesti kultuuri ja ajaloo vastu ning emotsionaalne lähedus riigiga.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.