Viimase viie aasta jooksul on Eestisse saabunud 130 180 ning lahkunud 64 368 inimest, mis on positiivse rändesaldo tulemusel suurendanud Eesti elanike arvu 65 812 inimese võrra (statistikaamet, 2025). Kui vaadata Eestisse elama asunute tausta, siis lisaks Eesti kodanikele on suurimad grupid Ukraina, EL-i, muu ning Venemaa kodakondsusega inimesed.

On iseenesestmõistetav eeldada, et Eestisse pikaajaliselt jäävad inimesed lõimuvad siinse eluga kas tööturu, hariduse (mis on ka Eestisse tuleku peamised põhjused) või laiemalt ühiskonna eri tasandite kaudu.

Üks peamistest lõimumise soodustajatest on kohaliku keele oskamine. Kui laste puhul aitab seda saavutada eestikeelne haridussüsteem, siis täiskasvanute puhul on asi keerulisem. Täiskasvanutele õppimiskohustus ei kehti ning sõltub väga palju inimese enda motivatsioonist riigi pakutavate võimaluste toel eesti keel selgeks saada.

Eesti keele oskus peab olema norm(aalsus)

Haridus- ja teadusministeeriumi 2022. aastal algatatud eestikeelsele õppele ülemineku reformi peamiseks käivitajaks oli see, et paljude vene õppekeelega koolide laste eesti keele oskus ei olnud kohustusliku haridustee lõpus edasiõppimiseks või töötamiseks piisav, mis üldiselt mõjutab väga palju hilisemat konkurentsivõimet elus.

Lühidalt öeldes peab riik kvaliteetse eestikeelse haridusega tagama kõigile võrdsed võimalused olla tööturul ja ühiskonnas edukas ning ennast täiemahuliselt teostada. Täpselt sama kehtib täiskasvanute eesti keele õppe kohta, mille eesmärk peab olema reaalse keeleoskuse saavutamine.

Sageli tajutakse eesti keelt ja selle õppimist riigi kohustusena või survena oma identiteedist lahti lasta, andmata aru, et tegelikult on riigikeele oskusel väga tugev funktsionaalne roll, mis mõjutab nii sissetulekuid, töötusriski, sotsiaalset kuuluvust kui ka lihtsalt võimalust ennast ümbritsevast aru saada. Näiteks 2024. aastal oli eestlaste seas töötuse määr 5,9 protsenti, seevastu venelaste ning muust rahvusest inimeste seas 10,9 ja 13 protsenti, kuid keeleoskust tööturule pääsemisega seostavad uuringud laiemalt.

Lisaks põhjustab eesti keele mittevaldamine seda, et eestikeelne riik ja ühiskond hakkavad osaliselt võõrkeelestuma, näiteks tarbijal on keerukam eestikeelset teenindust saada ja igapäevane töötamise keel võib erialati eesti keele asemel olla mõni võõrkeel, mis ei ole kuidagi kooskõlas eestikeelse riigi aluspõhimõtetega.

Ma ei arva kindlasti seda, et peaksime piirama inimeste ligipääsu tööturule, keeleoskusnõuded karmistama või eraldama eesti keelt mitteoskajad ühiskonnast, kuid riigi ja ühiskonna nõudlikkus tervikuna eesti keele oskamise vastu peab tõusma, sest see panustab väga otseselt riigi konkurentsivõimesse. Väheneb keeleoskamatusest tulenevate töötute arv, vajadus riigi pakutavaid teenuseid ning infot pidevalt võõrkeeltesse dubleerida, tugevneb inimeste riigiidentiteet ning eesti keele õppele ning selle korraldamisele kuluvat raha saab investeerida mujale.

Riigi vastutus

Täiskasvanute eesti keele õppeks kulutati aastatel 2019–2023 68 miljonit eurot, kuid keeleoskuse kasv ühiskonnas on olnud aeglane. 2017. aastal oskas eesti keelt aktiivselt enesehinnanguna 41 protsenti teisest rahvusest inimestest, 2023. aastaks oli see tõusnud 46 protsendini (Eesti integratsiooni monitooring, 2023).

Olgugi, et trend on positiivne ning sellesse perioodi jääb ka Eestisse Ukraina sõjapõgenike vastuvõtmine, ei ole suures pildis probleemi osakaal riigi jaoks vähenenud. Kui arvestada viimaste aastate positiivset rändesaldot, Eesti kasvavat atraktiivsust rände sihtkohana ja ka fakti, et tööhõives on umbes 43 000 inimest, kes ei oska üldse eesti keelt (statistikaamet, 2024), sh sektorites, kus eesti keele oskusele ei ole nõudeid seatud, siis vajab see killustunud valdkond muutusi.

Riik pakub aastas keskmiselt 24 000 tasuta kohta eesti keele õppimiseks, mis on Eesti mastaape arvestades märkimisväärne hulk, kuid kursuste vahelised teed ei ole süsteemselt juhitud ning küsimuseks on ka tulemuslikkus.

Riik peab tasuta kohtade pakkumisel olema nõudlikum, jälgides nende kasutamist ning võtma selge sihi, et kursustel osalenud saavutaksid funktsionaalse keeleoskuse. Samuti peab kasvama õppija omavastutus, riigikogus menetlemisel olev keeleseaduse eelnõu sätestab mh, et edaspidi on eesti keele tasemeeksamil kolmandat korda osalemine juba inimese jaoks tasuline.

Igati asjakohane on arutada ka selle üle, kui palju ja kellele riik peab üldse tasuta eesti keele õpet võimaldama. Hariduses oleme võtnud sihiks, et klassis või rühmas töötav õpetaja peab olema reaalse eesti keele oskusega. Kui seda ei ole, on võimalik tema tööleping lõpetada ning määrata ka ettekirjutus koos sunnirahaga. Samal ajal on eesti keele oskusega probleeme ka paljudes teistes sektorites nagu meditsiin, teenindus ning ühistransport.

On väga positiivne, et kaitseministeerium ja kaitseressursside amet leiavad, et ajateenistuse edukaks läbimiseks on vajalik B1-taseme keeleoskus ning see on plaanis ajateenistusse võtmisel kohustuslikus muuta. Haridus- ja teadusministeeriumil on kavas täiskasvanute keeleõppe korraldamist puudutavad arutelud seotud ministeeriumidega lähiajal avada ning jõuda süsteemi tõhustamise konkreetsete lahenduseni.

Lisaks tuleb avalikus sektoris laiemalt ja süsteemsemalt hakata mõtlema sellele, kui palju me riigina peame võõrkeeltes infot andma. Kas igasuguse teabe paljundamine võõrkeeltesse on ikkagi vajalik või peaksime hoolikamalt mõtlema sellele, mis on see ühiskonna toimimise seisukohast hädavajalik info, mida võõrkeeltes anda ilma et me hakkaks eesti keele õppimise motivatsiooni pärssima sellega, et ligipääs infole on nagunii tagatud. Igasugune muutus on ebamugav ja arusaadavalt käib ka see eesti keele õpetamise ja eestikeelse ühiskonna kohta, aga tuleb pingutada.

Eelnev on reaalsus, mis peegeldab nii Eesti tööturul kui ka ühiskonnas laiemalt toimuvat. Seetõttu ei ole eesti keele oskus pelgalt lisavõimalus, vaid väga praktiline investeering, mis suurendab tööturul konkureerimisvõimet, tõstab sissetuleku potentsiaali ja tugevdab inimese positsiooni ühiskonnas tervikuna.