Kuidas peaks suhtuma möödunud nädalal avaldatud USA uude rahvuslikku julgeoleku strateegia dokumenti?

Ma arvan, et üks dokument meid kindlasti ei morjenda, aga natuke tõsisemalt öeldes, siis mingis mõttes ei ole selles endiselt midagi uut. See, et USA praegune president käitub samamoodi nagu 2016. aastal oma esimese ametiaja eel, ei ole uus. Ta ilmselt on kogu oma poliitilises nägemuses pigem igasuguse sekkumise vastane. Ta mähib seda küll rahuretoorikasse, aga üldiselt on ta merkantilist ja näeb kogu maailmale pikaajalist kaubandussuhet läbi äri ja tehingute. Ta on nõus kasutama sõjalist jõudu seal, kus on ohtu seatud Ameerika manöövrivõime vabalt oma äri teha. Seal on ta valmis ka jõudu kasutama ja valikuliselt ka muudes kohtades, aga üldiselt on ta kõigi selle osas tõrjuv, ka alaliste liitlassuhete osas juba 35-40 aastat. See dokument räägib seda sama keelt. See on ennekõike siseriiklikule auditooriumile mõeldud, mõttekodadele, akadeemiale ja ka Euroopa provotseerimiseks, sest meie siin Euroopas, kes me oleme mõttekodadest ja inimestest, kelle asi on arvata igapäevaselt midagi, üleküllastunud, siis loomulikult me sellele liimile oleme ka läinud. Nii nagu JD Vance'i kõne Müncheni julgeolekukonverentsil ajas meid pööraseks, siis nüüd oleme jälle suures segaduses ja hüsteeritseme.

Peale seda JD Vance'i kõnet Münchenis on ju hakatatud ka tegutsema. Ei saa ju öelda, et Euroopa ei ole Donald Trumpi üldse kuulanud ja ei ürita relvastuda. Selle kõige taustal tuleb ikkagi meelde, et kui see on üks ärileping sisuliselt, siis on ju selge, et Ukraina turg on väiksem kui Venemaa turg. Kas see ikkagi ei peaks meid praegu murelikuks tegema?

See on siiski kunstiline liialdus see äritegemise motiiv. Kui nüüd tõsisemalt seda dokumenti vaadata, siis sealt jooksevad ikkagi mitmed võrdlemisi klassikalised uusrealismi ja tasakaalustava Ameerika jõu ideoloogilise käsitluse mõtted läbi. See dokument räägib ikkagi ka sellest, et Ameerika asi on takistada regionaalsete hegemoonide esiletõusu kõikjal, rääkimata küll konkreetselt Venemaast, aga ta ütleb, et see on Ameerika roll.

Kui me vaatame, kuhu on see Euroopa subordineeritud Ameerika prioriteetide hierarhias, siis kõigepealt ja ennekõike tegeleb Ameerika täna oma poolkeraga ja oma kodumaaga, immigratsiooniga, piiriga, Kariibi merega ja kogu selle narkokaubandusega. Seejärel on Hiina ning Vaikse ookeani sõjateater, ennekõike me räägime jällegi kaubandusest, Taiwani väinade laevatatavuse säilitamisest ja kolmas-neljas on seal Lähis-Ida ja Euroopa. Vaatamata sellele administratsiooni retoorikale käsitlevad nad siiski veel eurooplasi liitlastena ja kiidavad neid liitlasi, kes saavad hästi hakkama. Nagu USA kaitseminister Pete Hegseth Reagani foorumil Californias ütles, siis Balti riike ja Poolat toodi eriti esile ja kiideti ning lubati käsitleda kuidagi eeliskorras. Seda on muidugi jube kuulata, et on liitlaste eristamine ja meile ei tohiks sellest mingisugust lohutust olla, sest meile on ikkagi oluline Euroopa ja USA koostöö.

Mis selle dokumendi puhul eriti silma torkab, on see, et seal on natuke solvav alatoon. Võib-olla ameeriklased ei näe selles midagi solvavat, aga kui ikkagi rääkida tsivilisatsiooni allakäigust ja kui seda märkust tehakse Ameerika poolt, siis tekib väga palju igasuguseid mõtteid. Miks nad seda tegid ja kas tõesti seal ei leidu ühtegi nõunikku, kes ütleks, et võib-olla sellist märkust ei peaks Euroopa suunal tegema?

Sõltub, milline on eesmärk. Ma ei tea. See, et ajakirjanike jaoks kindlasti solvav ja mõttekodalasi see solvab ka, aga ma arvan, et kogu see Trumpi viimase kaheksa aasta olek on üldiselt toonud kaasa päris palju hingeotsinguid siin Euroopas. Loomulikult on õige, et Ukraina sõda on juba iseenesest üks nendest asjadest, mis on meid taasrelvastuma sundinud, aga see ameeriklaste jäle retoorika on kindlasti andnud oma panuse sellesse, et see realism, et vastutus meie kontinendi eest on meie käes, hakkab kohale jõudma.