PPA Lõuna prefektuuri prefekt Vallo Koppel edastas esmaspäeval PPA peadirektorile Egert Belitševile analüüsi, kus võeti kokku oktoobri lõpus Tartus üht inimest pussitanud, seejärel avarii põhjustanud ning sellega lisaks endale ühe süütu kaasliikleja tapnud Tarmo juhtum.

Teenistuslikus järelevalves toodi välja, et politsei oli aasta jooksul reageerinud ligi 20 Tarmoga seotud juhtumile samas peres, kus agressiivne käitumine üha kordus.

Politsei koostas ülevaate 17 juhtumi alusel, mis registreeriti selle aasta 16. aprillist kuni 30. oktoobrini. Esimesed neli sündmust olid aprillis ning juulis oli juhtum, mis lõppes kriminaalkaristusega. Oktoobris oli aga agressiivse käitumise juhtumeid lausa 12.

Poole aasta jooksul oli kaheksa juhtumit, mil ohver kartis koju minna või kodust lahkuda, kaheksal korral oli tegu vaimse vägivallaga ja kolmel korral füüsilise kontaktiga. Neljal korral viis politsei Tarmo kainenema, üheksal puhul läks ta koos isaga või ise ära koju, viiel korral koostati talle lähisuhtevägivalla infoleht, kaheksa juhtumi kohta tehti järelkontroll, kolmel korral edastati omavalitsusele teade abivajavast isikust ning kahel korral edastas politsei info ohvriabile.

Vaimse tervise poolelt toob analüüs välja, et kahel korral olid Tarmol suitsiidsed mõtted, ühe korra viidi ta psühhiaatriahaiglasse ja ühe korra lubas ta ise ravile pöörduda. Kahel puhul soovis Tarmo ise meditsiinilist abi, kuid kiirabi või psühhiaatriahaigla keeldus ning neli korda oli alust arvata, et ta on ravimeid kuritarvitanud.

Juhtumitele reageerinud politseinikud tegutsesid teenistusliku kontrolli kohaselt õiguspäraselt ja lähtusid kokku lepitud juhenditest. Ka on piirkonnapolitseinikud ja uurija võtnud mitmel korral lisainitsiatiivi, suhelnud ohvri ja toimepanija ning partneritega, et juhtumile lahendus leida.

Analüüsi kohaselt edastas politsei kannataja ja vägivallatseja toetamiseks koostööpartneritele vajalikku infot. Samas toob ülevaade välja, et tugimeetmeid saab rakendada, sealhulgas ohvriabiga suhelda siis, kui osalised on sellega nõus. Tarmo ohvrile selgitati lähenemiskeelu võimalust, pakuti võimalust suhelda ohvriabiga ning ka naiste varjupaiga teenuseid.

Piirkonnapolitseinik teavitas psüühilise vägivalla ohvri abivajadusest ka kohalikku omavalitsust, kuid politseil ei ole infot, mida omavalitsus seepeale ette võttis.

Joobes suitsiidseid patsiente psühhiaatriahaiglasse ei võeta

PPA hinnangul tegi olukorra keerulisemaks see, et Tarmot kohustati elama kannatanu reaalses elukohas. Kuigi tema suhtes oli alustatud kriminaalmenetlust kannatanu ründamisega seoses, siis suhted ohvriga paranesid ja kooselu alustati uuesti. Selle tulemusel kohustas kohus vägivallatsejat alaliselt koos kannatanuga viimase aadressil elama.

Ohver kinnitas korduvalt piirkonnapolitseile, et soovib kooselu ja suhtluse Tarmoga lõpetada, kuid suhted taastusid. Osapooled eraldati teineteisest 12 korral, kuid viibimiskeeldu analüüsitud juhtumites ei rakendatud. Teenistusliku kontrolli tegija hinnangul oleks viie juhtumi puhul saanud siiski viibimiskeeldu kaaluda.

Analüüs toob välja, et politsei peab joobes ja suitsiidsed patsiendid viima arestimajja kainenema, sest psühhiaatriakliinikud neid vastu ei võta. Sellisel puhul ei fikseerita aga protokollis kirjalikult, kui kainenejal on suitsiidsed mõtted, vaid antakse see info arestimaja töötajale suuliselt, et ta kinnipeetut hoolsamalt jälgiks.

"Siin on lünk koostööprotsessis politsei, Tartu vangla ja meditsiiniasutuse vahel, sest pole selge, kuidas on tagatud, et suitsiidne patsient kainenemise järel jõuab vanglast psühhiaatriakliinikusse arstide järelevalve alla," toob dokument välja.

29. oktoobril tuvastati liiklusõnnetuse teate puhul, et Tarmo alkomeetrinäit ületas lubatud piirmäära ja see oli kvalifitseeritav väärteona. Kuid selle eest pole aresti ette nähtud, mistõttu ei peetud Tarmot kinni ega võetud temalt ära sõidukit.

Eraldi toob analüüs välja, et PPA-s on eri andmebaaside vahel info killustunud. Ehkki teenistusliku kontrolli käigus ei tuvastatud, et see oleks juhtumi lahendamist mõjutanud, saaks protsess olla lihtsam.

Lõuna prefekt: lahendamist vajab mitu probleemi

Lõuna prefekt Vallo Koppel ütles, et juhtumeid läbi vaadates ei tuvastanud nad politseinike tegevustes olulisi puuduseid, kuid välja joonistusid mitmed probleemkohad, mis vajavad lahendamist.

"Eelkõige on need seotud infovahetuse, vaimse tervise abi ja tugiteenustega," sõnas Koppel.

Sekkumisvõimaluste ja lahenduste leidmiseks kutsus PPA kokku kõik osapooled, kes sellistel juhtumitele reageerivad või teenuseid pakuvad: mitme ministeeriumi, prokuratuuri, kriminaalhoolduse, sotsiaalkindlustusameti, ohvriabi, terviseameti ja kohalike omavalitsuste esindajad.

Ümarlaua eesmärk oli sõlmida konkreetsed kokkulepped, kes, millal ja mida teeb, et selliseid juhtumeid enam ei tekiks. Kõige tähtsamaks peab politsei seda, et vaimses kriisis ja ohtlikult käituvad inimesed jõuaksid arstide hoole alla. Teiseks tuleb tugiteenused kättesaadavaks teha ka siis, kui inimene ei nõustu ohvriabile kontaktide edastamisega.

Kolmandaks tuleb üle vaadata, kuidas toimub infovahetus, kus politsei on edastanud teate abivajavast inimesest. 

Analüüsis toodi välja, et kui tegu on ravimitarvitajaga ja see ravim võib mõjutada sõidukijuhtimist, ei ole politseil võimalust teavitada raviarsti, et ta selliseid ravimeid määrates juhi tervisetõendi tühistaks. Selleks oleks tarvis luua infovahetuse võimalus.

Samuti tuleb luua selge juhend, kuidas ja millal lähisuhtevägivallatsejale kohtupsühhiaatrilist ekspertiisi taolteda, et tema võimalik sundravi vajadus välja selgitada. Ka on politsei hinnangul tarvis kokkuleppeid, et joobes ravivajaid saaks psühhiaatriakliinikusse saata.

Sõltuvusravi peaks olema kättesaadavam ja luua tuleks vaimse tervise EMO, samuti tuleks vägivallatseja saata juba menetluse ajal kohustuslikule nõustamisele. Kui tal on lapsed, siis tuleks hinnata, kas ta on võimeline turvalist vanemlust pakkuma. Lisaks soovib politsei viibimiskeelu pikendamist 12 tunnilt 72 tunnile.