Eesti emakeeleõpetajate seltsi esimees Kaja Sarapuu tõdes, et olukord on keeruline ja sõltub sageli õpetaja läbirääkimisoskustest.

"Meil on nii tublid õpetajad, kes ujuvad välja igast olukorrast," ütles Sarapuu. "Meil on olemas aastakümneid tagasi koostatud õppekirjandus, mida vahepeal ka uuendatakse. Aga murekoht on selles, et õpetaja tahab oma lauale saada ka midagi uut ja selle muretsemine on sageli tema enda õlul," lisas Sarapuu.

Sarapuu tõi välja, et uue materjali hankimine on tehtud koolides keeruliseks.

Näiteks mingi väikese brošüüri ostmine kooli kaudu võib olla päris keeruline, sest teekond selleni on pikk ja läbib mitu instantsi. See viib olukorrani, kus õpetaja otsustab ühe väljaande ise osta ja hakkab sellest koopiaid tegema.

"See ei ole väga hea variant autoritele, sest nemad jäävad oma teenitud tasust ilma," nentis Sarapuu. Ta rõhutas, et õppekirjanduse autorid peaksid olema korralikult tasustatud, et nad ei peaks muretsema hilisema kopeerimise pärast.

Sarapuu hinnangul peaks e-õppevara olema õpetajatele tasuta kasutada, et nad ei peaks muretsema, kuidas see kooli jõuab.

E-õppevara litsentside eest peab praegu maksma kas õpetaja või õpilane ise. Sarapuu leiab, et see süsteem vajab muutmist. "Mina leian, et siin peaks mängu tulema riik kui tellija. See, kes tellib hariduse, harituse ja kooli ülevalpidamise, peaks tagama ka vahendid," ütles ta.

Õpikute sisu vananeb, eriti meediatekstide osas. "Kooli peaks ikkagi jõudma kaasaegne õpik. Õpilasi demotiveerib kindlasti, kui õpikus on juttu veel kroonidest. Seda juhtub, aga siis on asjad juba liiga vanad," tõi Sarapuu näite. Kirjastused küll jälgivad õppekavade muutusi ja teevad parandusi, kuid koolides on endiselt kasutusel ka vananenud materjale.

Sarapuu ise koostab praegu eesti keel teise keelena õpikut. Ta saab tasu ka siis, kui õpikust tuleb välja parandatud versioon, sõnas Sarapuu.

Koolisiseselt käib uue õpivara soetamiseks raha jagamine sageli kollegiaalselt ainerühmade vahel, kuid see ei taga alati õiglast tulemust. "Eks koolis on täpselt samamoodi nagu elus: mõni õpetaja suudab argumenteerida nii hästi, et ta saab selle, mida on vaja, ja mõni rühm peab ilma jääma," kirjeldas Sarapuu. Ta nõustus saatejuhi väitega, et olukord on tasakaalust väljas ja kannatajaks jäävad õpilased, kui nende õpetaja pole piisavalt hea läbirääkija.

Veelgi suurem mure on Sarapuu sõnul ilukirjandusega.

"Minu kõige suurem mure on tervikteosed ehk ilukirjandus, mida koolides napib tervele klassile. Olen väga üllatunud, et siiamaani pole suudetud muretseda nii palju ilukirjandust, et kõik õpilased saaksid klassis võtta raamatu ja minna seda lugema," ütles Sarapuu.

Värske ÕS-i ilmumise valguses ütles Sarapuu, et ilmselt igasse kooli seda paberil ei hangita, kuigi see on oluline sümbol ja inimene kiikab sinna üha enam sisse, et vaadata, kuidas üht või teist sõna kirjutatakse.

"Nii kaua, kui meil ei ole veel e-eksameid, on gümnaasiumi lõpueksamil seda paberil tarvis," lisas ta.